PORTREELUGU “Scum ja Star”.
Paik kus maali tegevus toimub, pole väljamõeldis. See on reaalne asukoht. See on Venice Beach, Californias. Kui sul hakkab Los Angelese downtownis palav ja kindlasti sul hakkab, siis tahad sa ookeani äärde pääseda. Peaagu suvalisest kohast umbes 20 minutise autosõiduga jõuad paratamatult välja kas Santa Monicasse või Venice Beachi. Viimane koht on ka ainult 15 min autosõidu kaugusel LAX-ist, Los Angelese rahvusvahelisest lennuväljast.
Kutsun Venice Beachi hullude rannaks. Sinna kogunevad eluheidikud, töötud tsirkuse artistid, sutenöörid, tätoveerijad, käsitöömeistrid, plaadimüüjad ja kõik kes veel. Paik on ameerikalikult täis söögikohti ja lai jalutustee viib sind paari kilomeetri ulatuses läbi kummalise seltskonna, kes on asetunud külg külje kõrvale, et paluda sult annetust ja samas pakuvad nad alati ka midagi vastu. Turistid külastavad seda paika meeleldi, ometi on see üks ebatüüpilisemaid vaatamisväärsusi. Seda ei reklaamita turismibüroodes ja sinna oskab minna vaid juhul, kui mõni kohalik sulle selle mõtte annab.
Keegi mängib peaaegu vahetpidamata vana pooleldi lammutatud klaverit, keegi seisab napis riietuses samba otsas demonstreerides sügavsinise taeva taustal päikese käes oma mustanahalist musklites keha veeretades raskeid metallkuule käest kätte ja lastes päris madu oma keha ümber väänelda. Üks mees teeb iga päev liivast draakoni. Õhtul ta hävitab selle, kuna paik peab ööseks inimestest ja kõigest puhtaks saama, ja igal hommikul toob ta ookeani äärest ämbriga märga liiva ning alustab umbes 2,5 meetri pikkuse draakoni detailset uut ülesehitamist. Ta loob iga päev täpselt ühe ja sama draakoni, kellel on silmade asemel kivikesed ja soomus on kõrrega puhumise teel peensusteni välja vormitud. See on tema mantra. Ta on endaga ja võibolla veel millegagi või kellegagi teinud kokkuleppe, et ta teeb seda. Nägin kord kui kuulus filminäitleja Danny Drejo tuli siia vabaõhu atleetika klubisse oma lihaseid pumpama, rahvas pildistab. Müüakse surfilaudu, lõhnavaid suitsevaid taimi, pakutakse legaalset kanepit arstiretsepti vastu ja viimase saad ka kohapeal. Saad lasta end pildistada humanoididega kes pärinevat siitsamast “Area 51st”, Nevadast. Ennustajad, kaardimoorid, kristallkuuli pealt vaatajad ootavad sind oma maailma. Klaasi ja süte peal kõndijad. Indiaani muusika, riided ja trummid. Üks hipilik seltskond müdistab trummidega ja on end unustanud järjest kasvavasse ekstaasi. Energia tõmbab sind enda sisse. Keegi noormees istub maas ja tema kõrval on silt – Annan sitta nõu ühe dollari eest.
Praegu, kui kirjeldan seda, siis kõlab see kõik kuidagi eksootiliselt ja isegi ligitõmbavalt. Kuid mäletan oma mõtet kui olin seal koha peal – põrgu eeskoda. Kui tuled kirikust ja otsustad oma pühapäeva teise poole veeta just sellises paigas, siis on peavalu kindlustatud. Aga miski tõmbab mind sinna paika alati tagasi. Aegajalt, kord paari kuu jooksul, mu kunstniku hing lausa vajab seda tulist ja karjuvat draamat, energiate showd. Lisaks turistidele, kes on ajutised külalised, kogunevad sinna muidugi ka kodutud, asotsiaalid, narkomaanid. Igaüks leiab oma. See oleks nagu üksik saar pärast seda kui enamus inimkonnast on hukkunud. Usku enam ei ole, jumalaid enam ei mäletata, järel on ainult inimene. Ühiselu mäng on jäänud eelmistesse ajastutesse. Ollakse üksi ja ainult sellena kes ta on, mida ta oskab, kui palju tal on energiat, milline on ta vanus. Mõtlema paneb, et kõik see on tõsi, keegi ei näitle, etendatakse iseennast, raha on päriselt vaja ja võimed on viimseni pingul.
Mind kutsuti Firenze Biennaalile. Seekord siis päris Firenzesse, Itaalias. Mul oli kaks maali juba olemas “Harmony oma isaga”, “Lee, 6000 lennutundi”. Tahtsin esitada kolm ühesuurust tööd ja teadsin, et see kolmaski peab sündima just siin Californias Los Angelese õhustikus.
Läksin otsima oma viimast modelli, keda siis Euroopasse kaasa võtta. Jõudsin jälle Venice Beachile.
Sama tundmus, nagu “Harmony” töö sünni puhulgi, hakkasin otsima seda oma inimest. Tahtsin leida kedagi, kes ei vaja mu portreteerimist, aga kellest portree tegemine saab olla vähim, mida ma selle inimese heaks saan teha. Vähe küll, aga inimesed, kes seda portreed hiljem vaatavad, saavad mõelda temale.
- jaanuar 2011 enne lõunane aeg, kaamera kõhu peal, silm valvas, süda nii avatud kui võimalik. Kõnnin Vaikse Ookeani tuules ja mõnusa kuuma päikese käes. Ilm on siiski jahe, mul on mantel seljas. Otsin oma tulevast modelli. Inimesed, inimesed, nad tulevad mulle vastu, jäävad must maha, lähevad must mööda. Muutun osaks selles massis. Korraga näen teda, kas tõesti tema, kas ta keeldub, annan talle raha ja ütlen, et soovin teda pildistada. Olen isegi valmis selleks, et ta laseb ilma poseerimata jalga. Ta ei muutu rõõmsaks, midagi temas ei liigu, ta isegi ei püüa parem olla, mis mulle nagunii ei meeldiks. Pildistan teda iga nurga alt, vaatan mida teeb päike tema näol ja uurin tema sisse, et ei katkeks ta väikegi huvi minuga korraks olla. Ta tahab kogu aeg ära minna, seda ma tajun. Lõpuks küsin: “Mis su nimi on?”
“Scum!”, kõlab vastus ja ta vaatab kõrvale. Ma ei teadnud kohe selle sõna eesti keelset vastet, aga tajusin, et see on midagi hüüdnime taolist ja küsisin veel: “Aga su päris nimi?”
Ta ei vastanud, vaatas kaugusesse ja samas, nagu mulle tundus, sügavale enda sisse, nii kaugele, kui sai. Näos ei muutunud midagi, seal oli kogu aeg valus ilme.
“See ei ole ju su päris nimi!” Hetkeks mulle tundus, et ta püüdis meenutada, mis ta nimi on. Siis muutus ta väheke kindlamaks: “Jah, Scum on minu nimi” ning lisas pärast hetkelist pausi, “seitse aastat on see olnud mu nimi”. See kõlas nagu tõotusena.
“Aga enne seda?”, püüdsin ma viisakuse piiridesse jäädes siiski natuke rohkem oma kangelase kohta teada saada. Ta ei vastanud.
“Aga mis su koera nimi on”, püüdsin olukorda pingest vabastada. “Tema nimi on Star!”
“Kus sa sündinud oled?” küsisin. “Ma olen pärit New Yorgist”, vastas ta vaevumärgatava uhkusega.
Siis tuli ta sõber sinna – heledapäine samasugune kodutu, tundus, et skandinaavia päritolu. Ameerikas nagu Venemaalgi on väga kerge öelda kellegi kohta sõber. See toimis juba enne seda kui tänane Facebook sõbra mõistet veelgi devalveeris. Võibolla mulle ainult tundus et nad on sõbrad, ei ma tundsin seda.
Nad läksid ja ma teadsin, et me ei kohtu enam kunagi. Mõeldamatu oleks Scum’i kutsuda stuudiosse poseerima. Sellega kaasneks kujuteldamatu ahel uusi probleeme. Ma ei saa teda aidata. Mida ma teha saan, on maalida ta ülesse. Vahel ma mõtlen, et kui palju või vähe on meil puudu, et jõuda samasse seisu. Julgen arvata, et igas inimeses on üks murdepunkt ja mis saab siis edasi.
Veel köitis mind tema juures, see lõpuni viimistletud kunstilisus, millest ta ise muidugi polnud teadlik. Kui olete näinud Kevin Costneri “Veemaailma”, kus tegevus toimub kusagil tulevikus ja seljas kantakse kehakatteid, mis tsivilisatsioonidest on järgi jäänud. Inimene kohaneb. Scum on juba kohanenud, ta on leidnud oma elu praeguseks perioodiks, ta justkui usuks maailma lõppu või õigemini, ainult talle teada oleva maailma lõppu. Ta elab omaenese usu ja tõega vormitud elu. Mis mind kõige enam hämmastas oli see et Scum paneb mind eneselt küsima, mu enese kujutluste unistuste ja piirangute üle.
Kui koju jõudsin, lõin lahti sõnaraamatu. SCUM – saast, põhjakiht, mustusekiht, kaabakas…
Nii et mu kangelase nimi on SAAST ja tal on koer nimega TÄHT. “Scum ja Star”.
Juba see pealkiri on enam kui küll, et alustada maalimist. Unistus saab jääda alati unistuseks, isegi kui oled end maha müünud, end lõplikult mahamüünud. Loodan et siiski mitte, loodan, et tal jätkub julgust uuteks unistusteks ja nende elluviimiseks.
Mis veel sellelt maalilt vastu vaatab – palmid, surfing, rannaliiv. Taustal The Palazzo Ducale ehk Doge’s Palace kahvatu koopia mille originaal ehib päris Veneetsia peaväljakut. Lähemal vaatlemisel tunneme seinamaalingus ära Botticelli “Veenuse sünni”. Ideaalide sünd, renessanss, 15 sajand, Medicite tellimus. Originaal asub Firenzes Uffizi Galeriis. Siit ei maksa suuremaid järeldusi teha, see on kõigest üks seinamaaling paljude seas. Aga sellegipoolest selle rannaäärse ala üks kõige kõrgemaid hooneid ja pilt on on aastaid seal püsinud. Aga siiski, siinne Veenus on kaasaegses riietuses sportlaslik valgetes sukkades noor naine, keegi tõttab teda suure kangaga katma, erinevate rikide lipud plagisevad soolases tuules.
Siit paistab välja ameeriklaste Euroopa igatsus – saaks korragi Londonisse, Jõulude ajal tahaks küll Firenzesse või Pariisi minna. Keegi mu tuttavatest, kes mind Ameerikas külastas, ütles, et imelik on ikka vaadata rahvast kellel pole ajalugu. Ma ei vastanud talle midagi, mõtlesin vaid, et 5 aasta jooksul olen ma kohanud vaid üht inimest, kes ei teadnud, et tema esivanemad oleksid mujalt pärit, kui ainult Ameerikast, kõik ülejäänud olid tulnud Euroopast või mujalt. Nii ma näengi Ameerikas Euroopa idealistlike unistuste võimalikku jätkumist, kultuuride ja rahvaste kogunemist, kujuteldamatut mitmekesisust, võimaluste võimalikkust.
Soovisin oma portreteeritavat uurida nii täpselt kui võimalik. Maalimise protsess ise oli kui austus tema kui inimese vastu – et tal paremini läheks. Maalida, tähendab pühendada end kellelegi, nagu palvetamine.
Vaatan Scumi peale ja julgen väita, et ka paarisaja aasta pärast, mis ka maailma ja meiega pole vahepeal juhtunud, on olemas sellise riietusega inimene, selliste põhimõtetega inimene.
Jumalanna Veenuse sünd on maalitud Doge’de palee seinale. Palee koopia ise on ehitatud kõrbesse Lõuna Californias. Rändur, keda hüütakse Saastaks, on jõudnud siia ajutisse peatuspaika. Ta loodab siin vabaneda oma seitsmeaastasest vangistusest. Rihma otsas on tal valkja-beezi karvaga koer nimega Täht. Kui rändur väsib, näitab Täht talle teed.Jumalad on kaugel.
Enne Jõule 2011 toimus Firenze Biennaal. “Scum ja Star”, “Harmony” ja “Lee” rippusid kõrvuti sellel kaasaegse kunsti suurüritusel. Zürii otsustas anda mulle mu ekspositsiooni eest eriauhinna koos medaliga. Medalilt vaatab vastu Lorenco di Medici portree.
Lugu jätkub.
2014 aastal saan ma kirja Art Renewal Center’st ja see annab teada, et “Scum ja Star” on võitnud autasu ARC Salon võistlusel figuratiiv kategoorias.
Ja ka siin ei lõppe veel lugu.
2015 aasta märtsis saan oma kodulehe kirjakastist meili:
Olen “Scumi” Franki ema. Ta oli jooksus sellal kui te temast pildi tegite. Ma tunnen, et olete saanud tema hinge sellele maalile. Kas see maal on müüdav.
Tänan,
Andrea Hope.
Minu vastus:
Tere Andrea,
Ma olen väga õnnelik, et te minuga ühendust võtsite. Kuidas teie pojal läheb? Kahjuks on see maal ostetud ühte Eesti erakollektsiooni. Samas on võimalik sellest maalist tellida giclee trükk kas paberile või lõuendile.
Kuidas te jõudsite mu maalini?
Kas te räägiksite mulle rohkem Frankist ja ka iseendast?
Parimat, Aapo Pukk
Tema vastus:
Tere hr. Pukk.
Tänan väga teie vastuse eest. Frank on olnud jooksus juba alates sellest ajast kui ta oli 13. Tavaliselt helistab ta mulle korra aastas või niimoodi. Viimati ma kuulsin, et ta elab kusagil maakohas Austraalias Melbourne’i lähedal.
Ma tellin tulevikus koopia paberil.
Tänan teie vaeva eest. Ainult teiste kaudu saan ma Franki’st teada ja temaga ühenduses olla.
Tänan,
Aurora Hope
Täna, 11. aprillil 2017, sain sellise kirja ja foto:
Hey I am the mother of “SCUM” (francis martinez) daughter. I met him 2 days before you took his photo, I remember him being beat up the night before you took the photo. I contact you with a request, he has been missing over a year and is assumed dead. I would really appreciate a print of the painting of him for his daughter Honu. I am happy to share more of our story with you if you are curious about our journey after the phot.o
thankyou amber and baby honu
