Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku (EELK) Konsistoorium

 

 

Konsistooriumi peahoone kui piiskopimaja staatust toetab ja ilmestab 2002. aastal rajatud ja järjest täienenud EELK piiskoppide galerii. See on muutnud minimalistliku sisustusega istungitesaali maja pilkupüüdvamaks ja mõjukamaks ruumiks.

Galeriis on leidnud oma väärika koha kõik EELK piiskopid ja peapiiskopid alates esimesest piisopist Jakob Kukest kuni viimase emerituuri siirdunud peapiiskop Jaan Kiivitini (jun).

 

Kõigil üheksal portreteeritul on vaatajale jutustada oma lugu: lugu endast, oma ajastust, oma juhitud kirikust. Iga piiskopi lugu on eriline. Kusjuures lugu võib ka varieeruda sõltuvalt vaatajast, tema vanusest, teoloogilistest, eetilistest ja isegi poliitilistest vaadetest. Nõnda ei ole see galerii vaid rida pildile tardunud piiskoppe, vaid need on mehed, kelle jutlused kestavad edasi. Selleks peame vaid hetkeks seisatuma ja südamesilmad ja hingekõrvad avama. Mida ülemkarjastel meile ütelda on?

 

 

Jakob Kukk (1870 – 1933) valiti Eesti Evangeeliumi Luteri Usu Kiriku esimeseks piiskopiks 1919. aastal. Ametisseseadmine toimus alles 1921. aastal Tallinna Toompea Kaarli kirikus. Jakob Kuke piiskopiamet langes aega, kui kirik pidi seisma silmitsi revolutsioonimeelse Asutava Kogu mitme kirikuvaenuliku otsusega: riigi poolt võõrandati kiriku ajaloolised maad; põhiseadusega sätestati, et alg- ja keskkoolis ei õpetata usuõpetust; kiriklik laulatus kaotas ametliku maksvuse. Keerulised ajad mõjusid piiskopi tervisele laastavalt ning Jakob Kukk suri 25. juulil 1933 ning maeti Kaarli vanale kalmistule.

 

Ka piiskoppide galerii avab esimese piiskopi Jakob Kuke portree. Kogu pärastsõjaaegse aja oli maal konsistooriumi raamatukogus ootamas õiget aega eksponeerimiseks. See aeg saabus 70 aastat pärast piiskopi surma, mil pilt leidis väärika koha konsistooriumi saalis. Piiskop Jakob Kuke portreemaal on pisut väiksem ülejäänud galerii maalidest, kuid see ei erinevus pole häiriv. Portree on 1926. aastal maalinud Eesti oma aja üks viljakamaid naiskunstnikke Anna-Elisabeth Luik-Püümann (1868 - ?), kelle elust on vähe teada ja ilmselt seetõttu ka ülekohtuselt vähe räägitud.

 

EELK esimest piiskoppi kujutavalt õlimaalilt vaatab vastu karmide näojoontega mees kellest õhkub kindlust, turvatunnet ja konkreetsust. Piiskopi nägu peegeldab oma ajastu olukorda – riikliku iseseisvusega kaasnenud vabadusemeelsusest tingitud, poliitilise eliidi ja avalikku arvamust esindava intelligentsi, kohatine kirikuvaenulikkus – see tegi kirikujuhi ameti kandmise raskeks. Piiskopi tark pilk hindab oma aega ja inimesi, kuid selles pilgus ei ole hukkamõistu, seal on mure oma kiriku ja rahva pärast.

 

 

 

Hugo Bernhard Rahamägi (1886 – 1941)

 

valiti EELK teiseks piiskopiks 1934. aastal. Tema ametisseõnnistamine toimus 16. septembril 1934 Tallinna Piiskoplikus Toomkirikus. Piiskop Rahamäe ajal viidi läbi mitmed kirikureformid, mis kasvatasid kirikuvalitsuse ja piiskopi võimupiire. Muude kiriku ühtsust taotlevate silmapaistvate reformide hulgas töötati välja piiskopkondade loomise kava. Muutused kirikus ei olnud paljudele vaimulikele vastuvõetavad, kuna kärpis pastorite suveräänset võimu koguduste juhtidena. Pingetele kirikus järgnesid piiskopi pereprobleemid ja abielulahutus, mis olid ettekäändeks riigivõimu sekkumisele ning piiskop Rahamäe tagandamisele piiskopi ametist 1939. aastal. 1941. aastal arreteeris Nõukogude okupatsioonivõim endise piiskopi ning Hugo Bernhard Rahamägi lasti maha Kirovi oblastis 1. septembril 1941.

 

Piiskoppide galeriis paikneb piiskop Rahamägi portreemaal kronoloogiliselt teisel kohal, kuigi maal ise valmis pärast kõigi galeriis olevate sõjajärgsete peapiiskoppide portreteerimist. Maali tellimine viibis „avaliku huvi puudumisel“, aga ka ilmselt omaaegse piiskopi isiku vastuolulisusest tulenevalt. Eks on tänagi neid, kes piiskop Rahamägi ambitsioonikaid reformiideid ei pea kuigi mõistlikeks. Samuti tekitab jätkuvalt küsimusi kõik piiskopi abielulahutusega seonduv. Väga võimeka ja oma kirikut armastava piiskopi isiku ülekohtuse (maha)vaikimise lõpetas esmalt õpetaja Veiko Vihuri Tartu Ülikoolis 2007. aasta sügisel kaitstud doktoritöö EELK teise piiskopi elust ja tegevusest. Sellele sündmusele järgnes peagi piiskop Rahamägi portree pidulik avamine konsistooriumi saalis 19. veebruaril 2008.

 

Konsistoorium tellis piiskop Hugo Bernhard Rahamägi portree Eesti tänapäeva tunnustatumalt portreekunstnikult Aapo Pukilt. Konsistooriumi koostöö kunstnik Aapo Pukiga oli selleks ajaks sujunud laitmatult, sest enne piiskop Rahamägi portreteerimist oli piiskoppide galeriis juba viis tema poolt maalitud piiskoppi. Kirikuvalitsusel oli tekkinud usalduslik suhe kunstnikuga, kes ei maali ainult pilti, vaid toob portreteeritavas esile isiksuse paljutahulisuse ning annab maalil tajutavalt edasi kujutletud isiku kaasaegse ajastu ning vaimsuse. Eriti oluline oli see usalduslikkusel põhinev kontakt ilmselt ühe EELK ajaloo vastuolulisema piiskopi portreteerimisel. Kunstnik pidi lappama läbi kümneid arhiivifotosid ning püüdma neist jäädvustatud ajakildudest moodustama tervikpildi omaaegsest ülemkarjasest. See on õnnestunud suurepäraselt – piiskop Hugo Bernhard Rahamägi vaatab maalilt vastu rahuliku ja mõistva pilguga. Piiskopi olekus on aga ka enesekindlust ja autoriteetsust, mida kinnitab raamat tema käes. Piiskop hoiab kirikujuhina kinni Pühakirja õpetuslikest alustest ja kiriku liturgilisest pärandist. Samal ajal kinnitab maalil kujutatu, et piiskopi amet ei ole varjutanud ühe hingekarjase jaoks olulisi isikuomadusi – empaatiavõimet, usalduslikkust ja lihtsust. Pildi ees seisatuja, kes teab piiskopi traagilist elusaatust ei näe seda siiski maalilt vastu peegeldumas. Maalil on kujutatud meest, kes teab, et Kristus, keda ta vaimulikuna kuulutab oma elus ja töös, on ülestõusnud Issand, kes võidab ajaliku elu kannatused ja isegi surma.

 

 

Johan Kõpp (1874 – 1970) valiti 1939. aasta detsembris EELK kolmandaks piiskopiks ajal, mil II maailmasõda oli juba alanud ning poliitiline olukord Eestis oli muutunud kriitiliseks. Eesti okupeerimine Nõukogude Liidu poolt tõi kaasa kiriku jaoks keerulised ajad. Piiskop Kõpp kutsus oma ringkirjas üles õpetajaid oma tööd rahulikult jätkama. Samal ajal alustas Nõukogude võim kiriku tegevuse aktiivset piiramist ja mitmete vaimulike represseerimist. Kogu kiriku vara riigistati, usuõpetus koolides keelustati, kiriklikud organisatsioonid likvideeriti, kiriklike ajalehtede ja trükiste väljaandmine lõpetati. Tartu Ülikoolis, mille rektorina Johan Kõpp oli aastaid töötanud, suleti usuteaduskond. Keelustati igasugune kiriklik tegevus. Vahepealne Saksa okupatsioon leevendas pisut kiriku olukorda, kuid 1944. aasta sügisel põgenes läheneva Nõukogude armee eest Läände 72 vaimulikku ning peaaegu kogu konsistoorium eesotsas piiskopiga. Johan Kõpp jätkas paguluses kirikutöö korraldamist ning piiskopina (alates 1957 aastast peapiiskopina) eksiilkiriku juhtimist kuni emerituuri suundumiseni. Johan Kõpp suri 21. oktoobril 1970 ja maeti Stockholmi Metsakalmistule.

 

Konsistooriumi piiskoppide galeriis paikneb EELK kolmanda piiskopi Johan Kõpu portree kronoloogiliselt piiskop Rahamägi ja peapiiskop Kiiviti portreede vahel. Portreemaal, millel teda kujutatakse on signeerimata. Maal ootas kogu sõjajärgse aja koos Jakob Kuke portreega oma saatust konsistooriumi raamatukogus. Maal raamiti alles 1995. aastal ja ilmselt polnud seda varem kunagi eksponeeritud. Tänuväärse vihje maali valmimise aja ja autori kohta leiab piiskop Kõpu abikaasa Marie Kõpu päevikust. 19. juulil 1943 on tehtud päevikusissekanne: Praegu, kus ma kirjutan, istub piiskop kunstnik Hermannile all, koosolekute ruumis. Selle vihje alusel võib oletada, et maali autor on 1930-ndate aastate tuntuim ja populaarseim akadeemilis-realistlike paraadportreede maalija Karl-August Herman (1903- 1950), kes maalis ka piiskopirüüs Jakob Kuke esinduspildi (Toomkiriku käärkambris).

 

Maalil on kujutatud piiskop Johan Kõppu toolil istumas, parem käsi vabalt nõjatumas tooli seljatoele. Piiskopi nägu on rahulik, kuid murelik. Piiskopi pilk suunatud vaatajast mööda kaugusse. Mida piiskop seal eemal näeb? Riik, rahvas ja ka rahvakirik on kistud suurriikide mänguplatsile. Milline on tulevik? Piiskopi olemuses on enesekindlust, kuid selles on ka ärevust. Tema vasak käsi nõjatub vasakul reiel. Veel hetk ja piiskop tõukab end püsti ja lahkub. Kas oli see otsus Johan Kõpu peas juba küpsenud? Piiskop on riietunud soliidselt, kuid mitte nagu piiskop, kes on teeb rahulikult oma igapäevatööd oma kantseleis. Hetk veel ja ta paneb selga pika mantli ning lahkub sügisesse pimedusse. Just nõnda pidi piiskop Johan Kõpp 1944. aastal Eestist lahkuma. Ta ei põgenenud päästes või säästes oma nahka! Ta läks, sest tajus ülemkarjasena vastutust oma karja ja kiriku eest. Nõnda viis ta ka enesega kaasa ühe piiskopi ametitunnustest –  EELK piiskopiristi, kuid jättis maha ülemkarjase teise ametitunnuse – piiskopisaua. Sellesama, pimeda Rootsi käsitöömeistri nikerdatud puidust piiskopikepi, mille oli esimesele EELK piiskopile Jakob Kukele kinkinud Rootsi peapiiskop Nathan Söderblom. See oli sümboolne kiriku jagunemine, mis veel 65 aastat hiljem sunnib meid rääkima kahest Eesti luterlaste peapiiskopist. Ühe piiskopkond on kodu-eesti EELK ja teise piiskopkond välis-eesti E.E.L.K. Ühe peapiiskopi kaelas ajalooline piiskopirist, teie käes ajalooline piiskopisau.

 

 

 

 

Jaan Kiivit sen (1906 – 1971)

 

valiti kiriku ülemkarjaseks 23. oktoobril 1948 erakorralisel Kirikukogul. Samal kirikukogul vastu võetud Eesti NSV Evangeeliumi Luteriusu Kiriku Põhikiri muutis senise piiskopi ametinimetuse peapiiskopi ametinimetuseks. Sellega oli piiskop Hugo Bernhard Rahamägi üks reformiideedest teostunud, kuid mitte sellisena nagu piiskop Rahamägi seda oli näinud. Jaan Kiivit asus peapiiskopi ametisse oludes, kus suurt hulka kogudusi ähvardas sulgemine ja sõjas vintsutatud rahvas elas küüditamishirmus. Kogu kiriklik tegevus toimus usuasjade voliniku range järelvalve all. Peapiiskopi liikumine kogudustes ja praostkondades vajas vastavate võimuorganite eriluba. Samal ajal kasutati peapiiskop Jaan Kiivitit välispropaganda huvides. Välisvisiitidel pidi peapiiskop kinnitama kiriku tegutsemisvabadust ja head koostööd riigivõimuga. Peapiiskopi autoriteet kirikus kasvas ja temast peeti väga lugu. Hoolimata raskustest hakkas kirikuelu elavnema. See ei olnud võimuorganitele meele järgi ning peapiiskop Kiivit sunniti võimude poolt 1967. aastal „omal soovil“ ametist tagasi astuma. Jaan Kiivit sen suri 3. augustil 1971. aastal ja maeti Rahumäe kalmistule.

 

Peapiiskop Jaan Kiivit sen portreemaal valmis kunstnik Aapo Pukil peapiiskopi 100. sünniaastapäevaks 26. veebruaril 2006. Maali esitleti mälestusteenistusel Piiskoplikus Toomkirikus ning see paigutati konsistooriumi saali piiskoppide galeriisse. Galeriis paikneb maal ruumi otsaseinas kahe akna vahel, otsekui aukohal. See on väärikas ja õiglane asukoht, sest periood, mil Jaan Kiivit EELK-d peapiiskopina juhtima pidi, oli kahtlemata keerulisem kui kellelgi teisel samas ametis. Kirik pidi kohanema, oma koha rahva südames säilitama ja selle nimel palju vaeva nägema. See nõudis enesesalgamise, kuid mitte iialgi Kristuse salgamise ohvrit.

 

Kunstnik Aapo Pukk kogus Jaan Kiivitit maalima asudes kokku lisaks fotodele ka palju mälestuskile, mis olid täis armastust ja austust. Nõnda sai fotol jäigalt istuv peapiiskop portreemaalil hoopis teistsuguse olemuse. Jaan Kiivit istub maalil samas asendis kui tema eelkäija Johan Kõpp, kuid peegelpildis. Erinevalt piiskop Kõpust ei ole peapiiskop Kiivit maalil rahutu, vaid enesekindel. Ka tema pilk on suunatud vaatajast mööda, kuid sellest pilgust peegeldub teadmine: Kui Jumal on meie poolt, kes võib olla meie vastu? (Rm 8:31). Peapiiskopi silmist ja suunurkadest on aimata heatahtlikku muiet, mis kinnitab neid, kes kardavad kaotada kannatuste ja raskuste saabudes lootuse. See muie annab ka hinnangu sellele kurjale võimule, kes püüdis teha kõik selleks, et kirikut hävitada. Mis ärritab kuradit enam, kui see, et teda ei võeta tõsiselt!

 

 

 

Alfred Tooming (1907 – 1977)

 

introdutseeriti Tallinna Toomkirikus EELK peapiiskopiks 9. juunil 1968. aastal. Peapiiskop Toomingu ajal püüdsid vaimulikud tegutseda nõnda, et võimud sellest väga häiritud ei oleks ning võimalikult vähe kirikut ja selle tegevust märkaksid. Tegemist oli okupatsiooniperioodi „pimedaima“ ajaga, mil oluline oli püsimajäämine ja tegevuse säilitamine. Peapiiskop Alfred Tooming on ise selle aja kirikuelu hinnanud sõnadega: Kümme aastat tööd kiriku juhtimisel on süvendanud veendumust, et kirik ei ela sellest, mis tal on, ega sure seetõttu, kui tal mõnda vajalikku ei ole, vaid ta elab Jumala armust. Tema arm on meid seni kandnud ja hoidnud…“. Peapiiskop Alfred Tooming suri 5. oktoobril 1977. aastal teel koju.

 

Kuna 2002. aastal möödus peapiiskop Alfred Toomingu valimisest kiriku ülemkarjaseks 35 aastat ning tema surmast 25 aastat, otsustas kirikukogu asuda kirikujuhtide mälestust jäädvustama piiskoppide galerii loomisega. Peapiiskop Alfred Toomingu portree oli esimene, mille konsistoorium kunstnik Aapo Pukilt tellis. Küllap oli see omamoodi risk mõlemale poolele, nii kirikuvalitsusele kui ka kunstnikule, sest peapiiskop Alfred Toomingut mäletas sel ajal suur osa eesti tegevvaimulikest isiklikult. Paljud olid peapiiskop Toomingu poolt ordineeritud. Kas noor kunstnik suudab saavutada seda, mida loodetakse?

 

Aapo Pukil õnnestus üllatada kõiki kahtlejaid ja tuua 15. oktoobril 2002 vaatajate ette peapiiskop Alfred Tooming sellisena nagu teda mäletatakse – rahuliku, tasakaaluka, alalhoidliku, hooliva ja südamlikuna. Oluline abi oli oma isa maalile elutruuduse ja „hinge“ andmisel peapiiskopi pojal Tõnu Toomingul. Maali tume taust ei jäta kellelegi kahtlust – seda värvi oli aeg, mil Tooming kirikut juhtis. Peapiiskopi rinnal särab aga pisut üleloomulikult suurena peapiiskopi rist tunnistusena valguse võidust pimeduse aegade ja surma üle. Peapiiskop Alfred Tooming kuulutas oma sõnade ja eluga: Jah, sõna ristist on narrus neile, kes hukkuvad, aga meile, kes päästetakse, on see Jumala vägi! (1Kr 1:18)

 

 

 

Edgar Hark (1908 – 1986)

 

valiti EELK peapiiskopiks 31. mail 1978 ning seati peapiiskopi ametisse Tallinna Piiskoplikus Toomkirikus sama aasta usupuhastuspühal – 31. oktoobril. Aeg, mil 70-aastane Tallinna Toompea Kaarli koguduse õpetaja ja assessor Edgar Hark asus peapiiskopina juhtima kirikut, oli keeruline. Ateistliku propaganda surve oli andmas tulemusi. Koguduste tegevus väljaspool jumalateenistuslikku elu oli peaaegu lakanud. Paljudes kogudustes võis mööduda aasta või paar ilma ühegi ristimise, leeritamise ja laulatamiseta. Pärastsõjaaegne uus põlvkond, kes polnud saanud mingisugust usulist haridust, oli jõudnud parimasse ikka ja ka otsustajate ringi võimustruktuurides. Inimesed ei puutunud enam igapäevaselt kirikuga kokku. Eriti ilmestas see linnade elanikke. Alanud oli ka uus venestamise laine. Mitmetel vaimulikel tekkisid probleemid julgeolekuga. Toimus ülekuulamisi ja vahistamisi. Julgeolek sekkus kiriku igapäevaste otsuste tegemisse ja isegi vaimulike ametissemääramistesse.

 

Edgar Hark sobis selle ajajärgu peapiiskopiks ilmselt paremini kui keegi teine tema kaasaegseist ning vaevalt keegi teda selles ametis kadestas. Tänu teenimisele Nõukogude armees ning seal saavutatud kõrgetele autasudele ning kapteni auastmele, oli tal autoriteeti ka riigiorganites, kus kiriku huvide eest seista tuli. Tal oli kogemusi, kuidas „süsteemis“ käituda ja „ellu jääda“. Ametivennad mäletavad peapiiskop Harki kui konkreetse ütlemise ning ohvitserile omase sirgjoonelise ja karmi juhtimisstiiliga meest. Peapiiskop Edgar Hark suri 23. oktoobril 1986 ja maeti Torma kalmistule.

 

Portreemaal valmis kunstnik Aapo Pukil peapiiskop Edgar Harki 20. surma-aastapäevaks ning avati pidulikult 24. oktoobril 2006. Kunstniku jaoks oli see neljas portreemaal piiskoppide galeriis. Näeme maalil peapiiskop Edgar Harki istumas kirikus altari ees. Peapiiskopi pilk on pööratud kõrvale ja ta jälgib, pigem kuulab tähelepanelikult, mis on toimumas. Pilgus võib märgata eelarvamusi ja kahtlustusi. Tema ajal pidi rohkem kuulama kui rääkima. Hea oleks olnud, kui oleks saanud ainult vaikida. Maali taust iseloomustab peapiiskop Edgar Harki ametisoleku aega – 1980-date algusaastaid. Kirik saab tegutseda vaid oma müüride vahel. Kunstnik on andnud värvides suurepäraselt edasi ajastu meeleolu, samuti konteksti ning ka portreteeritava olemuse. Maalil on karjane, kes on silmanud hunti, samal ajal taibates, et oma karja saab kaitsta ainult kavalusega, see tähendab „murdjat“ ja tema maneere tundes.

 

 

 

Kuno Pajula (1924)

 

valis EELK peapiiskopiks 11. juunil 1987 kogunenud erakorraline Kirikukogu. Tema ametisseseadmine toimus Tallinna Piiskoplikus Toomkirikus 15. novembril 1987. Peapiiskop Pajula ametiaeg sattus kokku peagi järgnenud pöördeliste sündmustega Eestimaal, mis keerasid teise lehekülje ka kiriku elus ja tegevuses: laulev revolutsioon, Berliini müüri langemine, Eesti Vabariigi taasiseseisvumine, Nõukogude Liidu lagunemine, piiride avanemine, kiriku rõhumise lõppemine ning sellega kaasnenud kiriku populaarsuse tõus ühes „mammutristimiste“ ja „-leeridega“. Alustati jõulujumalateenistuste ülekannetega televisioonis. Välismaalt saabusid esimesed saadetised värskelttrükitud Piiblitega, koostöös eksiilkirikuga ilmus trükist Kiriku Laulu- ja Palveraamat. Tegutsemist alustasid erinevad kiriklikud asutused ja organisatsioonid, taasilmumist alustas ajaleht Eesti Kirik. President Lennart Meri andis ametisseastumise päeval oma presidenditõotuse Tallinna Piiskoplikus Toomkirikus. EELK võis taas tegutseda Eesti vaba rahvakirikuna nagu see 1917. aastal oli rajatud.

 

Vaevalt oskas Kuno Pajula isegi kõike seda ette näha ja oodata. Seni oma müüride vahele unustusse surutud kirik, sattus avaliku tähelepanu alla ja kaasati Eesti ühiskonna ja sadade tuhandete eestlaste igapäevaellu kõige aktiivsemal moel. Peapiiskop Pajula tuli kiriku juhtimisega ja ka avaliku elu tegelase rolliga suurepäraselt toime. Oma loomult rõõmsameelse ja väga hea suhtlejana, samas lihtsa ning väljapeetud olemusega, esindas peapiiskop Pajula kirikut parimal mõeldaval viisil. Ta oli väärikas, sirgeseljaline ja oma seisukohtades konkreetne, rõhutades ühiskonna poolt taasavastatud kristlikke väärtuste päevakajalisust läbi ajaloo. Peapiiskop Kuno Pajula siirdus pärast 70-aastaseks saamist emerituuri ja on aktiivselt jätkanud vaimulikuna oma kiriku teenimist ja esindamist. Tema 7-aasta pikkune ametiaeg peapiiskopina on nagu hele sähvatus, olles üks värvikamaid ja samas pöördelisemaid perioode EELK lähiajaloos. Erinevalt oma varasematest eelkäijatest, sai peapiiskop Pajula tunda kirikule osaks saavat positiivset ja tunnustavat tähelepanu. Need aastad on olnud EELK jaoks tema tegutsemisaja kõige aktiivsemad.

 

Kunstnik Aapo Puki jaoks oli Kuno Pajula esimene peapiiskop, kes poseeris oma portree jaoks isiklikult. Küllap tegi see maalimise raskemaks, sest lõuendile tuli panna inimene kogu tema olemuse, iseloomu ja peapiiskopliku ametiga. Peapiiskop Pajula ise on tunnistanud, et kunstnik tuli oma ülesandega väga hästi toime. Eriliselt on peapiiskop hinnanud kunstnik Aapo Pukiga koosveedetud tunde, mil peapiiskop poseeris ja kunstnik maalis. Samal ajal arutleti küsimusi, mis seotud ilmas elamise ja inimeseks olemisega.

 

Peapiiskop Kuno Pajula vaatab maalilt vastu sellisena, nagu kõik teda tunnevad. Sirge selja ning hea rühiga väärikas ülemkarjane, kelle näos peegeldub rahulolu ja rõõm, kuid pilgus on kübeke väsimust. Kuigi maal valmis üheksa aastat pärast Kuno Pajula peapiiskopi ametist pensionile jäämist, vaatab sellelt vastu vaimulik, kes oleks olnud suuteline ülemkarjase vastutust kandma ka veel maali valmimise ajal. Vastupidiselt ühe oma eelkäija Alfred Toominga portree taustale, mis illustreerib sünget aega, mil peapiiskop Tooming kirikut juhtima pidi, seisab peapiiskop Kuno Pajula valguse ja helguse keskel. Taasiseseisvus, kiriku vabanemine rõhumise alt ja inimeste rõõmus virgumine okupatsiooniaja kammitsaist ja lummusest tuleb esile ka sellel maalil. Lootusega vaadatakse uude ja helgesse tulevikku. Peapiiskopi kohal seinal on seinalühter, mille valgus sumbub üldises kirkuses ja helguses. Kogu seda aega iseloomustab lootus uue ajastu algusest. Peapiiskop Pajula seisab selle lootuse keskel kogu oma vaoshoituse ja elukogemusega. Tema olemusest õhkub tasakaalukust ja ettevaatlikkust, justkui meelde tuletades – iga pidu saab kord otsa ja algab tavapärane raske töö.

 

 

 

Einar Soone (1947)

 

seati piiskopiametisse ametisoleva peapiiskop Kuno Pajula kõrvale 12. detsembril 1992. aastal. Sufragaan- ehk abipiiskopi ametisseseadmisega tehti järgmine samm omaaegse piiskop Hugo Bernhard Rahamägi kirikureformide suunas. Piiskopi roll on olla peapiiskopi alaliseks esindajaks ning vajadusel juhtida kiriku mõnda töövaldkonda või piirkonda. Einar Soone olulisemaks ülesandeks EELK piiskopina on olnud Eesti kristlikke konfessioone ühendava Eesti Kirikute Nõukogu pikaajaline juhtimine selle oikumeenilise organisatsiooni presidendina. Samal ajal on ta jätkanud piiskopi ülesannete täitmist kirikus ning koguduse õpetaja ja hingekarjasena juhtinud Tallinna Toompea Kaarli kogudust.

 

Piiskop Einar Soone portreemaal valmis piiskoppide galeriis viimasena ja on teine maalidest, mille jaoks on kunstnik Aapo Pukile poseerinud maalil portreteeritav isiklikult. Portree avati 25. septembril 2009, päev enne piiskop Einar Soone 62. sünnipäeva. Piiskop Soone on pidanud kunstnikule poseerimise kogemust väga huvitavaks ja rikastavaks olgugi, et tavapäraselt ei tule ilma jumalateenistuse liturgiliste rõivasteta kiriku altari ees kuigi tihti seista. Samas on piiskop Einar Soone taust maalil sama oluline sõnumi kandja kui kõigil teistelgi galerii piltidel. Näeme maalil piiskop Einar Soone seljataga violetsete altarikatetega kaetud altarit, millel põlevad küünlad. Piiskop Einar Soone, keda on ka peetud kõrgkirikliku suuna esindajaks, valiti EELK piiskopiks ajal, mil kõigi muude uuenduste ja taasavastamist kõrval algas kirikus järk-järgult liturgia uuendamine. Uuenduse juurde kuulus vaimulike ametirõivaste mitmekesistumine, sh musta talaari kõrval valge alba kasutuselevõtt koos liturgilistes värvides teiste rõivaelementidega (stoola, kaasula, dalmaatika, jne). Piiskop Soone ametisseseadmisel kasutati veel traditsioonilist EELK piiskopirüüd: valge alba, must piiskopimantel koos laia pitskraega ja lai kirikuaastale vastavat liturgilist värvi vöö. Lisati vaid kirikuaastale stoola. Stoolat olid selleks ajaks juba kasutanud ka peapiiskopid Jaan Kiivit sen, ja Kuno Pajula. Liturgiauuendused on toonud kasutusele ka uue jumalateenistuse korra, mille pooldaja on olnud ka piiskop Einar Soone.

 

Hugo Bernhard Rahamägi ja Einar Soone on galeriis need kaks piiskoppi, kes vaatavad portreelt vaatajale silma. Piiskop Einar Soone pilk on kindel, laubal talle iseloomulikud „murekortsud“. Eriti äratuntav ja tuttav kõigi jaoks, kes piiskoppi tunnevad, on temale iseloomulik kätehoiak – üks käsi ei ole teise käe peal (nagu näiteks peapiiskop Kuno Pajula portreel) või ka ühendavas seoses (nagu peapiiskop Alfred Toomingu portreel), vaid üks käsi justkui hoiab teisest käest kinni. Sellises asendis on paljud näinud piiskop Soonet seismas ka missarüüs altari ees. Piiskop Einar Soone portreemaali iseloomustab mitmekesisus ja värvid. Kirik, mille altari ees piiskop seisab ei ole enam suletud ja oma müüride vahele sulgunud, rõhutud, tõrjutud ning kannatlikus vaikelus tuksuv kogukond nagu näeme peapiiskop Edgar Harki portreel. Piiskop Einar Soone on piiskopiks EELK-s, mis on avatud ja erinevusi rikkuseks pidav, koostööd otsiv ja pakkuv, oma seisukohti ja väärtusi kaitsev ja selgitav ning sisseastujaid tervitav ja teelisi kutsuv kirik.

 

 

 

Jaan Kiivit (1940 – 2005)

 

seati emerituuri siirdunud Kuno Pajula järel peapiiskopiks 31. oktoobril 1994. Kuna tegemist oli esimese taasiseseisvumise järel valitud peapiiskopiga, kujunes ametisseseadmisest suurejooneline sündmus, mis kanti esmakordselt üle Eesti Televisioonis. Introduktsiooniteenistusel osalesid piiskopid mitmetest Euroopa partnerkirikutest ja esindajad rahvusvahelistest oikumeenilistest organisatsioonidest.

 

Peapiiskop Kuno Pajula ajal pidi kirik kiiresti ümber orienteeruma, et suuta toime tulla suletud ja vaikimasunnitud kannataja rolli kõrvaleheitmisega ning mitme „januneva“ inimpõlvkonna usulise nälja kustutaja rolli võtmisega. Peapiiskop Jaan Kiiviti ametiaeg langes aga aega, mil esmane vabadusjoovastus ja „usubuum“ olid juba möödunud. Kiriku statistilised näitajad hakkasid stabiliseeruma ja vormilisele kirikussekuulumisele ei pööratud enam nii palju tähelepanu. Samal ajal oodati kirikult ja selle ülemkarjaselt kaasa rääkimist ühiskonna valupunktides. Rahvuslikel tähtpäevadel oli kirikul kindel roll täita. Kiriku olulisele kohale ühiskonnas viitas ettevalmistuste tegemine religiooniõpetuse sisseviimiseks üldhariduskoolide õppekavadesse, samuti vaimulike tegevus vangla- ja kaitseväekaplanitena. Olulisele kohale tõusid kiriku ajaloolise omandiga seotud küsimused. Koostöö riiklike institutsioonidega muutus normaalseks ja loomulikuks. Samal ajal avanesid ka rahvusvahelise koostöö laiemad perspektiivid. Peaaegu kõik EELK kogudused leidsid endale sõpruskoguduse Soomes, Rootsis, Taanis või Saksmaal. Jaan Kiivit, kellel Nõukogude ajal aastatel 1966 – 1988 oli vaimulikuna riigist väljasõidukeeld, valiti mitme rahvusvahelise kirikliku organisatsiooni juht- ja tööorgani liikmeks. Samal ajal sõlmiti ametlikud koostöölepingud EELK ja Soome ning Põhja-Elbe kirikute vahel ning kirjutati alla mitmete luterlike ja anglikaani kirikute osadust kinnitav Porvoo leping. Tihenesid ka koostöösidemed EELK-ga eksiilis. Peapiiskop Jaan Kiivit jun siirdus pärast 65-aastaseks saamist emerituuri ning suri ootamatult välislähetuses Peterburis 31. augustil 2005. Peapiiskop Jaan Kiivit on maetud Rahumäe kalmistule.

 

Peapiiskop Jaan Kiivit jun portree valmis piiskoppide galerii viienda maalina kahjuks alles pärast peapiiskopi surma ning avati tema 67. sünniaastapäeval 19. veebruaril 2007. Maali valmimine ei olnud kunstnik Aapo Puki jaoks kerge. Esiteks oli Jaan Kiiviti surmast möödunud liiga vähe aega ja kõigi mälestus peapiiskopist väga vahetu. See seadis kunstnikule kõrged nõudmised, sest portree pidi olema väga sarnane ning tooma välja midagi Jaan Kiivitile väga iseloomulikku. Kindlasti kergendas Aapo Puki tööd peapiiskop Kiiviti perekonna toetus mälestustega abikaasast, isast, vanaisast ja vennast. Samas muutis portreteeritu lähedaste terav silm kogu maali valmimise keerulisemaks. Kui portree lõpuks valmis, ei olnud enam kellelgi kahtlust – see on peapiiskop Jaan Kiivit.

 

Portreel paistab peapiiskop Jaan Kiiviti seljatagant Eesti kaart koos Peipsi järve, Petserimaa ja Narvatagusega. Peapiiskop Jaan Kiivitil oli suur roll Eesti kogukondade ja koguduste teenimise korraldamisel Eesti Vabariigi idapiiri taga, kuhu kuulusid Petseri kõrval ka Peterburi, Moskva ja Ülem-Suetuki eesti kogudused. Tema toetus Siberi eestlastele ja ka sealsetele venekeelsetele luterlastele viis noorte Siberi pastorite ordineerimiseni EELK-s. Selle toetava tegevuse tulemusena sündis mõni aasta pärast tema surma iseseisev Siberi luterlik kirik. Portreteeritud Jaan Kiivit hoiab vasaku kaenla all kuldnurkadega EELK seaduste kogu. Peapiiskop ei aja selles näpuga järge, vastupidi – see on suletud! Ta selgitab kuulajale iseloomulikul jaankiivitlikul moel, kuidas asjad kirikus peavad käima. Tema parem käsi on küünarnukist kõverdunud ja kõneledes rõhutab ta oma sõnu parema käega iga olulist väidet käeviipega kinnitades. Just selline oli peapiiskop Jaan Kiivit, kui ta rahulikult ilma kiirustamata rääkides selgitas või põhjendas oma mõtteid. Nõnda ei ole maalil kujutatud pilti Jaan Kiivitist, vaid sellel on suurepäraselt edasi antud kogu peapiiskopi olemus – tema olek, hoiak ja mõtteselgus. Kõik mäletavad tema pilku, mis kõneles tihti enam kui sõnad või peapiiskopi silmanurkades peituv naeratus, mille kunstnik Aapo Pukk on kinni püüdnud ja lõuendile maalinud.

 

Kokkuvõte

 

Täna on kirikuvalitsuse istungitesaal väärikam, kui maja taaspühitsemisel 1994. aastal. Oma koha on galeriis leidnud peaaegu kõik senised piiskopid ja peapiiskopid, kes EELK-d tema 90-aastase ajaloo jooksul on juhtinud. Sealt puudub veel EELK ametisoleva peapiiskopi Andres Põderi portree. Peapiiskopi enda sõnul, pole aeg selle maali tegemiseks veel saabunud. Piiskoppide portreede hulgas ei ole ka mitmete teiste oluliste meeste portreid, kes juhtisid kirikut pöördelistel momentidel piiskopi kohusetäitjatena. Nende pildid jäävad ka ilmselt valmimata. Galeriis ei ole ka tervet rida piiskoppe, kelle ülesandeks on olnud korraldada väliseestlaste vaimulikku teenimist ja kiriku tegevust eksiilis. Kas kunagi leiavad ka need väärikad piiskopid ja peapiiskopid oma koha konsistooriumi seinal? Loodetavasti! Siiski saab see olema aga hoopis teistsugune galerii, mille portreedel on jutustada hoopis teistsugused lood teistsugusest ühiskonnast ja muredest-rõõmudest. Kindlasti ei valmi aga ükski portree enne, kui kunstnik pole jäädvustanud lõuendile esimest pintslitõmmet!

 

Urmas Viilma

EELK kantsler