Tagasi    


Kui randa jõudsime, oli päike viimaseid hetki valgustamas, kohe-kohe oli vihmapilv peale tulemas. Tuli kiiresti alustada, unustada kõik metoodikad, allajoonistuste demonstreerimised ja edevad iga staadiumi pildistamised.

Foto 1:

POLNUD AEGA VÄRVIGI MÕÕTA.

Tegin lihtsalt, nii nagu teadsin, oskasin ja olin, kõik oluline tuli korraga aluse peale valada. Ma ei seganud värvegi omavahel “korralikult” läbi, vaid nad läksid käiku sellisena nagu nad olid, kõrvuti ühes pintslis – peaasi, et nad õige mulje kokku annaksid. Mulje, mulje, avatud silm, terav detail ja jälle mulje, kõik korraga ja pinstlilöök langeb just sinna, kus teda parasjagu oodatakse. Tundus, nagu oleks tegemist kiire dialoogiga: mina ütlen, meri ütleb, mina ütlen, kivid ütlevad ja jälle meri ütleb – vahepeal kumbki meist hinge ei tõmmanud.


Foto 2:

Eelmiselt fotolt paistavad veidi välja ka mu paleti värvid – kummaliselt segamini järjekorras, aga tegelikult mitte. Sinine, punane, kollane, roheline – kõige heledam nelik, mis on üldse leiutatud. Järgmiseks täpselt samad värvid, aga kraad tumedamad. Siis jälle samad värvid, aga kraad veel tumedamad Ja nii edasi, kuni kõige tumedama värvini välja ehk New Indigoni välja.

Fotol on tulemus, mis vaatas vastu umbes 20 minuti möödudes. Mõtlesin, et saagu mis saab, peaasi, et vihmale ei läheks.


Foto 3:

LIHTSALT EDASI.

Värve ei mõõtnud, segasin otse pildi peal ja kui õige toon ei tulnud, siis lisasin paletilt mõnd puhast värvi juurde.


Foto 4:

PEAAEGU KÕIK ON KAETUD.

Milliseks kujuneb lõpp? Tegin pildist eemaldumise kõndimise piki randa, vähemalt sada meetrit, tagasitulles nägin kohe, kuidas lõpp kujuneb.


Foto 5:

VALMIS VALMIS.


Foto 6:

PALETT.

Nagu torm oleks üle käinud.