Tagasi    


Ma arvasin, et ükskord seda keegi küsima hakkab. Teine sarnane arvamus tuli paar päeva tagasi ühe teise maali juures, et maal on ilusam kui loodus.

Sellel on ainult üks põhjus:

FOTO EI NÄE SEDA, MIDA INIMESE SILM NÄEB.

See kiri võiks olla ka väga lühike ja koosneda ühest lausest – Mõtle kui õudne, kui mu maal oleks selline nagu see foto!

Aga ma ei piirdu nii vähesega.

Inimese silm on mitmeid kordi tundlikum kaamerast. Siit saab teha fotograafidega veel eraldi jutu, et kui pildistada väga tundliku kaameraga loodust, siis saab ka tumeduse läbitöötatud ja samal ajal valguse läbitöötatud. Nii nagu professionaalset filmi tehes seda saavutatakse. Aga ometi on see vaid inimsilma kahvatu järgi aimamine.

See pildistus on tehtud Iphone 4S-ga (nii vana aparaat, et seda uurivad Apple poe noored müüjad hirmus uudishimulikult, et kas need on veel olemas), mis tähendab seda, et täiesti tavaline lihtrahva foto ilma profi tunnusteta. Kaamerale on piisanud sellest tundlikkusest, mida maalil näeb ja on “arvanud”, et muu pole mulle tähtis ja tegelikult polegi.

Tunnistus sellest olukorrast, mis seal kohapeal toimus, on maalil.

Ma olen liiga realist-maalija, ma ei oskaks seda kõike välja mõelda. Ma ei oskaks ja ei söendaks loodust “ilusamaks” ja “värvilisemaks” maalida. Kui ma seda kordki teeksin, siis oleksin ma ette selle mängu kaotanud – ma ei saavuta oma eesmärki nagunii ja kaotaksin ka ennast pilt pildi haaval. Et sa seda arvamust ka usaldaksid, siis ütlen, et olen sellest ka elu jooksul puudust tundnud, et peast ei oska asju teha. Olen saanud liiga klassikalise realismi koolituse.

Siin on veel üks aspekt, kui ka vahel kukub mu pilt “ilusam” (halb sõna) välja, siis ei tea ma ise seda. Kui kunstnik on algaja, siis see “ilustamine” rõhutab algajalikkust, reaalsuse kättesaamatust. Kui kunstnik on proff ja ta liigub endalegi aru andmata reaalsusest eemale, siis siit algab alles Kunst, minu arusaamise kohaselt. Aga seda hinnangut ma kunstnikuna ei oskaks enesele ise panna ja kui selle arvamuse saaksingi, siis usaldaksin ainult kaasaegse realistliku kunsti uurivat kunstiteadlast.

Siit saab teemat veel edasi arendada – 

Olen endale mitmeid kordi elus tõotanud, et ma enam foto pealt ei maali ja siis olen seda tõotust ka mitmeid kordi mitmetel põhjustel murdnud. Mis siis foto pealt maalimisel viga on? Seesama põhjus, mida sa siin märkasid. Oletame, et see oleks olnudki mu foto, mille järgi ma hakkan maalima. Kujuta seda ette, lõika mu maal foto pealt ära. Hakkame maalima foto pealt ja avastame, et vari on tühi, liiga täis, liiga kiiresti läheb tumedaks, küll aga on valgus hästi läbitöötatud, inforikas ja täiesti maha maalitav. Tähelepanelik vaatleja jõuab ka seda märgata, et foto-reaalsuses mitte ainult vari ei ole tühi ja liiga must, vaid valgustatud kivide küljed on ka liiga valged, et maalija näeb ka seal rohkem detaile ja toone. Kas kunstnik siis tõesti nii valesti näeb?

Kui ma oleks nüüd oma “fotoka” valgustundlikuse häälestanud kivide tumedate varjude peale, siis oleks need ideaalselt välja tulnud, aga kõik mis on valguse käes, oleks olnud ülevalgustatud ehk liiga heledad ehk infost tühjad. Kui maalida foto pealt, siis peaks see foto olema väga hea kaameraga pildistatud või tuleks samast objektist teha vähemalt kolm fotot (vt allpool näidiseid): 1. tavaline vaade, 2. ülevalgustatud, 3. alavalgustatud. Siis saab kätte enamvähem selle infohulga, mida inimsilm tegelikkuses nägi.

Kui juba arutamiseks läks,

siis tõeliselt “ohtlik” ongi fotot ja maali kõrvuti panna, nad on liiga erinevatest dimensioonidest. Olen portretistina täheldanud ka järgnevat: kui portreemaal on valmis saanud ja kui teha nüüd foto maalist ja modellist kõrvuti, samal ajal portreteeritav on veel poseerimise valguses ja poseerimise koha peal, siis hiljem seda fotot vaadates ei jõua ära imestada, kui palju parem on portreemaal originaalist selle foto peal. Miks see nii on? Seesama foto “halastamatus” või “rumalus” või “ühekülgsus” või lühiajalisus. Ja teisalt on portreemaalile kogutud infot selle inimese kohta teatud aja jooksul, mis on tuhandeid kordi pikem, kui foto valmimiseks minev aeg. Ma ei hakka siin kirjas üldse rääkima kunstniku suhtumisest ja sünergiast ja “elust lõuendil” (nagu just praegu üks vaataja seda kommenteeris).

Üks komponent tuleb väga tugevalt veel siia juurde,

mis tahab lahti rääkimist. AEG. Tegin seda maali kolm tundi. Alustasin seda maalimist kl 14:38, maalisin ja maalisin, päike liikus vahepeal teise nurga alla ja ka madalamale. Kui päike liigub, siis varjud pikenevad, rannakivide senised valgustatud küljed osutuvad hoopis varjus olevaks, varjud lähevad tumedamaks, aga kunstnik oma “idealismis” ei lepi sellega, “tahaks”, et kõik oleks selline, nagu alustades. Tavaliselt kui pilti alustan, siis püüan seda päikese liikumist ette arvata. Valin vaate sellise nurga all, et muutused ei mõjutaks pilti. Või püüan liiga muutuvad osad enne ära maalida ja need osad, kus suurt varju mängu ei toimu, need maalin hiljem. Vahel suudan päikese teekonda niipalju ette arvata, et kui mu maal on kusagil viimases kolmandikus, siis on valguse ja varju mäng kõige eksponeeritavam. Antud pildi puhul jääb siis pildi alustamise ja valmis pildi pildistamise vahele kolm tundi. Tegelikult sai pilt veel varem valmis. Mulle meeldib aeglase spurdi teema, panen pintsli käest ja jalutan rannas ringi, tulen tagasi ja vaatan, et kas ikka on vahepeal valmis saanud. Eile, selle pildi valmimise ja maali pildistamise vahele mahtus veel Aaroniga ujumas käimine, tulin veest välja ja lõpuks otsustasin pildistada. Ja mitte selleks, et vaata kui täpselt ma loodust olen maha teinud, vaid sellest rõõmust, et pilt sai valmis ja “vaata kuidas valmis pilt valguse käes sulab valgustatud loodusesse.”

Ja lõpuks kõige veel üks naljakas põhjus, vastus küsimusele, et miks objekt maalist nii palju erineb. Maal on pildistatud sellise nurga alt, et ta peegeldab päikest ja maali üldtonaalsus on tervikuna tunduvalt heledam, kui maal tegelikult on.

Lõpetuseks kaks mälupilti.

Esimene lugu.

Meenub üks aastatetagune situatsioon. Olin algaja mis algaja, aga solvusin ikka ja seletada polnud kellelegi ja ei osanudki. Maalisin Kadriorust Meriväljale viiva tee peal rannikut, molbert püsti ja puha. Olin juba tunde vaevelnud ja omamoodi õnnelikkuse saavutanud. Korraga jõuavad minuni kaks jalutajat, vene prouad. Vaatavad mu pilti ja üks neist “söendab” mind kostitada järgmiste sõnadega:

“See pilt ei ole üldse selline, nagu meri tegelikult on!” Vaatab mulle otsa ja ootab vastust. See oli kui äratus. Ma polnud mõelnudki, et see kellelegi korda võiks minna, kas need kaks asja – mu pilt ja loodus, peaksid kokku langema. Ehmatusega märkasin oma teost selle inimese silmade läbi, nägin, et sarnasus puudub ju täiesti: ilm oli vahepeal muutunud, meri oli hoopis teistsugust tooni, lainete varjud olid mitmeid kordi tumedamad jne. Mõtlesin, et mis ma talle nüüd ütlen, et hakka nüüd seletama, et kus te kaks tundi tagasi olite, kui ma alustasin ja kõik oli selline nagu mu maalil, mõtlesin ja hakkasin endas kahtlema, et äkki polnudki meri siis selline, kui mu maalil. Proua vaatas võidukalt mulle otsa ja tõlgendas mu liig pikaleveninud pausi allaandmisena. Ma ei mäleta, kas suutsingi neile tookord midagi vastata, küll aga mäletan, et pidin tegema valiku – kellega ma kaasa lähen, kas läbi jalutajatega või iseendaga.

 

Teine lugu:

17-aastat tagasi, kui olin esimest korda “jala ukse vahele saanud” rahvusvahelise portreekunsti parnassile, saades oma esimese auhinna, tellis rahvusvaheline kunstiajakiri minult loo “Looduse akvarellimise teemal”. Lugu lõpuks ilmavalgust ei näinudki, aga tol ajal ma muidugi seda ei teadnud veel ja olin õhinat täis, et nüüd teen midagi vägevat. 

Sõitsin Kadriorgu presidendi lossi lähedusse, valisin õhtupäikese vilkumise läbi puude võrade. Puud ise said asfalttee kohal kaares kokku. Molberti peal on väike akvarelli plokk, värvid, veetops, pinstlid, konspekti vihik ja kõigele lisaks veel fotokas. Pildistasin iga uue värvi sissetuleku järel oma akvarelli. Sattusid mööda minema kaks armunut, venelased (jälle venelased, ma lihtsalt olin nende pühapäevasel jalutamise teel). Nad jäävad mu kummalist tegevust vaatama: teeb kolm pintslitõmmet, kirjutab midagi vihikusse ja võtab välja fotoka, teeb pildi oma maalist, mis “ei ole ju vahepeal eriti muutunud” ja siis kõik kordub ja kordub. Näevad seda ja eemalduvad, nad ei suuda naeru pidada. Vaatan neid vilksti üle õla, et milles asi. Noored eemalduvad ja mida kaugemale nad jõuavad, seda vabamalt nad end tunnevad, naeravad kõva häälega ja näitavad teineteisele, kuidas “üks maalib ja pildistab, maalib ja pildistab – naljakas, naljakas!”

Sain aru, et me oleme erinevatest maailmadest!

 

METOODIKA, MIS TOETAB ÜLALÖELDUT.

Klassikalise kujutava kunsti realistlikus käsitluses olen õpetanud üht metoodilist nippi:

Selle meetodi nimi on: tumeduselt heledusele ehk varjust valgusesse. Näeb see välja selliselt, et alustame kõige tumedamast pinnast, mis asub kõige tumedama varju sees, ühesõnaga uurime varju, ükskõik, mis samal ajal valguses sünnib. Edasi minnes ütleb metoodika, et hoiame end nii kaua varju aladele, kui võimalik. Järgmiseks liigume poolvarjust välja vormi harjale, seal oleme suhteliselt lühikest aega ja siis jätkame pikemat aega valgustatud alasid uurides. Miks just sellises järjekorras? Sest, pane nüüd tähele, kui alustaksime kohe valgustatud küljest, siis meie silm harjub heledusega ja meil on hiljem kaunis raske varju sees värve ja erinevaid toone eristada. Seesama asi, millega fotokaamera nii kergelt hakkama ei saa – nähes valgustatud pindu, arvab kaamera, et seda pildistajat vari ei huvitagi ja pakub välja oma versiooni tegelikkusest. Kui aga järgida seda metoodikat, siis me tõmbame pildi justkui “lamedamaks” kui tegelikkus on, seda maalijad teevadki, varjud tehakse kraadi võrra heledamaks ja valguse osad kraadi võrra tumedamaks, kui nad tegelikkuses paistavad. Sellega vajutatakse äärmused – kõige heledam ja kõige tumedab punkt – kindlasse toonide sektorisse ja kuna selle valiku teeb inimsilm-süda-käsi, siis saavutamegi kunstis ainuomase. Alguses vari, siis valguse ja varju piir ning lõpuks ehk magustoiduks, kõige suuremad heledused. Algaja või siis see, kes väga kaua on ainult foto pealt maalinud, tema piltidel on koheselt äratuntav ühine joon: vari läheb liiga kiiresti tumedaks, halvemal juhul peaaegu mustaks või ühetooniliseks ja teisalt valgus läheb liiga kiiresti heledaks, halvemal juhul peaaegu valgeks ja võrdselt heledaid kohti saab olema liiga palju pildi peal. Ei taha öelda, et ma üle öö targaks olen saanud, võiksin siinkohal tuua mitmeid näiteid oma varasemast loomingust, kus ma just selliseid vigu teen. Foto pealt maalimisel on veel üks kohutav viga küljes, viga, mis ei piirdu ainult ühe tööga su loomingus – nimelt hakkab see tundetu nägemine sulle külge ja kui sa teed korduvalt ja korduvalt aastate kaupa ainult foto pealt, siis sa harjudki sellise reaalsusega ja lepid sellega ja päris reaalsust pead isegi segavaks – su silm nüristub ja anne, mis sulle on antud, selle oled maha mänginud. Mu ema Laine Pukk, kes on olnud parim pedagoog mu elus ja mitte ainult minu elus, on öelnud, et foto pealt tegemine peab olema parajas tasakaalus su natuurist tehtud töödega, näiteks 60% töödest teed natuurist ja 40% võid siis foto pealt teha, siis võib enamvähem kindel olla, et oskad end ka foto pealt maalides “fotolt vabaks maalida”. 

 

 

17.07.2017

Sauel

PILDID:

Esimesel fotol on loodus sellisena, nagu ma seda nägin, kui see mind ahvatles maalimisele.

Teisel fotol keskendan end poolvarjudele ehk valguse ja varju piirile.

Kolmandal fotol uurin varju külje olemust, selle värvi ja detaili.

Neljandal fotol näen kohti, mis peaksid mu maalil olema kõige tumedmad.

Viiendal fotol näen valgustatud külgede sügavamaid toone ja detaile.

Kuuendal fotol näen neid paari kohta ja ainult need võiksid olla nö lumivalged.

See kõik toimuks siis, kui fotolt maaliksin. Aga ma õnneks ei teinud seda. See, mis siin piltidel näha on, tervikuna kokku kogutud on, oli mulle üheaegselt palja silmaga vabalt kätte saadav.