Tagasi    


Tere, Aapo!
Jätkan lilledega, nii palju on neid ilusaid praegu ümberringi
Kahjuks seekord selline klassikaline juhus, kui pooleli töö meeldib oluliselt rohkem, kui lõpptulemus. Taustaga rikkusin ära. Meelega “luuletasin” tausta värvi, sest reaalne värv tundus liiga igav, aga paistab, et oli vale valik.
Kas tausta maalimise kohta on samuti mingit teooriat?

Kaunist suve soovides,
Anna

AAPO VASTUS:
Reegel on see, et värvi tuleb nii kaua otsida, kuni süda on rahul. Sul oli taust, aga sa ju enne ei teadnud, et see on parim antud pildile. Nüüd sa said teada. See teadasaamine ongi protsess, looming. Sellist asja ei ole olemas, et riskida ei julgeks, selline asi on olemas, et aastate pärast riskides meenuvad sulle sarnased kogemused ja siis teed otsuse, otsustad kogemuse ja praktika pinnalt. Pigem ikkagi riskida, kaotada pole midagi, teadasaamine ongi võit!
Tõeline kunstnik otsib seda eelmist sobivat värvi ja värvib tausta uuesti! Kui siis ka ei sobi, siis otsib uuesti ja uuesti ja uuesti. See ongi töö, looming! See võib olla rõõmus otsimine, kurb otsimine, higine otsimine, paanikas otsimine. Üks reegel kuulub küll siia: kui sul tuleb peale uus tuhin, midagi kardinaalset oma pildis muuta, siis sunni ennast eelmistest kihtidest säilitama nii palju kui võimalik. Teine reegel: tee proovilapike, kui sa oleks teinud natuke sellest “uuest” taustast, siis sammu tagasi astunud ja püüdnud seda uut tausta ettekujutada kogu pildi peale, siis oleks sa varem jõudnud punkti kus sa praegu oled ja vähema vaevaga. Jälgi ennast, ole võimeline end peatama, püüa mitu sammu ette näha, et kuidas sa võiksid sellele tegevusele reageerida, kui see tehtud saab jne. Mitte nii, et oli õige ja nüüd enam ei ole õige! Kõik “valed” asjad on ka loominguline protsess. Ole õnnelik, et sul on see tunnetus olemas, et miski tundub õigem, miski mitte. Kui paljud kunstnikud vaevlevad selle käes, et nagu aru ka ei saa mis viga ja siis jätavad niisama, et küll kõlbab ka, teised ju seda niimoodi ei näe jne.

Tänapäevane viga on see, et ollakse näinud palju proffe maalimas näiliselt kergelt, kiireid otsuseid tehes ja kiireid tulemusi saavutades! Kõik need näiliselt kerged tulemused saavutatakse raske tööga, otsinguga. See lõpuks ongi kunst, kui töö lõhn suudetakse ära peita.

Su lill ise on vapustavalt hea! Ilma ülekiitmata on see öeldud! Siit saab edasi liikuda, aga kõigepealt pead kõik väeosad selle punktini ligi vedama!
Mu isa Aleksander Suuman, maalija ja luuletaja, maalis päevade – nädalate viisi üht pinda ja siis tema kõrval olevat teist pinda, kuni “pinnad hõõguma hakkasid”, kuni “klikk” käis ta sees, et “nüüd on õige värvide vahekord”!
Loodan, et olin abiks!
Ootan selle pildi järgmist staadiumit.

Parimate soovidega,
Aapo

ANNA VASTUS:
Suur suur tänu nii põhjaliku vastuse eest! Oligi plaan edasi jätkata ja see õige taust üles leida, nüüd on motivatsioon veelgi suurenenud

Parimat!
Anna