Tagasi    


Kunstiakadeemias 20.09.17.

Teeme muljemeetodit, ühesõnaga läheme tagasi alustalade juurde ja luban endale, et nii lühikese realismi kursuse jooksul ma rohkem sellist luksust oma grupile enam lubada ei saa, et hakkan nendega vabaduse kaudu asjale lähenema, nagu esmaspäeval katsetasin.

Pikk ruum on kolmeks jagatud põrandale kinnitatud halli kleeperibaga. Kõrval on maaliosakonna esimene kursus ja nende esimese õppeaasta esimesed nädalad. Esimese kursuse õpetaja N.K. ütleb mulle vaiksel häälel, et neil on täna uus teema – “Autoportree, aga tehtud peast”. Vaatan talle huvitatult otsa. “Teeme seda sama, mida igal aastal, see on kindel asi, õpilased saavad end vabaks maalida… ega seda nii väga õpetada ei saagi!”, ütleb õpetaja N.K..

Soovin talle jõudu.

Meie grupid on kohal.

Mina: “Läheme tagasi plaanitud ainekava juurde, muljemeetod etapp etapi kaupa.“

Teen demot, nagu tavaliselt: “Allajoonistus söega, kogu pea kõrguse ja laiuse suhe, paari lihtsa kerge pika kandilise joonega. Nii õrnalt kui võimalik ja pigem mitme joonega, kui ühe ja kindlaga!”

“Sa teed liiga suurelt”, ütlen magistrant M.Õ.-le.

Ta jätab joonistamise katki, jääb mõttesse.

Näitan talle oma käelaba laialisirutatud sõrmedega: “Teeme nii, et näolapp ei tule suurem, kui su käelaba, see on vahemik pikemast sõrmest kuni randmeni, siis käib jõud veel üle, kui sentimeeter siia sinna kõigub, siis on okei, aga püsime selles. Ja see ei kesta igavesti, hiljem kui teie isikliku loomingu jooksul jõud sellest juba üle käib, siis käib jõud sellest üle, aga täna teeme käelaba suuruse näo, juuksepiirist lõuani võrdub randmest keskmise näpu tipuni!”

Jõuan õpilase J.L. juurde, ta ei oska joonistada, isegi lastekunstikooli ei saa selle tasemega sisse, ta joon on tugev, nii tugev, et seda söega enam tugevamalt teha ei saaks, nina on vale kallaku all, peapööret pole tunda, nina selja tagumist joont me tegelikult ju ei näe, aga tal on see väga tugevalt tehtud, tagumine põsk on tugevamalt läbijoonistatud, kui esimene põsk.

“Joon peab olema palju nõrgem, palju nõrgem, siis ei pea me kustutama hakkama, siis on iga järgnev joon veidi tugevam, kui me liigume õigema proportsiooni suunas, tagumine põsk on liiga tugev!”, ütlen.

J.L.: “Milline on tagumine põsk?”

Mina: “Tagumine põsk on modelli see põsk, mis on sinu juurest vaadates kaugem põsk, kui sa vaatad oma ees olevat poolprofiilis modelli. Joon on liiga tugev, sa jääd hiljem hätta, kui tahad pindu värvidega katma hakata, süsi tuleb ülesse ja sul puudub oskus seda ellimineerida!”

Näen, kuidas J.L. püüab sütt krunditud papil “heledamaks saada või ära kaotada või näpuga kustutada”. See koht läheb laiali mustaks ja veelgi silmapaistvamaks. Sellel inimesel puudub varasemast elust ilmselt igasugune kokkupuude söega, selle võimalustega ja selle puudustega, ta ei oska seda kasutada, mida ma temaga küll teen!?

Mina: “Ära laiali küll aja, asi läheb veel hullemaks!”

J.L.: “Mis ma siis teen?”

Mulle meenub üks tema eelmistest töödest, kus ta oli õlivärvidega hädas (see oli vist elu esimene õli ja esimene portree), kuna ta teatab, et ei saa uut värvi märja värvi peale panna, sest alt tuleb värv ülesse.

Mina: “Võta uus papp!”

J.L.: “Mul ei ole!”

Mina: “Siis küsi Nikolai (maaliosakonna meister) käest!”

J.L.: “Ta on vist lõunale läinud. Ma juba sain ühed tema käest!”

Mina: “Siis küsi kellegi teise käest!”

“Võta minu oma”, kostub ruumist.

J.L.: “Ei, ma lähen võtan ikkagi Nikolai käest, ta peaks ikkagi siin olema!”

 

Mina: “Tuleme nüüd palun tagasi minu molberti juurde, ma näitan teile järgmist etappi. Tänane teema on muljetoon, olen seda meetodit edukalt siin koolis ja oma erakoolis õpetanud juba mitmeid aastaid. Vaatame nüüd mu modelli Sergeid!”

Lähen istuva modelli selja taha ja palun õpilastel minna minu molberti juurde, seista poolkaares nii, et näevad mind: “Kujutage ette, et Sergei on dušši all ja teie sattute kogemata sealt mööda minema. Teie ja Sergei vahel on udune klaas. Mida lähemal Sergei on klaasile, seda täpsemalt ta on nähtav ja kui ta eemaldub, siis muutub tema kuju üheks uduseks massiks. Kui Sergei on klaasi lähedal, me detaile ei näe, küll aga eristame üldise valguse ala ja üldise varju ala. Nii on ka siin. Selle uduse klaasi efekti saavutate udukil silmadega. Silmad tuleb pool kinni panna ja läbi ripsmete oma modelli vaadelda. Teeme silmad uuesti lahti. See on üks võimalus seda tooni näha. Proovime ka teistmoodi, vaadake seda valguse ala, nii tema kõige heledmaid kui ka veidi hämaramaid osi, jätke see meelde. Nüüd vaadake varju ala, nii tema veidi heledamaid kui tumedamaid osi. Kujutage oma peas ette, et korjate need nähtud värvid sealt ülesse ja panete ühte potti ja segate selle üheks seguks kokku. Segate hästi läbi – see ongi kogu portree esimene muljetoon. Loomulikult ei saa seda teha ka väga mehaaniliselt, aga alustada võib mehaaniliselt, et siis järgmiste mõttekäikudega seda segu rikastada. Loomulikult tekkib küsimus, et kas te näete seda kõike ja teiseks, kas te oskate seda kokku segada, kas te suudate peas juba neid värve läbi käia, et paletil mitte lõputult otsida. See on alus muljetoon ja kunstiajaloos öeldakse nii, et seda tooni hiljem sa töö jooksul enam kätte ei saa, ei suuda taastada, taasesitada. See on atmosfäär, mulje, õhu värv siin ruumis. Kui vaatame täna aknast välja, siis ilm on sant, mingi määramatu külm hallikas sinine värv voogab sisse. Toas on rohekad päevavalguse lambid. Ledlamp, mis Sergei peale langeb on kollakas, kuid ka külm, põrand on soe roosa, tal on seljas väga värviline riietus- see kõik kokku kajastub ta näos. Lisaks on hommik, me oleme täpselt nii vanad nagu oleme, meie silmad on täpselt nii avanenud nagu sellel eluperioodil ja sellel kellaajal on. See on teie eriline hetk ja selle hetke sees hakkame täna värvi määrama. Niisiis, üks võte on veel selle tooni leidmiseks. Vaadake valguse ja varju piirile (sellest on veel täna vara rääkida, et seal tuleb objekti oma värv kõige eredamalt esile, ehk järgmise töö peal järgmisel nädalal). Siin avaldub see päris ehtsal kujul ja et seda kätte saada…” (muide ma pean tegema väikese peatuse, sest kui hakkan meenutama nende viie aasta jooksul toimuvat, et kas tase on paremaks läinud EKAs, siis ma lootsin, et ühel hetkel, saan ma EKA “taseme” kätte ja me saame rõõmsalt sealt koos edasi minna, sealt kuhu 20 aastat tagasi kujutamise õpetamine pooleli jäi ja et me saame vahepeal kaotatud ajast ka midagi kasulikku leida, et see samuti vankrisse upitada. Aga vist ei ole nii. Kas lähen mina liiga kiiresti eest ära või me ka tegelikult kaugeneme teineteisest. Kohati mulle tundub, et klassikalise kujutava kunsti pedagoogiline tavaline sõnavara on nagu raketiteadus praegustele üliõpilastele. Mis seal salata, sellega pole eriti aktiivselt ka tegeletud. Olen leiutanud hulgaliselt uusi sõnu, või vähemalt väljendeid, mida meie valdkonnas pole harjutud kasutama, et kaasajal traditsioonilist kujutavat kunsti arusaadavaks teha. Aga mis kõige hullem, me oleme muust maailmast 20 aastat maha jäänud. Kui ma käin näiteks rahvusvahelisel Ameerika Portreekunsti Ühingu konverentsil, siis seal räägitav ja tehtav on nii selge ja kiiresti arenev, edasiliikuv. Kui sealt Eestisse tulla ei ole mul probleemi ükskõik kus Eesti kandis kujutavat kunsti õpetada, aga Kunstiakadeemiasse tulek on nagu rännak ajas tagasi. Istun ajakapslisse ja saabun EKAsse aastal 2017).

Kuhu ma jäin: “Valguse ja varju piirile. Et seda tooni kätte saada võite kasutada meie selle kursuse esimestel tundidel saadud metall-lehte!”

J.L.: “See on siis keskmine toon!”

Mina: “Jah, see on keskmine toon!”

 

Hakkame maalima.

Käin mööda ruumi ringi. Nii mõnelgi õpilasel võtan käest kinni ja koos teeme pintsliga edasi-tagasi tõmbeid, et see käe sisse harjuks. Teeme selliseks pool nägu, kui küsin: “Kas näed nüüd ka ise, kui oleme pinna ühtlaseks saanud, maha suretanud, tuimaks teinud, siis muutub ta sügavaks. Võrdle seda näo selle poolega, kuhu sa jätsid teadmatusest ja laiskusest kirjud pintslitõmbed, kas sa näed vahet!?”

Õpilane V.P. noogutab.

Vaatan praegu, seda lugu kirjutades, internetist ühe Eesti lastekunstikooli töid ja nad on täpselt samasugused, nagu tehakse praegu Kunstiakadeemia esimesel kursusel. Lastekunstikooli omad on võibolla isegi vähem kramplikumad. Ma kaldun arvama, et nad on täpselt samasugused ka akadeemia lõpetamise järel, kui inimene vahepeal haridust juurde ei saa. Haridus ei saabu vanusega ja elukogemusega ja lihtsalt aastatega. Kunstiharidus saabub haridusasutuses kus õpetatakse. See on lühim tee. Pikim tee on iseseisev praktiline kogemus. Jah, on olemas ka selliseid teid, kus haridust ei anta.

 

J.L. :”Miks ma pean silmad ja nina sinna joonistama, kui ma värviga selle nagunii kinni katan?”

Mina: “See käib selle meetodi juurde, sa õpid proportsioone tajuma. Ma jätsin ju vahele selle, et teeme visandeid, enne kui suure maaliga alustame, see oli aja kokkuhoiu mõttes, aga oli ilmselt minu viga või õigemini peaks visandeid tegema enne, kui tundi tulete. Praegu aga ei soovi sa söega näo proportsioone läbi joonistada põhjendusega, et nagunii katame selle ju hiljem värviga kinni. Joonistamine ei ole su kõige tugevam külg ja kui sa nüüd õlivärvi all läbi ei joonista seda nägu, siis kuidas saad sa loota, et proportsioonid lähevad korraga õigeks maalimise jooksul!?”

J.L. pööritab silmi: “Kui te nii ütlete, siis ma teen!”

Maalime.

Mina: “Peaväljak on neutraalne ja sealt saavad alguse eri värvi tänavad, roheline tänav, kollane tänav, sinine tänav, punane tänav. Päike langeb nii, et igal tänaval on osa maju valguse käes ja osa on varjus. Tingimused on sellised, et tekkib kõikvõimalikke toone. Reegel on see, et kõiki tänavaid pidi korraga liikuda ei saa. Kui sa oled hallilt peaväljakult eemaldumiseks valinud punase tänava, siis ei saa sa samal ajal liikuda rohelist tänavat pidi. Nõnda ka siin, üks värv on prevaleeriv, oluline, mille sisse segatakse teised toonid. Aga, et segu määramatuks ei muutuks, siis tuleb kontrollida vahepeal mis tänava nimi see oligi – Aa, see oli punane tänav.

 

Koguneme tagasi mu molberti juurde, jätkan demoga ja jutuga: “Meil on alustoon, muljetoon leitud. Nüüd järgmiseks võtame ette valgustatud külje, aga pange nüüd hästi tähele, me kogume kokku kõik valgustatud külje toonid ja teeme neist keskmise valguse tooni, hoolimata sellest, et otsmik näiteks on valgusallikale lähemal ja seega ka heledam, kui valguse käes olev kael. Me ei tee valgustatud alade sees olevatest erinevustest välja, vaid saame ühise tooni ning viime selle oma pildi peale.”

Ja nii me jätkasime, jõudsime kiht kihilt edasi. Käigult parandasime proportsioone, mis vahepeal muutuma kippusid. Jõudsime hetke, kus hakkasid tulema sisse tumedamad pinnad: “Kuldne reegel on, et maalija teeb heledused tumedamad, kui nad paistavad ja tumedused heledamad, kui nad paistavad!”

Kõik kuulavad, õpilane J.L. istub maas ja ajab silmad hästi suureks!

Hakkan naerma ja ütlen: “Sina J. oled hea indikaator mulle, sinu järgi ma näen, kui kaugel ma teist olen, näen kui pean tagasi tulema!”

Mina: “Läheme reaalselt nüüd pildi peale seda tegema!”. Ütlen ja segan välja modell Sergei kulmu aluse silmakoopa tumeda väikese pinna. “Liiga tume”, ütlen. Segan edasi ja segan veel ja proovin veel. Teen seda õpilaste silma all ja hetkel, kui värv tundub juba õige, siis hüüatan ka ise: “Nägite nüüd, kuidas iga heledamaks minekuga siin varju sees, muutus see koht tegelikult elusamaks!” Õpilane V. P noogutab vaevumärgatavalt.

Mina. “Segage nii kaua, kuni jõnks käib teie seest läbi. Otsige (mul tuleb igakord kui seda kohta õpilastele esitlen, meelde film “Indrek”, kus vana Maurus kategoorilisel häälel teatab üliõpilastele oma tõdesid). Segage niikaua, kuni, nagu minu isa ütles, “värv hakkab hõõguma”!

Õpilane J.L: “Kas te ei saaks seda kuidagi vähem poeetiliselt selgitada!?”

Mina: “Mu isa oligi poeet lisaks maalimisele! Vähem poeetiliselt?”

Tõstan käelabad silmade kõrgusele ja liigutan neid kergelt omavahel, nagu võrreldes, et üks käsi on üks värv ja teine käsi teine värv: “Segad seda uut värvi, et ta sobiks eelmisega, on liiga vähe öelda. Te panete mind praegu  mingit uut sõnastust leidma, mille peale ma varem pole tulnud. Leidsin, siin see on! – Segada tuleb niikaua, kuni see uus värv juskui magnetiga tõmmataks eelmise värvi külge. See uus värv nagu võetakse su käest ära ja ta kuulub nüüd rohkem pildi külge, kui sinu külge. Ta ei ole enam värv sinu käes, ta on selle pildi oma. Neid kahte kõrvuti pandud värvi ei saa enam teineteisest lahutada!”

J.L.: “Nad haakuvad omavahel?”

Mina: “Jah, nad haakuvad omavahel!”

*

Kaks tundi hiljem saabub hilineja, minu grupi tudeng S.S. Ta näeb puhanud välja: “Ma magasin sisse!”

Ma ei mäleta, et keegi oleks minu tundidesse kunagi hilinenud, ilma et ma oleks seda ette teadnud: “Sa hilinesid, sul peaks piinlik olema!”

S.S.: “Mul ongi piinlik!”

Suhtleme mõlemad kerge huumori varjundiga, kuid ausalt.

Mina: “Sul on mitu tööd mulle võlgu, kuidas me edasi läheme?

S.S.: “Ma hakkan kohe tööle!”

Mina: “Loomulikult ja see teed oma parimad tööd täna, sa ületad ennast!”

 

Maalime.

 

Õpilane S.S. hakkas tööle, teadmata millist metoodikat me üldse teeme.

Töö jooksul näen ta nös ilusaid proportsioone, mida ma seni polnud märganud: “S. ma näen, et sa oled lõpuks end välja maganud ja oled ilusa näoga!”

Grupi liikmete seast kostab tagasihoitud naeru. Oh mind, pead sa, Aapo, seda kõike mida näed, kõvahäälselt sõnadesse panema. Nüüd aga hakkan veidi liialdama: “Ma teadsin, et sa oled andekas, aga siiani oled olnud laisk, tööle tuleb hakata!”

S.S.: “Jah ma olen väljapuhanud, ma hakkangi tööle!”

Kui mõni hetk hiljem jõudsin klassi teise ossa, kus magistrandid olid, siis ütles mulle M.Õ.: “Kas see oli nüüd kompliment?”

Mina: “Jah, oli kompliment!”

Maalisime edasi ja kui jälle M.Õ. juurde jõudsin, tekkis mul millegipärast tahtmine küsida: “Kas see komplimendi tegemine teisele õpilasele tegi sulle kuidagi liiga?”

M.Õ.: “Ei teinud!”

Ise mõtlesin, et kui ma poleks üle küsinud, siis oleksin jäänud seda arvama ja kui see ka oli hetkeks nii, siis sai see nüüd esile toodud – ühesõnaga sündinud ja läbimängitud mõttekäik.

*

Mina: “Te kindlasti märkasite, et blogisse eelmisest tunnist postitust ei ilmunudki, mitte et ma seda ei teinud, tegelikult tegin ja see tuli liiga pikk ja mis siis, aga teema läks aina laiemaks, sellepärast ma seda veel üles ei riputanud, läks kooli ajalukku, olevikku ja vaatas ka tulevikku!”

“Muide ma lugesin teie blogi, seal oli ainult üks viga!”, ütles hilinenud tütarlaps S.S..

Mina: “Mul oli ainult töövariant korraks internetis üleval, ma ei teadnud, et seda oli võimalik siiski lugeda, peaksin ikkagi lõpliku versiooni üles riputama! Milline viga?”

S.S.: “See ei olnud mitte Kooning vaid Pollock, kellest meil tunnis juttu oli.”

“Oli jah Pollock”, kostus ruumist.

Mina: “Ma mõtlesin ise ka, et kas oli ikka õige nimi ja kahtlesin, et rääkisime Jeff Koonsist või Willem de Kooningist. Ah, see oli hoopis Pollock, hea et sa ütlesid!”

“Jah!”, saatis ta oma pilgu lapselikult rõõmsalt naeratades kogu oma siiruses minu suunas.

“Jackson Pollock!”, jään mõttesse, “Aga tal oli kindlasti hea haridus!”

S.S.: “Ei olnud, tal ei olnud mingit haridust!”

Mina: “Tõesti?”

J.L.: “S. Loeb praegu Pollockist raamatut, ta teab seda kõike!”

Mina: “No, ma uurin kodus järgi, ta peab olema midagi õppinud!”

S.S. : “Ei olnd, ei olnd!”

 

Korraga teatab söejoonistusega mässanud J.L.: “Aga tegelikult ka, ega me ei pea ju näiteks arhitektuuri õppides ajas tagasi minema, muldonne ja palkmaju tegema hakkama!”

Selle koha peal, kui seda teksti eile oma vennale näitlejale Toomas Sumanile ette lugesin, siis oli ta veel kardinaalsem – just peavadki hakkama muldonni ehitama, sealt algabki kogu arhitektuur. Pane üliõpilased üheks kuuks metsa elama, omale muldonni valmistama, see millega nad seal kokku puutuvad teebki neist arhitektid. Rääkisin Toomasele ka eelmise kirjutise võtmekohtadest, “maal on palju laiem mõiste” teemat, siis ütles vennas, et kui omal ajal oleks Lavakunstikoolis keegi Kaarin Raidi etüüdi ajal püüdnud filosofeerima hakata, oleks Raid palunud sellel üliõpilasel tunnist lihtsalt lahkuda. Aga mina seda ei teinud, mind huvitab meie mõlema jäämine kooli. Muidugi mõistlikuse piires.

Mina: “Hea näide, sellele ma ei oska sulle vastata. Aga vastan teisiti. Oletame, et meie kolmekesi (söe tegemise) J.L ja (hilinenud) S.S. ja mina, läheme modernse tantsu festivalile, kus esineb maailma kuulus supertrupp. Nad on kõvasti haridust saanud, aga nende seekordne etteaste on oskamatusest, üleliigse maha raputamisest, abitusest, murdumisest ja nad esitavad meile numbri, mille sisuks on inimeste liikumine laval, kes on justkui unustanud tantsuoskuse. Meie kolmekesi vaatame seda etendust esimesest reast, vaimustume ja otsustame seda järgi teha. Meist keegi pole ühte ainustki minutit tantsuharidust saanud, aga me oleme julged ja idee on olemas – nemad tegid, saame hakkama ka meie. Ja mis välja tuleb? Isegi kui me kõik need liigutused ära õpime, olen ma kindel, et see saab olema üks suur läbikukkumine. Ja kui me ka päris täpselt papagoi või ahvi kombel liigutuste kava omandame, siis oleme ikka “One Trick Pony” (ühe triki ära õppinud hobune) ja rohkemaks pole võimelised. Me oskame järgi teha ja sedagi haledalt, me ei oska genereerida, kuna meil ei ole tehnikat, mis on loomisel teostamiseks vajalik. Meil puudub haridus, pühendumine ja praktika!”

S.S. , kes hilines ja on mulle kolm töö võlgu tõstab käed üles, ühes käes on näotooni pintsel, naeratab kui päike ja ütleb: “Aga võibolla mina olen nii andekas ja saan kohe kõigega hakkama!”

Siis pead endale ka oma publiku leidma, mõtlen.

Mina: “Olen aastate jooksul korduvalt oma kursustel tsiteerinud Rein Rannapit. Ma nägin teda kunagi telesaates ütlemas üht huvitavat asja. Kuna ma seda näidet üpris palju kasutan, siis otsustasin kord algallikalt selle üle küsida, et asi ei oleks ainult ähmase legendi tasemel. Telesaates küsis nooruke intervjueerija Rannapilt, et maestro, kuidas te improviseerite. Rannap tõstis mõlemad käed üles ja hakkas neid raputama, pani silmad kinni ja raputas käsi ning ütles: “Ma lasen kõik vabaks, kõik, kõik lasen vabaks!”, pidas siis pausi ja jätkas, “ning samal ajal kontrollin seda.” Helistasin eelmine kevad Rannapile, et kas see on nii, võis nii olla ja ta ütles, et see on täpselt nii ja “kontrollin” asemel võib kasutada ka sõna “vaatlen”!”

 

Vaheaeg.

 

Kõrval esimese kursuse grupis on üks minu erakoolis aastaid käinud tudeng E.A., kes on hädas. Ta tuleb mu juurde ja kurdab, nagu eelmiselgi korral nädal tagasi. Soovitasin siis talle ikka seda sama – teha täpselt mida õpetaja soovib ja siis keerata ülesandele veel selline sõlm peale, et ise ka rahule jääks, kindlasti on võimalik midagi väljaleiutada ja oluline on, et teha nii nagu ükski teine selles grupis ei tee. Küsin naaberõpetajalt N.K.-lt luba, kas võin ka nende grupi töid vaadata. “Muidugi, otseloomulikult”, ütleb ta.

Jõuan oma õpilase E.A. juurde, ta pöördub nukralt naerdes minu poole: “Mis kool see on, mida me siin õpime, kas see ongi õppimine!?”

Mina vaikselt ja ainult talle: “Aga mida ma sulle ütlesin kuua aega tagasi, kui sa teatasid rõõmuga, et sisse said. Ütlesin, et luba mulle ja endale, et sa ei löö kohkunult tagasi, kui sa näed, et sa ei õpi midagi ja sulle ei õpetata midagi, vaid teed selle kooli lõpuni sellepärast, et sa oled seda otsustanud! Ma ütlesin, et see juhtub teisel aastal, aga see juhtus juba nüüd esimestel nädalatel. Aga see ei ole veel kogu kool! Ja sa lubasid lõpuni minna ja mitte heituda!”

E.A.: “Et siis ainult paberi pärast?”

Mina: “Ja kogemuse pärast, kui tahad, siis ka prestiiži pärast!”

Selle viimase lause järel vaatab mu kunagine õpilane E.A. mulle sõnagi lausumata pikalt otsa.

*

Mina: “Hakkame tööle, modellid kus te olete, Helju meil hakkab tund!”

Magistrant T.M. võtab ülesse uue teema: “Me oleme siin (ja näitab teise magistrandi suunas) ikkagi teisest põlvkonnast, sündinud sovjetlikul interneti-eelsel ajal, meil on siin ikkagi mitu põlvkonda grupis!” Ma ei saagi aru, et milleks see teema, et kas selleks, et ma 2. kursuse problemaatikat magistrantidele külge ei poogiks või tuletada mulle meelde, et ütleja koos teise magistrandiga võib olla mulle õpetajale lähemal, kui ülejäänud grupp.

Mina: “Mis te räägite!?”

T.M.: “Ja, me saame võibolla asjadest veidi teistmoodi aru!”

Mina: “Kui vanad te siis olete?”

T.M.: “Kolmekümne ringis!”

Korraga teeb kõige pikemat kasvu teise kursuse tüdruk J.L., kes oli söega hädas ja muldonnist rääkis, häält, tõstab pintsliga käe üles ja ütleb rõõmsa näoga: “Aga mina olen kolmekümne seitsmene!”

Mina: “Ja sa oled abielus?”

J.L.: “Olen abielus ja mul on laps!”

Mina: “Seda ma teadsin, et sul on laps, ühel päeval oli sellest juttu, kui olid mures, et ta on haige, kui vana ta on!?”

J.L.: ”Kolmene! Muide ma tahtsin küsida, kuidas teie väikeseid lapsi õpetaksite või õpetate?”

Magistrant M.Õ: “Neid ei tohigi õpetada, neile tuleb lihtsalt värvid kätte anda!”

Mina: “Ma olen nõus, et värvid tuleb lihtsalt kätte anda, nii vara kui võimalik. Kuidas ma ise meie pere väikest Aaronit õpetasin nö esimestest elupäevadest peale, kui ta veel rääkida ei osanud? Ma tegin endale ülesandeks iga päev midagi uut talle pakkuda, kord oli must paber ja rasvakriidid laua serva peal, kord olid värvilistest paberitest lõigatud tükid valmis, kord olid puuderpastellid, kord akvarellid ja nii edasi! Mitu aastat järjest vähemalt üks pilt päevas!”

Paras hetk meenutada veel täpsemalt. Aaron ei rääkinud veel, oli vast aastane või veidi peale. Me elasime Ameerikas. Poiss istus põrandal panin talle pliiatsi kätte, õigemini rusika sisse. Siis võtsin endale teise pliiatsi ja hakkasin täppe tegema paberile, ise ütlesin: “Tokk, tokk, linnu teeb tokk-tokk!” Kuni ta mõtles seda, joonistasin kiirelt oma paberile linnu, kes nokkis teri ja hakkasin oma pliiatsiga teri juurde tegema. Asi lõppes sellega, et Aaron lõi rusikas pliiatsit vastu paberit, tekkisid täpid, komad ja augud, ise ütles: “Innu, o-o!” See oli mu teise poja esimene kunstikogemus. Sealt kasvasid edasi uued jooned, näiteks vihma tegemine ja uued loomad ja hääled ja pinnad ja kujundid. Idee sain kaudselt Geza Szilvaylt, Ungari juurtega Soomes elavalt muusikult ja pedagoogilt, kes muutis suuresti Soome muusikahariduse süsteemi. Nii nagu seda omal ajal tegi Heino Kaljuste Eestis. Aga see pole tänane teema, sellest võib teinekord põhjalikumalt rääkida.

 

Mina: “Mu ema on Laine Pukk, kes on täna 82-aastane, kes on olnud üle 30-aasta Tartu Lastekunstikooli õpetaja ja praeguste paljude väga heade kunstnike ja pedagoogide esimene õpetaja. Minu lapsepõlv nägi välja selline, enne kui ma rääkidagi ei osanud, olid kogu meie vaesuse juures kunstivahendid alati laua nurga peal valmis: tühi paber, puhtaks pestud akvarellid, pintsel! Kui laps läheb läbi toa, siis ta hakkab tegelema sellega, mida ta näeb, kui ta näeb arvutimängu, siis ta hakkab mängima, kui ta näeb kiikhobust, siis ta istub selle selga, kui ta näeb avatud klaverit, siis ta hakkab klimberdama või mängima, sama on värvidega!”

M.Õ: “Lapsele ei tohi midagi õpetada, ta tuleb niigi maailma, kus igale asjale on vastused juba olemas ja taevas peab alati sinine olema ja kui mõni asi tehakse valet värvi, siis ta saab kasvataja või õpetaja käest pahandada, et ta ei tee nii nagu teised!”

J.L.: “Kuidas te Aapo suhtute nendesse ühesugust värvi oranžidesse porganditesse, mida lasteaias kõik peavad läbi tegema?”

Mina: “See on hea, et sa just need porgandid jutuks tõid. Meil oli täpselt selline lugu, kui panime Aaroni lasteaeda ja kui ma ükskord talle järgi läksin (S.S. jätab töö katki, vaatab ja kuulab), siis olid riietusruumis kappide kohal seintel ühesuguste porganditega pildid. Ma ei tea kuidas nad neid teevad, kas on nii, et kasvataja K. istub laua taga, lõikab välja oranžist paberist ühesugused porgandid, annab need lastele kätte ja ütleb, et hoia näpuga seda porgandit paberi peal selles kohas kinni ning käib siis liimipulgaga kõikide juurest läbi, siis näitab ette kuidas valge pliiatsiga porgandi peale neli kriipsu teha, siis annab kätte rohelised tutid ja kordub sama liimimine. Igaljuhul ma küsisin meie esimesel kohtumisel kasvataja K. käest, et andke andeks, ärge pahandage, aga ma sooviks teada, et miks peavad need porgandite pildid kõik ühesugused olema. Ja vastuseks tuli, et ei hakka mina ühe lapse pärast siin midagi muutma. Rääkisin samal päeval sellest vahejuhtumist oma emale, vanale pedagoogile, et mida tema asjast arvab. See, mis ema ütles, ületas muidugi kõik: “Kas keegi selle peale ei tulnud, et oleks peotäie päris porgandeid sellel päeval lasteaeda viinud!?” Asi muidugi võttis õnneks hea pöörde, meist said selle kasvatajaga suured sõbrad, käime siiani üksteisel külas. Ta kutsus mind korduvalt kunstitundi andma!”

J.L.: “Kas lapsed üldse võtavad vastu mingisugust õpetust?”

M.Õ.: “Lapsi ei tohi piirata, neile tuleb vabadust anda, nad näevad niigi palju piiranguid! Neile tuleks kilepõlled ette panna ja lasta neil mässata nii nagu nad tahavad!”

Mina: “Nii ja naa, ma teeks nendega mõlemat. Näiteks võtsin kord kaasa sellesse kõne-all olevasse lasteaia gruppi oma “Lihtsa joonistamise õppevihiku!”

T.M.: “Kui vanad nad olid?”

Mina: “Nelja-viie aastased! Võtsin kaasa päris klassikalise alusõpetuse metoodilised nipid, tahtsin ise ka katsetada, et kas see on võimalik, et teeme natüürmorti, valgust ja varju ja viirutame, ühes teises tunnis tegime perspektiivi, kaugemal läksid puud väiksemaks ja objektide kontuurid õrnemaks ja nii edasi. Arvasin küll esiteks, et see ei jõua kohale, aga juhtus vastupidi, see tund oli mõlemale poolele väga huvitav. Esimese hooga ma muidugi ehmatasin neid ära, saabus hoogne kõvahäälne ja ülesannetega õpetaja, kaks last hakkasid kohe nutma. Selle kohta öeldi mulle, et S. nutab iga asja peale, et kohe läheb üle ja teine nutab sellepärast, et S. nutab. Nad said kõigest aru, viirutasid ja puha. Ükskord tegime portreed. Muide sama vihikut õpetasin ka ühes ministeerimus, kus paluti huvitav kunstitund läbi viia. Sama vihikut olen õpetanud mitmetel rahvarohketel seminaridel nii kunstnikele kui kunstiõpetajatele päris mitmes linnas ja maakonnas. Mis aga mind kõige rohkem hämmastas, et sellest lasteaia eksperimenteerivast kunstiõppe grupist tekkisid suured üllatused, kui me tegime portreed sellestsamast kasvatajast K. Kui viieteistkümne liikmelisest grupist kaks hakkasid nutma ja üks nutab alati, kolm last joonistasid realistlikus mõttes saamatult, seitse last joonistasid suurepäraselt, siis kolm-neli joonistasid, kuidas nüüd öelda, nii vara ei saa kasutada kõlksuvat sõna “geniaalselt”, vaid hingega. Jah, neil portreedel oli ära tunda kasvataja K. sellisena, nagu lapsed teda iga päev näevad ja kogevad, iseloom oli seal sees, selle inimese tunne vaatas sealt vastu , see on asi mida ei saa õppida– see oli minu jaoks suur üllatus ja kui ma nüüd saaks kohtuda nende nelja lapse vanemaga, siis ma teaksin mida neile öelda.!”

 

*

 

Õhtul kodus ei saanud asu, hakkasin tegelema Pollockiga.

Õpilase S.S. väide oli, et Pollock ei saanud korralikku kunstiaharidust, et kui tema ei saanud, siis on see ka lubatud teistele. Kunstitudengi loosung tundus kõlavat, et ka ilma hariduseta võid saada väga heaks kunstnikuks ning isegi kuulsaks.

Mida ma ise leidsin Pollocki kohta:

Jackson Pollocki emal olid kunstniku ambitsioonid. Isa jättis pere maha. Tema vanem vend Charles oli kunstnik ja oli talle isafiguuriks. Jackson Pollock asus õppima kunstikallakuga Keskkooli Los Angeleses (The Manual Arts High School), kus ta avastas oma kire kunsti vastu.

Kui Jackson oli 18-aastane kolis ta venna juurde New-Yorki ja alustas nagu tema vendki õppimist Ameerika realismi juhtfiguuri Thomas Hart Bentoni juures Kunstitudengite Ühenduses (Art Students League). Bentoni käe all said klassikalist õpetust paljud avangardi kunstnikud, kelle tuntus tuli 1940-ndatel. See on ühendus, kus on 130 aastat katkematult kuni tänaseni õpetatud klassikalise realismi aluseid.

PILDID: Jackson Pollocki joonistused, mis ta teeb Firences 25-aastasena.

Mis mind negatiivselt üllatab, on see, et kui mu erakooli õpilased nägid Eesti Kunstiakadeemia maali osakonna teise kursuse töid, siis nad kohati ei uskunud, et tegemist on Eesti kõrgeima kunsti õppeasutusega. Mina ise ei näe seda nii, kuna ma olen ikkagi igal õpilasel väga lähedal ja teen kõik, et igaüks jõuaks oma võimete piirile ja siis hakkame koos edasi liikuma. Mul võiks ju hea meel olla, et inimesed, kes on minu koolis käinud, saavad paremad kujutamise oskused, kui akadeemia õpilased – aga mul ei ole selle üle hea meel. Ja minu koolis ka ei ole sisseastumise lävepakku. Ja samas juhtub ka minu koolis seda sama, et absoluutselt ilma (tavamõistes) kunstioskuseta õppijast võib ainulaadne tegija saada. Küsimus on järjepidevuses, et kas ta ka jääb seda tegema. Inimesed on ju nii tundlikud, eriti kunstiõpilased, nende oskuste ja tunnete uksed on valla ja kui seal oskamatult ringi talitada, siis võib pigem kahju kui kasu tõusta.