Ameerika Portreekunsti Ühingu küsimused seoses auhinna saanud portreega:
1. Kas sa räägiksid meile oma portree modellist ja selle töö inspiratsioonist?
Mul ei ole kunagi olnud mu oma päris vanaema ega vanaisa. Aga siin on vanaisa Paul, minu naise vanaisa. Paul usub Jumalat. Kui ta sündis oli ta nimi Paul Busch ja kui ta oli 4 aastane, siis eestindati ta nimi, muudeti saksa kultuuri ruumist eesti päraseks, Paul Mäemets.
Kui on perekondlikud üritused, suuremad või väiksemad, siis palutakse alati Paulil teha palve. Ta palvetab siis väriseval häälel ja märgade silmadega. Palved on sügavad ja silmad lähevad märjaks mõnel teiselgi. Tema usk ei ole teisi halvustav ja ennast paremaks pidav. Tema usk on töö. Ta on aastaid töötanud metalli treialina. Ta valmistab neile masinatele osi, mida enam ei toodeta või mida oleks liiga kallis tellida. Traktorite, koppade, autode, puurmasinate jne osad. Oktoobris 2012 saab Paul 80 aastaseks ja ta käib veel iga päev tööl, pensionile lisa teenimas. Tal on kuldsed käed, ära ei taheta teda ilmselt lasta ja küllap ta ei taha seda isegi. “Ole kokkuhoidlik ja tööta iga päev. Tee väikeste sammude kaupa ja saad ühel päeval kogu töö tehtud”, arvan, et nii ta mõtleb oma elu kreedo üle. Kui keegi võõras inimene oli mu pildiraamija juures näinud vanaisa Pauli portreemaali, oli ta öelnud: “Ma tahaksin endale ka sellist vanaisa, kellele selline maal pühendada!”
Mul ei ole kunagi olnud mu oma päris vanaema ega vanaisa. Aga siin on vanaisa Paul, minu naise vanaisa. Paul usub Jumalat. Kui ta sündis oli ta nimi Paul Busch ja kui ta oli 4 aastane, siis eestindati ta nimi, muudeti saksa kultuuri ruumist eesti päraseks, Paul Mäemets.
Kui on perekondlikud üritused, suuremad või väiksemad, siis palutakse alati Paulil teha palve. Ta palvetab siis väriseval häälel ja märgade silmadega. Palved on sügavad ja silmad lähevad märjaks mõnel teiselgi. Tema usk ei ole teisi halvustav ja ennast paremaks pidav. Tema usk on töö. Ta on aastaid töötanud metalli treialina. Ta valmistab neile masinatele osi, mida enam ei toodeta või mida oleks liiga kallis tellida. Traktorite, koppade, autode, puurmasinate jne osad. Oktoobris 2012 saab Paul 80 aastaseks ja ta käib veel iga päev tööl, pensionile lisa teenimas. Tal on kuldsed käed, ära ei taheta teda ilmselt lasta ja küllap ta ei taha seda isegi. “Ole kokkuhoidlik ja tööta iga päev. Tee väikeste sammude kaupa ja saad ühel päeval kogu töö tehtud”, arvan, et nii ta mõtleb oma elu kreedo üle. Kui keegi võõras inimene oli mu pildiraamija juures näinud vanaisa Pauli portreemaali, oli ta öelnud: “Ma tahaksin endale ka sellist vanaisa, kellele selline maal pühendada!”
2. Millised olid sinu esimesed pürgimused? Kas sa oled olnud alati kunstist huvitatud?
Olen sündinud ja kasvanud ema ainukese lapsena ja ema on olnud üle 30 aasta ainsas töökohas, Tartu Lastekunstikoolis õpetaja. Ma ei mäleta kunagi, et oleksin kuidagi eriliselt pürginud kunsti suunas. Olen olnud kogu aeg kunsti sees. Kunsti mõistmise ja mõista tahtmise sees. Ja olen sündinud ka heal ajal. Mu emal oleks olnud mind palju raskem suunata ja kujundada, kui ma oleksin sündinud 20, 30 aastat hiljem. Ma oleksin sündinud siis liberaalsesse, piirideta kunsti maailma. Siis aga oli aasta 1962. Linn nimega Tartu, vana klassikalise maalikooliga kultuurilinn. Kus toimusid regulaarsed ülevaatenäitused. Piltidelt õhkas vastu värvi esteetikat, tugevat joonistust ja maalikooli, portreid oma aja inimestest. Kunst polnud siis veel osadeks lammutatud, et näha millise tüki taga see päris algoasake end peidab. Ta eksisteeris tervikuna ja sellise terviku tunde sain ma ka enda sisse. Tänaseks on lõpuks ka Eestis selgeks saanud, et osade taga ja sees ei ole kunsti ühikuid leida. Terviku kokkukasvatamine võtab aga aastaid aega.
Kas ma olen alati olnud huvitatud kunstist? Jah alati. Ja ime on see, et saades sellel aastal 50 avastan ikka veel uut juurde, leian uusi kunstnikke kes mulle meeldivad nii tänasest päevast kui ajaloost. Ja ometi olen ma väga valiv.
Olen sündinud ja kasvanud ema ainukese lapsena ja ema on olnud üle 30 aasta ainsas töökohas, Tartu Lastekunstikoolis õpetaja. Ma ei mäleta kunagi, et oleksin kuidagi eriliselt pürginud kunsti suunas. Olen olnud kogu aeg kunsti sees. Kunsti mõistmise ja mõista tahtmise sees. Ja olen sündinud ka heal ajal. Mu emal oleks olnud mind palju raskem suunata ja kujundada, kui ma oleksin sündinud 20, 30 aastat hiljem. Ma oleksin sündinud siis liberaalsesse, piirideta kunsti maailma. Siis aga oli aasta 1962. Linn nimega Tartu, vana klassikalise maalikooliga kultuurilinn. Kus toimusid regulaarsed ülevaatenäitused. Piltidelt õhkas vastu värvi esteetikat, tugevat joonistust ja maalikooli, portreid oma aja inimestest. Kunst polnud siis veel osadeks lammutatud, et näha millise tüki taga see päris algoasake end peidab. Ta eksisteeris tervikuna ja sellise terviku tunde sain ma ka enda sisse. Tänaseks on lõpuks ka Eestis selgeks saanud, et osade taga ja sees ei ole kunsti ühikuid leida. Terviku kokkukasvatamine võtab aga aastaid aega.
Kas ma olen alati olnud huvitatud kunstist? Jah alati. Ja ime on see, et saades sellel aastal 50 avastan ikka veel uut juurde, leian uusi kunstnikke kes mulle meeldivad nii tänasest päevast kui ajaloost. Ja ometi olen ma väga valiv.
3. Kuidas ja kus sa said oma esimesed kunstiharjutused?
Kodus ema käe all. Mitte isegi niivõrd käe all. Vaid tema kõrval elades. Näitusi külastades, Ja muidugi maailma parimas lastekunstikoolis. 9 aastasena alustada tõsist kipspea joonistamist, skulptuuri, kunstiajalugu, kompositsiooniõpetust, klassikalise akvarelli koolitust. Kõike joonistati natuurist. Sooviksin igale kunstiandega lapsele just selles vanuses ja tugevat klassikalist õpetust. Vigadele ei vaadatud kunagi läbi sõrmede. Ei otsitud, nagu täna, et millise kontseptsiooniga saaks selle vea ära seletada. See oli minu lastekunstikool, kolm korda nädalas neli tundi korraga ja pärast tavakooli. Neli aastat järjest. Kuna aga ema oli selles koolis õpetaja, siis olin esimestest eluaastatest tal koolis tundides kaasas. Ma olen sündinud kunstikoolis. Kunstikooli õpetajate tuba oli emaga meie esimene kodu sünnitusmajast tulles. Seda kõike kuni ema sai korteri, kus ta elab tänaseni. Ta on 76 aastat vana.
Kodus ema käe all. Mitte isegi niivõrd käe all. Vaid tema kõrval elades. Näitusi külastades, Ja muidugi maailma parimas lastekunstikoolis. 9 aastasena alustada tõsist kipspea joonistamist, skulptuuri, kunstiajalugu, kompositsiooniõpetust, klassikalise akvarelli koolitust. Kõike joonistati natuurist. Sooviksin igale kunstiandega lapsele just selles vanuses ja tugevat klassikalist õpetust. Vigadele ei vaadatud kunagi läbi sõrmede. Ei otsitud, nagu täna, et millise kontseptsiooniga saaks selle vea ära seletada. See oli minu lastekunstikool, kolm korda nädalas neli tundi korraga ja pärast tavakooli. Neli aastat järjest. Kuna aga ema oli selles koolis õpetaja, siis olin esimestest eluaastatest tal koolis tundides kaasas. Ma olen sündinud kunstikoolis. Kunstikooli õpetajate tuba oli emaga meie esimene kodu sünnitusmajast tulles. Seda kõike kuni ema sai korteri, kus ta elab tänaseni. Ta on 76 aastat vana.
4. Kuidas sa kirjeldaksid oma stiili?
Keegi on kunagi öelnud, et maali objekti nii hästi ja ausalt kui suudad, täpselt sellisena nagu näed, ilma sellele mõtlemata kuidas seda teha, kuidas see su käe alt välja tuleb. .. ja tulemuseks on sinu oma stiil. Sul on muide seda rohkem seda oma stiili, mida vähem sa sellele mõtled, arvan ma. Mu isa, maalikunstnik ja luuletaja Aleksander Suuman, läks veel kaugemale öeldes kord, et kui sa hakkad pilti tehes mõtlema, et kuidas sa midagi teed, siis sellest hetkest on kunst kadunud.
Meile ei ole vaja juurde veel ühte kunstnikku, kes maalib nii nagu see ja see kunstnik. Meile on vaja juurde veel ühte kunstnikku, kes on omanäoline ja kordumatu. Milline võluriik on on ühe kunstniku sees, hinges ja südames. See kõrvalekalle, see päris mitte oskamine, mitte pärale jõudmine ja endaga mitte rahul olemine võib olla hea eeldus suure teekonna alguseks oma isikliku eripära leidmisel. Kõigepealt austus modelli ees, tema määrab stiili, milline peaks su pilt tulema, siis sellele järgneb ausus oma tunnete ees, julgus eksida ja eksimustest lõpuks koosnebki su isiklik käekiri. Kas ei hakka tõeline kunst sealt kus me näeme kõrvalekallet ootuste suhtes.
Keegi on kunagi öelnud, et maali objekti nii hästi ja ausalt kui suudad, täpselt sellisena nagu näed, ilma sellele mõtlemata kuidas seda teha, kuidas see su käe alt välja tuleb. .. ja tulemuseks on sinu oma stiil. Sul on muide seda rohkem seda oma stiili, mida vähem sa sellele mõtled, arvan ma. Mu isa, maalikunstnik ja luuletaja Aleksander Suuman, läks veel kaugemale öeldes kord, et kui sa hakkad pilti tehes mõtlema, et kuidas sa midagi teed, siis sellest hetkest on kunst kadunud.
Meile ei ole vaja juurde veel ühte kunstnikku, kes maalib nii nagu see ja see kunstnik. Meile on vaja juurde veel ühte kunstnikku, kes on omanäoline ja kordumatu. Milline võluriik on on ühe kunstniku sees, hinges ja südames. See kõrvalekalle, see päris mitte oskamine, mitte pärale jõudmine ja endaga mitte rahul olemine võib olla hea eeldus suure teekonna alguseks oma isikliku eripära leidmisel. Kõigepealt austus modelli ees, tema määrab stiili, milline peaks su pilt tulema, siis sellele järgneb ausus oma tunnete ees, julgus eksida ja eksimustest lõpuks koosnebki su isiklik käekiri. Kas ei hakka tõeline kunst sealt kus me näeme kõrvalekallet ootuste suhtes.
5. Millised on olnud su kõige raskemad katsumused kunstnikuna?
Kõige raskem on kui modell hakkab su pildist kõnelema. Kõige raskem on kui modell näeb sind teenindajana, tellimuse täitjana. Seda ei juhtu muidugi kultuuriinimeste seas. Meie portreekunstnikena näeme ju modelli läbi, vahel me näeme isegi mida modell mõtleb.
Seetõttu on kõige parem teha portreed, mille eest sa raha ei saa, siis kohtud sa kunstiga, inimesega kes on oma eluga su ees ja sa kohtud ka enesega. Minu jaoks ongi kõige olulisem leida sujuv/lepitav ühendus tellimustöö ja endale tehtud portree vahel.
Kõige raskem on kui modell hakkab su pildist kõnelema. Kõige raskem on kui modell näeb sind teenindajana, tellimuse täitjana. Seda ei juhtu muidugi kultuuriinimeste seas. Meie portreekunstnikena näeme ju modelli läbi, vahel me näeme isegi mida modell mõtleb.
Seetõttu on kõige parem teha portreed, mille eest sa raha ei saa, siis kohtud sa kunstiga, inimesega kes on oma eluga su ees ja sa kohtud ka enesega. Minu jaoks ongi kõige olulisem leida sujuv/lepitav ühendus tellimustöö ja endale tehtud portree vahel.
6. Kahekümne aasta pärast, kus sa arvad end olevat oma töödega?
Soovin, et areneksin lihtsalt edasi kunsti ja inimeste mõistmisel. Et arengu tempo oleks sama nagu viimase 10 aasta jooksul. Et nende uute aastate sisse võiks mahtuda mu elu parim maal.
Soovin, et areneksin lihtsalt edasi kunsti ja inimeste mõistmisel. Et arengu tempo oleks sama nagu viimase 10 aasta jooksul. Et nende uute aastate sisse võiks mahtuda mu elu parim maal.
7. Lisaks portree sarnasusele modelliga, mis oleks need erilised kvaliteedi jooned, mis peaks portreel olema, et see oleks ka hea maal?
Tööd tehes püüan ma mitte mõelda kuidas ma midagi teen. Siis on juba hilja. Kõik mõtlemised, lubadused ja tõotused tuleb enne töö sündi ära korraldada. Ma ei saa vägisi pildi sisse mõtet panna. Küll aga tuleb see sinna sisse, kui ma sellele ei mõtle, kui ma kasutan kõiki oma teadmisi ja oskusi nähtava edasiandmisel. Mängureeglid on samad, nagu lastekunstikoolis või kunstiakadeemias. Pilt peab olema ruumiline, kompositsioon peab olema veenev. Lisandub uusi väärtusi, mida ma varem ei teadnud (tajusin aga polnud endale veel sõnastanud), portree peab austama seda inimest, kes on su pildil. Portree peab olema võimeline esitlema sind kui kunstnikku. Portree peab rääkima midagi vaatajale meie ajastust. Portree peab äratama huvi ja kaasa mõtlemist, kaasatundmist. Portree peab olema informatiivne. Portree peab jutustama sulle lugu sellest inimesest. Ja lõpuks, midagi peab jääma ka saladuseks või interpreteeritavaks. Portreteeritav elab oma elu edasi lõuendil ja selle taga, ka siis kui sina vaatajana ta eest lahkud.
Tööd tehes püüan ma mitte mõelda kuidas ma midagi teen. Siis on juba hilja. Kõik mõtlemised, lubadused ja tõotused tuleb enne töö sündi ära korraldada. Ma ei saa vägisi pildi sisse mõtet panna. Küll aga tuleb see sinna sisse, kui ma sellele ei mõtle, kui ma kasutan kõiki oma teadmisi ja oskusi nähtava edasiandmisel. Mängureeglid on samad, nagu lastekunstikoolis või kunstiakadeemias. Pilt peab olema ruumiline, kompositsioon peab olema veenev. Lisandub uusi väärtusi, mida ma varem ei teadnud (tajusin aga polnud endale veel sõnastanud), portree peab austama seda inimest, kes on su pildil. Portree peab olema võimeline esitlema sind kui kunstnikku. Portree peab rääkima midagi vaatajale meie ajastust. Portree peab äratama huvi ja kaasa mõtlemist, kaasatundmist. Portree peab olema informatiivne. Portree peab jutustama sulle lugu sellest inimesest. Ja lõpuks, midagi peab jääma ka saladuseks või interpreteeritavaks. Portreteeritav elab oma elu edasi lõuendil ja selle taga, ka siis kui sina vaatajana ta eest lahkud.
