Tagasi    


Kas tõesti on võimalik nii suurt kivi maalida, et midagi normaalset välja ka tuleks? Aga ma olin lihtsalt vaimustuses ühe suure kivi varjust vee peal, seal oli kõik, mida ma sellel päeval vajasin.

Foto 1:

PAIKA LOKSUMINE.

Press-söega allajoonistus hallile papile. See oli küllalt trikikas ülesanne, üksik suur element, aga see peab kuidagi õieti ja parasjagu seal pildi peal olema. Tükk aega otsisin tema lõplikku paika, et pilt veel kellelegi teisele ka meeldiks, kui ainult mulle.


Foto 2:

KLAVIATUUR.

Värvid panin muidugi juba kodus paletile, teadmata, kuhu ma lähen ja mida ma tegema hakkan. Eks pingutasin vist ikka veidike üle, samas aga milline nauding on juba nende vaatamine. Ei piisa teadmisest, et need toonid olemas on, ma pean neid ka nägema. Ei piisa teadmisest, et klaviatuuril kõik klahvid olemas on – need tuleb ka läbi mängida, et siis lugu tehes, sealt oma valik teha.


Foto 3:

TULEB LIHTSALT.

Kas tõesti on nüüd saabunud see aeg, kui värvisegud hakkavad lihtsalt mulle kätte tulema või on ainult täna nii? Õnnega ei tohi mängida. Kui noorem olin, siis vahel nendel “lihtsatel” päevadel proovisin pilti isegi meelega veidi ära rikkuda, et aru saada, kas on see juhus või õnn või oskus või veel midagi muud ja kui olin aru saanud, et rajalt kõrvale astudes muutub kõik, siis läksin kiiresti “õnne sisse” tagasi. Täna ma seda viga ei tee, niigi palju on elu jooksul ohvreid toodud “kunsti altarile”, aeg on õnnistus vastu võtta. Näen küll, et midagi erilist nendes esimestes kollastes laikudes pole, aga teistsugustena neid ka teha ei saa.


Foto 4:

KIIRE ANALÜÜS.

Ega muud kui edasi. Tundub, et suur igav kivi ja igavad vähese läbitöötatusega pinnad – näis, mis saab.


Foto 5:

TUMEDUSED PAIKA.

Kogu pildi sõlmpunkt saabub nüüd kohale. Tume vari, mis peaks kõike koos hoidma. Pintslis on kirju, mitmest värvist koosnev sinine, mis on heaks abimeheks lillaka varju sees tumedate väikeste laine varjude tegemisel. Nauding hakkab sisse tulema – tavalisest pildist võib täna kaugemale jõuda. Püüan püsida vaid selles tunnetuses.


Foto 6:

KÕIK ON OLEMAS, KAS MIDAGI ON PUUDU!?

Läksin vahepeal 9-aastasele Aaronile appi suurt laavakivi lahmakat liiva seest välja kaevama.

“Mis sa koguaeg oma pilti vahid?”, ütleb poeg, “Aita mind!”

“Ma pean minema!”, vastan ja lähen edasi maalima.


Foto 7:

ESIPLAAN.

Mis on kõik see, mis on puudu, aga millega liiale ka ei tohi minna? Esiplaan.

“Hoia tervikut, Aapo, nagu tavaliselt!”, kuulen end õpetamas. Muide ma räägin koguaeg iseendaga, ma sõnastan koguaeg oma tegevused piltide juures. Kui kedagi kuulmas pole, siis teen seda ka kõva häälega või vaikse pobinaga, vahel hõigates.


Foto 8:

PEAAEGU VIIMANE KAADER.

Teen vaikse spurdi, eemaldun ja ei tea, kas lähen tagasi.


Foto 9:

VIIMANE KAADER.

Siin sünnivad esiplaani väikesed üksikud varjud, esimese kivi detailid ja loomulikult tagumine kivide rida tahab varjusid saada.


Foto 10:

PALETT.

Ja kõik see, mis temast järgi on jäänud. Peaaegu kõik klahvid on läbimängitud, pooltoone on tekkinud, kolmkõlasid on kasutatud, kooskõlasid on leitud, lugu on sündinud – seda päeva oli mulle vaja, neid värve oli mulle vaja


Foto 11:

AVAME KAARDID.

Siin ta on, mu tänane iludus päris elus.