Tagasi    

Kujutava kunsti pildi kompositsioonis pole kohta demokraatial. Teose kompositsiooniline ülesehitus on väga diktaatorlik. Ainult algaja teeb kõik teose kohad tähtsaks, annab võrdselt sõna igale osalejale.

ALUSJOONISTUS.
Alustades tuleb ära määrata dramaatiline sõlmpunkt – koht, mille pärast pilti tegema asusid. Tavaliselt on see kõige tumedama ja kõige heledama pinna kohtumispaik. Draamapunkt saab olla ka kõige tugevama värvikontrasti koht. See dramaatiline ala nihutatakse pildi keskkohast veidi välja, et ta jääks tabamatuks, mitte nii kergesti järele tehtavaks (kui see just plakat pole). Teekond draamapunktini ongi teose tegevus ja taktika. Draamapunkt asub pildi keskosas pindalast umbes 1/10 peal. Tuleb ette ka 1-3 erinevat draamapunkti ehk sõjakollet, aga nad kõik alluvad ühele ja kõige olulisemale, mis asub tsentri lähedal. Üks draamapunkt võimutseb teiste üle kontrasti, värvi või suurusega. Vastasel puhul oleks tegemist kaosega, kõikide sõda kõikidega, mis varem või hiljem päädib pooldumistega.
See kõige olulisem sõlmpunkt peab algusest peale teada olema ja mitte ainult tulemus vaid ka protsess peab olema suunatud sõlmpunkti esiletoomisele. See kõik kehtib alusjoonistuse kohta.

ALUSMAALING.
Edasi aga läheb eriti diktaatorlikuks. Suured valitsejad rahunevad maha, kui nad oma pindala on kätte saanud – kõike nagunii hallata ei jõua ja kui see ka oleks nii, hakkaks killustumine ikkagi peale ja tekkivad uued kompositsioonilised tõmbekeskused.
Alustada tuleks kõige suuremast pinnast, ütleme, et see on pildi EMA. Sellele pinnale tuleb väga hoolikalt värv välja kaaluda, sest siit saab alguse pildi iseloom, pildi heli, tämber, kõla. Teiseks tuleb valida pindalalt väiksemaks liikudes järgmine pind. Ka siin tuleb kaua ja põjalikult tooni leida. Mõlema kahe tooni puhul soovitan kasutada muljemeetodit. See tähendab, et pinna sees olevad erinevad toonid, soojad ja külmad – tuleb üheks tervik muljetooniks kokku segada. On ka nii, et sellest õigsusest ei aita, et pildi pinnal värv ei hakka ikkagi veel kõlama, siis tuleb seda värvi kallutada mõnele pinnasisesele toonile lähemale, et värv hakkaks “hõõguma” või “südamest käib jõnksatus läbi” või “sisehääl ütleb, et see on õige toon”. Pilt on praktiliselt valmis, kui need esimesed kaks suurt pinda on õiges vahekorras paigale pandud. Nad ei saa olla võrdsed – üks neist on suurem ja domineerib, aga nende toonide iseloom ja tämber lubab neil olla omavahel kooskõlas. Võib olla ka olukordi, kus need kaks esimest pinda on ka “suures konfliktis” kas värvi poolest või liiga sarnaste pindalade poolest. Seda vastuolu hakkabki pilt lahendama ja läheb korda siis, kui see on algusest peale teadvustatud. Profil on need asjad juba praktikaga sissesööbinud ja ta “ei tea ise ka miks ta midagi teeb”, aga ometi on lõpptulemus just käesoleva teooria kohaselt lahti kodeeritav.

KUIDAS EDASI?
Kaks pinda on pildil. Tuleb tähele panna, et mõlemad suured pinnad mõjutavad omavahel ka teineteist. Mida see tähendab? Kui sa oled lõpetanud ühe suure olulise pinna tegemise, siis võiks vahepalana, enne kui teise suure pinna juurde lähed, teha ära suhteliselt väikese värvi muutusega “väikese dialoogi”, kahe suure pinna kohtumisel toimuva värvi arutelu. Praktikas näeb see välja sedasi, et näiteks olles ära katnud suure mere aluspinna ehk muljetooni ja siis vaatad, et milline see maa muljetoon siis tervikuna oleks ja seda mõeldes märkad korraga, et väga väikese tooni muutusega saad maa peal ja kivide peal ja kõrkjate peal ära teha väikesed pinnad, mis saavad värvi ja valguse suurelt mere pinnalt. See uus värv kuulub küll muljeliselt maa sisse, aga seal on tunda esimese suure tooni hõngu. Dialoog on tehtud ja on ettevalmistatud teise suure pinna sissetulek. See jutt on ainult neile, keda see inspireerib. Võibolla olekski viga täht-tähelt nii toimida, õige oleks vast siit kannustust saada ja selle üldise kompositsiooniõpetuse reegli sees oma radu leida. Sellepärast me kunstnikena olemegi erinevad, et oleme oma rajad leidnud, aga tagasi pöördume aegajalt kompositsiooni alustalade juurde, mille sõnastamisega käesolev kirjatükk tegeleb.

KÕIGE OLULISEM!
Kui diktaatorlik demokraatia on loodud, siis saab jätkata. Mida see tähendab? Kõik pildi tegelased on nõus, et pilti valitseb esimene kõige suurema pindalaga toon ja teiseks on nad juba ette nõus, et suuruselt teise pindalaga värvitoon saab ideaalselt läbi esimesega või on nad omavahel mõnusalt tuksuval vaenujalal, millist hakkavad järgnevad tegevused maha jahutama, tugevamaks puhuma või muudmoodi esteetiliselt raamistama. Edasi saab liikuda selliselt, et aeg oleks kahele “suurele” draamapunkti asukoht meelde tuletada. Seda tehakse väga otse ja jõuliselt, õigete värvidega, mida üldjuhul enam üle ei maalita. Kõige paremaks abiliseks on kõige tumedam kontrast või kõige intensiivsem värv või mõlemat korraga. Halastamatu täpsusega tuleb ära määrata kahe suure kohtumise kõige teravam konflikti punkt. Siit alates on kõik tasakaalus – kõigile osapooltele ja ka erapooletutele on selge mis toimub, konflikt on avalikuks saanud ja ta on päriselt olemas ja pildist saabki konflikti ekspositsioon ehk pilt ongi omamoodi tasakaalus. Kõik edasine tegevus on vaid selle olukorra vormistus. Konflikti pesas vahetatakse “noote”. Piiririikides käivad läbirääkimised. Vaenlase tagalas leidub üksikuid vastaspoole saarekesi jne. Kui pilti peaks tahtma milegipärast veel edasi teha, siis liigutakse igas suuremas värvikuningriigis väiksemate pindalade suunas. Ja nii lõputult, kuni sõjakolle on kivistunud ja uus maailmakord on lõputult ära ilustatud. Pidama aga saab jääda ka palju varem ja see peatuspunkt sõltub selle pildi loojast, millist vallutuse lõiku ta eksponeerida tahab ja kas ta soovib jätta ka endast mingi jälje, endast kui kõige algatajast ja dirigendist.
Kui pilt on vahepeal käest ära läinud, konflikt on hapuks läinud ja keegi ei mäleta enam kuidas asjad alguse said, aade kaob ära ja mitu põlvkonda on eneselegi aru andmata oma olemuses vaenulikud, siis tuleb kõige olulisem punkt uuesti ülesse leida ja teised olulised kohad temale allutada. Tasakaal on saabunud, tegemist on järjekordse “ilusa sõjaga”, värvide ja pindalade konflikti tasakaalus esteetikaga.

Aapo Pukk,
14. juuli 2017
Sauel