Tagasi    


Heidi Tamm nägi mu autoportreed Facebookis ja kommenteeris: “”Rahulolematu…” ???”

Aapo Pukk: “Heidi, ma ei saa su kommentaarist aru!”

Heidi Tamm: “Murelik ilme… Segaduses… Pole Sind kunagi sellise ilmega näinud… Võõras kuidagi…”

Aapo Pukk: “See ju autoportree asja mõte ongi! Ma ei hakkaks iial autoportreed tegema, kui sealt tasakaal ja rahu ja õndsus vastu vaataks! Tavaliselt teen ma autoportreid siis, kui mingi periood elus on lõppemas ja mingi teine periood algamas. Enamasti mõtlen selle all kunstiliste tõekspidamiste perioode. Või siis kui kõik kasvab üle pea ja see oleks vaja ära maalida, sellest lahti saada, ära raamida ja sinna aega jätta! Kui veel teksti ka läbi loed, siis näed, et see oligi lähteülesanne. Ma uurin seda inimest antud ajahetkel. Ma võimendan endas neid tundeid, mis mu sees sügavuses peidus on. Ma meelega, kunstniku naudinguga, stimuleerin endas neid iseloomu jooni, mis vajaksid esiletoomist, ära näitamist. Eelkõige endale ära näitamiseks. Kui ei olda kunstiinimene, siis seda on raske mõista. Tegelikult ma olen siinkohal näitleja! Asjatu on otsida siit seest mu isiklikku elu. Või teisisõnu, ma ei usu ühtegi kaasaegset, kes arvab seda mõistvat. Sest pada on alles tulel! Selle lahtiseletamise töö ma jätan kunagi tulevikus kunstiteadlastele! See rida on veel pikem, kui ainult rahulolematu ja murelik, see on veel valuline, põlastav, kuri, imestav, uuriv, solvunud, aus ja mis kõige huvitavam, see on täpne. Heidi, ma naudin seda, et ma võin ennast uurida, endast midagi välja tuua ja siis sellest vabaneda, vähemalt mõneks ajaks! Kui pilt on valmis, olen ma õnnelik, astun lavalt maha ja imestan ise ka millega hakkama sain! Kui pilt ja mina oleme lõpuks maha rahunenud, siis umbes paari päeva pärast küsin siiralt (ja väikese hirmuga, kas nad ikka mõistavad) kõige magusama päris naeratusega oma emalt või abikaasalt, et kas sai ikka usutav! Olen teinud elu jooksul kümneid autoportreid ja teen ka edaspidi, milline suurepärane vorm oma psüühikat läbiloputada! See on erakordne võimalus sisekõneks ja ükski sõna ei lähe tuulde, ükski sõna ei jää psühholoogi kabinetti, mida hiljem kahetsema peaks!”

Peeter Rudash kuidagi pinges oled…!
Aapo Pukk Peeter, ma ei saa su kommentaarist aru!
Peeter Rudash tunne on silmades…!
Aapo Pukk Peeter, aga see on ju hea, et on pinges ja tunne on silmades! Miks mulle tundub, et su kommentaar “kuidagi pinges oled”, on negatiivse varjundiga. Soovitan seda võtta lihtsalt varjundina!
Aapo Pukk Kuna Heidi Tamm ja Peeter Rudaš kommentaarid olid nii sarnased, siis ma kirjutaks sulle täpselt sama vastuse nagu Heidile, üks kommentaar eespool.

Teemat võiks jätkata veel…

Aastaid tagasi (2000), kui oma esimese rahvusvahelist tuntust pälvinud “Autoportree valges särgis” tegin, siis kohtudes ühe oma kliendiga, kes on otsekohene ütleja, võttis teemaks selle portree: “Aapo, miks te ennast nii kurja näoga olete teinud, te ei ole ju seda!” Naeratasin tookord, mis sa ikka ütled.

Täna mõtlen, et ma ei ole ju seda, kui autoportree midagi muud näitab. Tuleb ära harjuda! Ja see, et ma olen teispool portreed jutukas, sarmikas ja mida kõike veel, ei tähenda, et seda, mis siin näha, minus olemas ei ole.

Võiks öelda, et inimesel on ikka rohkem kui üks portree näos!


Autoportree 12. veebruar 2016


Autoportree puhul saan öelda ja ütlemata jätta täpselt seda mida tahan.
Maalisin selle portree käesoleva aasta veebruaris kahe päeva jooksul kokku 11 tundi.
Otsustasin end maalida sellise kunstikuna, nagu ma tahaksin end näha. Lähtepositsiooniks oli unustada kõik, mida ma tean maalimisest ja portreteerimisest, et puhas alateadvus maalib mu eest ilma teadliku kontrolli ja kahtluseta. Lasin kompositsioonil vabalt kujuneda töö käigus. Alustasin ükshaaval puhaste soojade põhivärvidega ja jätkasin puhaste külmade põhivärvidega. Püsisin ühes värvis nii kaua, kuni sellega enam midagi teha ei saanud. Selliselt loksus paika mu värvikompositsioon.
Kogu tegevus vaatab vastu 2 meetri kõrgusest peeglist, mille kohale on kinnitatud soe led lamp. Peegli kohal ja kahelpool laiub ateljee põhja-valgusega aken läbi kahe korruse.

Mu seekordne autoportree on nagu metsiku hobuse taltsutamine. Olen dresseerija ja hobune samas isikus. Olen musta värvi metsik ja kinnipüüdmatu kogu oma ürgses teadmatuses iseenesest. Ja samas olen vana ja kaval hobuste dresseerija, kes võtab vastu uue väljakutse, naudib piiride seadmise aega ja õpetab hobusele reegleid ainult sinnani, kus ainulaadne personaalsus veel kaduma ei läheks.

Millal minust kunstnik sai? Siis kui sündisin, sest kui ma 3. oktoobril 1962. aastal ilmavalgust nägin, viis ema mind sünnitusmajast oma töö juurde lastekunstikooli õpetajate tuppa, kuna muud kodu tal ei olnudki. Kui juba korteri saime, elasime väga vaeselt, aga pliiatsid, paberid, akvarellid ja üks pintsel olid alati valmis. Ema jutu järgi istusin põrandal suure paberipoogna peal ja joonistasin kogu aeg, veel enne kui rääkima hakkasin.
Haridustee näeb välja järgmine: Lastekunstikool 4 aastat, Kunstiakadeemia 6 aastat, alates 1999 Ameerika Portreekunsti Ühingu (PSOA) liige.

Täna olen lepinguline õppejõud Eesti Kunstiakadeemias ja samuti korraldan ma klassikalise kujutava kunsti kursusi Aapo Puki Kunstikoolis. Eelmisel õppeaastal tunnistasid Eesti Kunstiakadeemia tudengid mind kooli parimaks õppejõuks. Kuid väikeses Eestis pole postmodernism veel läbi. Olen viimased 20 aastat vastuvoolu ujunud, õnneks on mul jõudu, oskusi ja optimismi ning ausalt öeldes on ka vool vaiksemaks jäänud.

17-aasta jooksul olen PSOAlt saanud kümneid auhindu. See aga on neljas kord, kui mu autoportree on Ameerika Portreekunstiühingult nii suure tunnustuse saanud: 2001 Honors Award, 2008 Exceptional Merit, 2013 1-koht autoportreede kategoorias ainult oma liikmetele mõeldud võistlusel ja nüüd 2016 finalist.
KREEDO: Kogu oma üliemotsionaalsuse juures tahan ma ikkagi öelda nii vähe, kui võimalik ja täpselt nii palju kui vaja ja lõpetada enne kui teised ka aru saavad, et läksin üle piiri. Pigem jätta natuke tegemata, kui et minna liiga kaugele.

Aapo Pukk
märts 2016
PILDIL: “Self-Portrait” 82 x 78cm, õli lõuendil 2016 (detail).