Tagasi    


1957. aastal luuakse Tartu Kunstikooli juurde Lastekunstikool. Esimese õpetajana võetakse tööle 30-aastane Aleksander Suman. Mõne aasta pärast saab kooli direktoriks Lea Jürison, kes pakub Suumanile taas õpetaja kohta. Esimesel koolipäeval selgub, et samale kohale on kutsutud ka üks teine õpetaja. Lepitakse kokku, et kahekesi jagatakse ühte kohta ja antakse samu aineid. Suuman oli varem elanud õpetajate toas, nüüd aga saab ta omale korteri. Välivoodi jätab ta õpetajate tuppa.

1960. aastal on Laine Pukk Eesti NSV Riikliku Kunstiinstituudi graafika osakonna V kursuse tudeng. Ta valib diplomitööks Juhan Liivi “Varju” illustreerimise, juhendajaks Evald Okas. Kuni Moskva komisjoni tulekuni olid Lainel hinded väga head. Siis aga hakatakse kahtesid laduma, öeldakse, et Liiv pole kirjanik ja tuleb uus teema valida.
“Olete maneerlik, joonistate nagu Kristjan Raud, nii ei lähe!” ütleb Evald Okas.
“Kristjan Raud pole kunstnik!” lisab kateedrijuhataja Paul Luhtein.
Lainet ei lubata diplomitööd tegema. Sellest kuuleb Tartu Kunstikooli esimene direktor ja Tartu Lastekunstikooli asutaja Aleksander Remmel, kes mäletab Lainet juba Tartu Kunstikooli ajast ja kutsub 26-aastase naise Tartusse augustikuist praktikat juhendama. Lainele hakkab seal niivõrd meeldima, et ta palub võimalust jääda ka sügiseks. Esimesel koolipäeval selgub, et ühele kohale on mitu inimest. Kokkulepe on selline, et ta saab pool õpetajakohta. Aineteks on: akvarell, joonistamine ja kompositsioon. Kuna elupaika veel pole, siis võib ta elada õpetajate toas, kus leidub ka välivoodi.

*

Lastekunstikoolil oli õpetajate tuba ja üks klass. Laine imetleb kõige rohkem Aleksander Suumani õpilaste kompositsioonitöid. Kord teatab Sass Lainele, et tal ei ole kodus suurt lauda, aga ta peab tegema teatrile plakati, näidendi pealkiri on “Politseitund”. Tegemist on laia pintsliga tehtud kirjaplakatiga. Sass küsib noorelt kolleegilt nõu. Laine soovitab T-tähti pikendada nii, et risti motiiv tuleks sisse.
“Sa oled nutikas tüdruk!” ütleb Suuman selle peale.
Kahe õpetaja sõpruskonnad on väga erinevad. Sass kutsub Lainet kohvikusse, aga Laine ei võta vedu. Sassil on ilmselt kindlamad plaanid, kuna õhtuseid plakatitegemisi hakkab juurde tulema. Pikapeale selgub, et Sass on varem sealsamas ruumis elanud. Mõlemal on oma võtmed. Pärast jõulupidu, kus Sass mängib jõuluvana ja Laine loeb Juhan Liivi “Lumehelbekest”, jääb Sass esimest korda ööseks Laine juurde. Kevade poole on Sass paar kuud ära, maalipraktikaga Palangas. Tagasi tulles on kõik muutunud.

*

Kui Lastekunstikooli direktor Lea Jürison saab aru aru, mis seisus noor õpetaja on, hakkab ta teda kiusama. Kutsub ta õpetajate toas oma laua juurde, et näidata koolile ostetud uut raamatut ussidest ja igasugu roomajatest. Last ootav naine ehmatas kohutavalt.

Hiljem, kui Lea näeb, et noor õpetaja on otsustanud lapse alles jätta, sünnitada ning tuleb toime, hakkab direktor Lainest väga lugu pidama. Selgub, et Sass on abielus ja tal on Otepääl väike poeg, kellest Laine ei teadnud midagi. Kui poiss on sündinud, elatakse veel neli ja pool kuud õpetajate toas, kuni Laine saab korteri Karlovasse. Ta võtab kaasa oma isa Rudolfi käest saadud väikese musta panni, kooli inventarinumbriga kandilise tabureti ja Suumani Sassi välivoodi. Esimeseks ostuks on helesinine emailitud plekist ämber lapse vannitamiseks.

Laine Pukk palub kahel korral Kunstiinstituudilt diplomitöö tähtaja pikendamist, rektor Jaan Vares kutsub teda tagasi, aga Tartust on saanud juba tema uus kodu. Laps ongi tema diplomitöö.

*

Mu isa Aleksander Suuman oli 35-aastane, kui ma sündisin. Ema ja isa ei olnud siis enam koos. Meie esimene kodu oli Tartu Lastekunstikooli õpetajate tuba. Ema Laine on praegu 81-aastane. Tal on elus olnud ainult üks töökoht – Tartu Lastekunstikool.

Väiksena olin tihti koolis kaasas, joonistasin koos suurtega või poseerisin. Oli kevadine hindamine, õpetajate tuppa ei tohtinud ma minna, seal käis koosolek. Läksin klassi, kus lahtiste akende all olid põrandal päikeselaikudes maas õpilaste pildid. Korraga kuulen selja tagant: “Kuda-muli-on?”

Ütlejaks on tüse helehalli ülikonnaga mees. Ta kordab jälle, kuda muli on. Kolmandal korral muutub asi kahtlaseks ja ma jooksen õpetajate tuppa. Ema toob mind koosolekuruumist välja ja küsib, mis lahti. Sosistan talle, et üks mees küsib, kuda muli on. Õpetaja Endel Kotsar astub lähemale ja hakkab naerma. Ta oli väikemehelt küsinud, kuidas mulje on. See jääb vaevama, sest uue sõna teadasaamine mind palju ei aita, ma poleks ikkagi osanud vastata.

Loe edasi Eesti Kirjanike Liidu ajakirja “Looming” värskest numbrist 6.2017, lk 850-864.