AP: Portreteerimine on vist küll mu kirg.

Mis aga toimub minuga, kui maalin autoportreed?

Olen alati mõelnud, tundnud ja öelnud, et autoportree ei ole „kingitus” mitte igaks päevaks. Üheks autoportreeks võidakse valmistuda aastaid. Minu puhul on autoportree tähistanud kas teatud kunstilise küpsuse perioodi lõppu või uue algust. Olen joonistanud ja maalinud kümneid autoportreesid oma elu jooksul lapsest peast alates. Võiks öelda, et autoportreega pannakse maha teatud koormad, mida enam kanda ei jõua. Või nagu usub vanarahvas vähemalt mõnes riigis, et juuste lõikamisega lõigatakse maha ka mured. Kui aga pilt iseendast on uue perioodi algus, kasutamas uusi tehnilisi võtteid või uut küpset suhtumist elusse, siis kogutakse justkui kokku uue perioodi värsked tiivad.

Autoportree mõiste ja vajadus tundub kunstivälises maailmas devalveeruvat. Nii nagu olen kahjuks kohanud inimesi, kes tavalise maaligi kohta ütlevad, et ilus nagu foto. Nii olen ka saanud kunagi ühe kirja kelleltki, kes soovis tõsimeeli tellida minult enda autoportreed.

Veel olen olnud üllatunud mitmeid mitmeid kordi, kui mu autoportreid vaadanu ja mitte ainult seda portreed, kaasaarvatud täiskasvanud kunstitudengid, küsivad minult: „Kuidas sa seda teed. Kas peeglist?” „Siis on ju nööbid tagurpidi!” „Siis sa oled koguaeg peegli ees või!” See paneb mind sügavalt mõtlema, kuidas maailm võõrandub meist, kunstnikest. Või elame meie loodetavasti ajutiselt teisel planeedil.

Me jõuame sinna, kus võime väita, et autoportree annab tihtipeale võimaluse külluslikuks enese analüüsiks. Keegi ütles mulle kunagi, et näita mulle oma maale ja ma ütlen sulle kes sa oled. Seda parafraseerides võiksin öelda, et näita mulle oma autoportreed ja ma ütlen sulle kui terve või haige sa oled, kui vaene või rikas sa oled. Hea autoportree sisaldab kindlasti eneses nn vaimset diagnoosi.

Siia võib lisanduda ka hoopis uus aspekt. Autoportree on vahel ka justkui nagu kunstniku teine mina sealpool ekraani. See teine peegelmaailma mina, kes toetab meid elu-ja loometeel.

Seda tänast, molbertil olevat autoportreed „Myself” poleks ehk sündinudki, kui mul oleks kõik plaanitu hästi sujunud 2007 aasta septembri kuus. Kõik ei läinud hästi, loodetult.., kuid ometi.

Nimelt olin siis, autoportree eelsel perioodil just saamas endale üht väga tulusat tellimust. See oli suur plaanitav nelja inimese täisfiguuris paraadportree. Sellele teemale oli edukas sissejuhatus. Mind soovitati ühele jõukale inimesele, kes omakorda lasi mul siis asjaga tegeleda. Tema külluslikku majja astudes ei näinud ma põhjust, et ma peaksin talle üleüldse oma hinnakirja tutvustama. Kõik tundus sujuvat stiilis „rahast ei räägita, räägime asjast”. Pildi tellija pereliikmed olid kenasti kohale sõitnud üle terve Ameerika. Käisin kahel korral pildistamas 3 tunniste seanssidega. Siis töötasin nädala fotodega. Teiselgi korral ei tekkinud võimalust oma hinnakirja tutvustada, sest kõik oli nii põnev ja potentsiaalsel tellijal sünnipäev parasjagu käimas. Saabus aga kolmas kord, kui tuli aeg kõneleda maksumusest. Minu tagasihoidlikku hinnakirja nähes ta vakatas. Ta rääkis, et tal on palju väljaminekuid, et ta peab varsti uue auto liisima, viimasel ajal on palju väljaminekuid jne. Ta ütles, et ta ei andnud endale aru, et see nii palju maksab. Ühesõnaga tellimust ei tulnud.

Olin löödud. Läksin koju. Istusin maha oma stuudiosse ning mõtisklesin: „Kas vajuda pettumuse ja enesesüüdistuse sügavasse depressiooni. Vähemalt nädalaks või paariks. Või…? Tõusin, läksin stuudio suure peegli ette ja ütlesin endale: „Vaata nüüd ennast. Sa oled kunstnik. Mis on sinu kohus? Hinga välja end maalimise sisse. Ela välja end maalides. Sublimeeri saamata jäänu uude saamisesse. Parem uurin seda pettunud mina. Kirjeldan ennast, elan end välja. Ja lõpuks saan ka situatsioonist üle. Saan tervemaks veel, kui kunagi varem.

Teeks selle järelejäänud energiaga autoportree.

Maalisin iga päev ühe nädala jooksul või isegi veidi rohkem. Iga kord, kui saabusin maali juurde tagasi, ütlesin enesele, et maali nii ausalt, kui suudad. Ära lisa maalile midagi, mida sa tegelikkuses ei näe. Alustasin iga uut seanssi kõige tumedamast. Jälgisin hoolikalt, mida teeb päike mu stuudios. Jätsin rahule maali need territooriumid, kus päike hakkas rääkima uut juttu. Püüdsin iga päev tabada seda täpset üheaegsust valguses. Avastasin rõõmuga, et olen leidmas, midagi sellist, milleni ma varem polnud küündinud. Maalimise tehnika rikastus mullegi üllatuslikult seni mitte kogetuga. Endast läbi nägemisel näidati mulle vaimse reaalsuse kardina tagust.

Ja lõpuks õpetas see juhtum mind, et näita potentsiaalsele tellijale oma hinnakirja juba esimesel kohtumisel ning alusta deposiidi küsimisest. See lähenemine on hoidnud edaspidi mu majanduslikku tegevust paremini vee peal, kui kunagi varem.

Kui pilt oli valmis ja olin just saanud teate portreeühingult, et mu autoportree on valitud 2008 aasta finaali, siis viisin järgmisel hommikul pildi raamimisse. Hiljem sain teada, et sellel päeval oli keegi võhivõõras inimene galeriist läbi astunud. Ta oli imetlenud mu autoportreed ning oli küsinud galeristilt selle hinda. See nö inimene tänavalt oli analüüsinud seda mu „Myself” pilti, et see on väga tujukas pilt. Et ta on ise küll kunstikauge inimene, aga ta tahaks seda pilti mõista. Ta ei oska öelda, et kas see isik pildil tuleb sealt parasjagu välja või ta lihtsalt näitab ennast. Ta ei saa aru, kas see pilt on kurb või lihtsalt täis mõtisklust. Ta mõistab, et sellel pildil on oma lugu meile öelda, aga ta ei tea veel mis see on. Millegipärast on see pilt tähendusrikas. Lõpuks lisas ta, et talle meeldib selle pildi tonaalsus, et värvid ei ole puhtad.

Mulle jäi küll mulje seda juttu galeristilt kuuldes, et see võõras võis olla ingel.

Natuke veel pildist enesest. Sellel maalil on kolm elementi, mis ei ole peegeldus. Esiteks vasakpoolne vertikaalne tume riba avatud stuudio uksega. Teiseks üleval servas näeme suure peegli raami. Kolmandaks moodustab pildi parempoolse serva maalitav lõuend ise. Maalitav lõuend maalitud lõuendil selgub lähemal uurimisel, on mitte nii valmis kui pilt ise.

Kõik ülejäänud, mida maalil näeme, on peegeldus.

Natuke ka tehnilisest küljest. See pilt on tehtud tavalisele poest ostetud lõuendile. Fredrix firma müüb selliseid raamile tõmmatuid lõuendeid. Ma ei eemaldanud pärast igat päeva, pärast maalimise seansse, värvi paksust. Lasin pildil jääda täpselt selliselt nagu ta oli. Kuna maalisin iga päev, siis iga uus seanss suutis pehmendada suuri paksu värvi konarusi. Avastasin maalimise käigus, et hoogne pealehakkamine võimaldab maali lõpu poole minnes süüvida ka detailidesse ilma et kaotaks suurt tervikut. Ja muidugi mu ammune mõte sai siin eriti kinnitust: tegele mitte sellega, mida sa tahad teha, vaid sellega, mida ei saa tegemata jätta.

 AP: Tänu mu emale, kunstiõpetajale, kes oli ka kodus justkui omamoodi õpetaja, oli kunstimaailmas olemine mu elu loomulik osa juba varasest lapsepõlvest. Ma ei mäleta, et oleksin mõelnud millestki sellisest kunstiruumist, kuhu tahaksin kuuluda või midagi taolist… Ema suutis mind kasvatada selliselt, et tundsin end selle kogetud kunstimaailma keskmena. Või vähemalt hakkasin alati ümbritsevasse kunsti suhestuma.

AP: Ma sain vapustava tõsise kunstihariduse paigast, kust seda tavaliselt ei oodata, lastekunstikoolist. Mu ema oli ka seal õpetaja. See oli kool, kus käisin pärast tavakooli, kolm korda nädalas, iga kord neljaks õppetunniks. Õppeainete hulka kuulusid lisaks joonistamisele, maalimisele ja kompositsiooni õpetusele ka kunstiajalugu ning skulptuur. See kõik toimus, kui olin 9-14 aastane. Loomulikult oli mu ema väga hooliv ka mu koduste kunstitegemiste suhtes. Nii nagu üks korralik ema õpetab last rääkima ja hiljem korrigeerib teda head keelt kõnelema. Nii ka joonistamise ja maalimisega. See, mis toimus piltidel, oli meie peres alati kõneaineks. Lisaks muidugi alatine näituste külastamine ja hiljem selle analüüsimine.

AP: Olen alati püüdnud stiilist, kui sellisest, ennast vaba hoida. Kuidas maalida nii, et ma ei peaks iialgi mõtlema, mis stiilis ma maalin. Ometi näen endas, et minus nii erinevaid, ütleks mitte stiile, vaid lähenemisi. Tihtipeale tuleb see erinev käsitlus just objektist, keda maalin. Ma ei tahaks olla ka väga kellegi moodi. Kuid ilmselt on mu piltidest lihtsalt väljaloetav, keda teistest kunstnikest, ma armastan. Leian , et olen samaaegselt nii romantiline, impressionistlik kui ka realistlik. Ma juhindun muljest. Püüan olla nii vähe maneerlik, kui võimalik. Olen valmis detaili hävitama, kui üldmulje seda nõuab.

AP: Ma erutun ülesse peaaegu igast suuremast maalist. Inimesed ütlevad põnevate või ka raskete aegade kohta vahel, et nad elavad päeva korraga. Elan portreemaal korraga. Pärast uut vapustavat portreteerimise seanssi tunnen end vahel selle inimesena, keda maalin. Imestan isegi oma keha liikumise, hääle tooni ja käitumise üle. Kui modell on läinud võin vaadata oma maali peaaegu et tund aega ja lihtsalt hoian üleval katkematut sõnadeta kahekõnet ilma et ma midagi maaliksin.

AP: Velazques, Toulouse Lautrec, Sargent, Zorn.

AP: Kahekümne aasta pärast olen 65 aastane. Mu ainuke unistus on, et kui saaksin iga päev maalida. Selles on tervis ja tasakaal, kogemus ja leid.

AP: Otsin eelkõige taga tunnet, modelli suhet kunstnikusse ja sealt kaudu ka kõikidesse teistesse. Et vaataja võiks väita, et modell ja kunstnik võisid olla head sõbrad. Leian, et iga inimese avanemiseks leidub võti. Ma ei tahaks jätta portreteeritava mingeid külgi avamata, kui selleks on võimalus. Üritan kallutada portreemaali iseloomu nii palju siiruse ja aususe poole kui võimalik. Pean vajalikuks jäädvustada seda aega, milles me ühiselt koos oma modellidega elame. Kindlasti pole mu jaoks ka vähetähtsad liigutused ja miimika. Proovin jõudu säästmata oma portreteeritavat kogeda tunnetuslikult, vaimselt. Võtan ülesse jututeemasid, milles modell end hästi tunneb. Pean oluliseks ka teadvustada seda keskkonda, kuhu pilt on minemas. Vahel arutame poseerijaga isegi selle üle, et kes saavad seda pilti vaatama aastakümnete pärast ja mida nad siis sealt välja loevad. Mõtlen vahel ka nii, et võib-olla olen ma ainus kunstnik kes seda konkreetset inimest maalis. Siis leian küll, et ma pean kõik üles leidma selles inimeses. Tunnen vahel, kuidas inimese iseloomu aimamine annab mulle ka teatud pintslikäsitluse. Jne. Kõige selle sõnastamise järel panen aga kaane veidi koomalemale, et vaatajal jääks ka midagi avastada.

Osa sellest intervjuust ilmus ära ka ajakirjas International Artist nr 64, detsember, jaanuar 2009