Tagasi    


Täna maalisin valge päevavarju katva sirmi all.

Päike oli, tuli ja läks – mul oli päikesevari – ma ei sõltunud enam tema tulekutest. Pilt oli kogu aeg ühtlases valguses.

Foto 1:

Vaatasime ilmateatest, et Paldiski on pilves, otsustasime ikkagi minna, et äkki ongi maalimiseks parem. Päike pidi kella 13-ni väljas olema ja oligi, siis aga hakkas ilm kiiresti muutuma. Kui olin alla joonistanud ja päike paistis veel läbi uduvine, märkasin korraga poolsaare tagant tulevaid kiireid tumedaid pilvi. Hõikasin Helgele, et nüüd peame kiirustama või siis ootama, et ilm meie tööd ajaliselt pooleks ei lõikaks. Ei saa ju alustada päikesega ja lõpetada vihmaga – ei tea, kas nad mõlemad samale pildile ära mahuvad. Polnud aega pildistadagi. Esimesel fotol olen kümne minuti jooksul põhilise peale pannud – jäta või pooleli.


Foto 2:

Kui saab mõne uue kompaga välja tulla, olen ma rahul. Siin pildil pean ma uueks seda ülemist serva, mis kivid pooleks lõikab ja lained ülemisse serva kinni jätab.


Foto 3:

Udukil silm ja terav silm, vaheldumisi kasutusel. Ühes kohas võid üht kasutada ja teises mitte. Taust ainult udukil silmaga, aga samas tahan ju teada, kuidas laine konfiguratsioon välja näeb, mis kujuga täpselt laine tumeduse plekid on, saanud seda teada, panen löögid paika udukil silmaga. Teine teema: milliseid vahulaineid pildile tuua, pigem vähem, kui et liiast hakkavad mõjuma. Koguaeg mõtlen sellele, mida ära jätta, mida mitte tuua pildile.


Foto 4:


Foto 5:


Foto 6:

Valge vari pilti katmas. Fotol näeb veel kahte väikest seljakotti ja vildikaid ja joonlauda ja joonistusplokke – kõik puha Aaroni (9) asjad: “Issi juurde võib ju neid tuua, kui vihmaks läheb?”

 


Foto 7:

Valmis. Vihm hakkas ka peale tulema ning kõik oli nagunii muutunud.