Tagasi    


Enne magamaminekut ütles kunstnik Jumalale: “Näita mulle, kus sa tahad mind näha!”
Järgmiseks leidis ta end koos sõbraga reklaamiagentuurist. Sõber kandis musta baretti. Nad seisid kahekesi keset askeldavat bürood. Kunstnik ei saanud päris täpselt aru, kas kõik tegutsevad tema pärast. Ühe laua taga istus keegi ja joonistas filmi jaoks kaadreid. See võis olla reklaamfilmi jaoks, mille ta oli tellinud. Ruumis toimus sihipärane sagimine. Laudade taga oli veel inimesi, kes joonistasid kompositsiooni kaadreid arvatavasti tema filmile.
“Kui see on minu film, siis me ei ole ju veel rääkinud rahast, ei tea kas ma selle kõik ka kinni jõuan maksta, küllap jõuan, tasapisi, aga me ei ole ju sellest rääkinud ja see on ju alles esimene soovituslik jutt!”, mõtles kunstnik, kui nad seal keset agentuuri tuba seisid.

Ootamine tundus lõputu, aga see oli ju tema pärast, äkki lugu tuleb siis parem. Aga ikkagi, liiga kaua.
“Lähme!”, anti talle märku, nad järgnesid. Mindi õue. Korraga oli kunstnik üksi tühermaal ilma teedeta üksikute ehituste vahel, majad olid kõrged ja vahemaad pikad. Ees paistis suur valge avatud angaar, kuhu ta oli teel. “Aga sõber tuleb ära oodata!”, mõtles kunstnik ja jäi seisma ning imestas enda üle, et ta sellest ootamisest närviliseks ei muutu. Sõber tuleb ära oodata. Sealt ta tuligi suure maja varjust, tühermaa punasest savist pinda uhus madal liivatuisk. Nad ei vahetanud sõnagi, kui oli vaja tulla hiljem, ju siis oli.

Angaaris oli kinosaal, vasakule kõrgusid valgete pinkide read, paremal oli ekraan ja nende ees pikk kunagi valge olnud tugevast materjalist vaip servad kohati rullis. See viis lava eest läbi ja teiselt poolt angaari välja. Vaiba lõpus oli must “Hummer” limusiin uksed pärani ja inimesed magasid sees. Kunstnik ja kaaslane juhatati istuma kõrge tõusuga kinosaali kaheteistkümnendasse ritta vahekäigust vasakule. Neile mõeldud kohtade ees olid vaipadeks maas sinakas rohelised õhukesed soojast materjalist riidetükid, võibolla eelmise seansi tekid. Kas võtta kingad jalast ära?
Üle saali istusid veel kolm-neli inimest üksteisest eemal. Kellelgi oli paberid ees ja laualamp näitas valgust. Kõige lähemal üle vahekäigu vasakul üks pingirida allpool istus ilus mees, tugeva lõuapäraga blond suure lainega juukselokk otsa ees, valgest kalevist punaste ja tumesiniste kujunditega kootud käiste otstega klubijakk seljas. Ta ei olnud üldse nii karikatuurne, nagu praegusest kirjeldusest võib paista. Küll oli ta aga silmatorkavalt tugev, rahul, õnnelik ja kindel. Kõik need vähesed inimesed seal saalis, tundus, et olid seal kunstniku loo pärast. Samas oli aru saada, et see kinosaal on pidevas kasutuses ja suurte etenduste vahel on nüüd selle seansi jaoks võetud aeg just temale. Siin ja seal olid maha kukkunud üksikud valged a-neljad, vaibakesed maas servad rullunud, tuul puhus läbi kahe suure avause üle saali, aga sees oli kindel olla.
“Minu nimi on Tõnn!”, ütles sooja kõige mehelikuma häälega, selle sõna kõige positiivsemas mõttes, valge klubijakiga Hea Mees ja vaatas kindlust sisendava kerge naeratava noogutusega üle oma parema õla kunstniku ja ta sõbra suunas.
“Ta elab head elu!”, mõtles kunstnik “käib ilmselt seansside ajaks siin kohal, aga muidu läheb tagasi oma saarele sooja kliimasse.

Film läks lahti järsu pauguga, prääksuvate pasunate ja trummide paugatuste saatel. Kunstnik ja ta sõber istusid suure ekraani suhtes kaunis kaugel. Päris ekraan, millele filmi näitama hakati, oli all ja suhteliselt väike, aga piisav.
Tumerohelise värviga maalitud tausta ette ilmus kloun, kes oli tugeva näomaalingu all, ülevoolavalt rõõmus. Tal oli seljas valge suurte pierroolike mustade nööpidega pükskostüüm käiste otsad kokku kroogitud, silmad musta ja valge grimmiga suureks maalitud, kulmud kõrgel otsa ees. Suu oli sõna otseses mõttes kõrvuni laia punase lainetava võruna, millel must kontuur ümber. Klounil oli must sukk peas, nagu ei oleks jõudnud veel end täielikult ära maskeerida, parukas oli puudu. Aga see must väike nuditud pea tegi ta veel usutavamaks. Tal olid käes valged veidi suured lotendavad kindad.

See olen mina – sai kunstnik aru. Klounil oli käes suur karikatuurne pintsel, millest tilkus värvi. Ta esines paksudes värvides, nagu näitlejad ütlevad ja tumeroheline taust oli tegelikult koolitahvel, mis oli omakorda rohke õlivärviga maalitud. Tahvli paremasse serva olid maalitud käärid maalitud naela otsa. Selle kõrvale oli maalitud kohmakas joonlaud rippumas maalitud naela otsas. Seal seinal oli ka maalitud kell. Kloun oli tegevuses tahvli veel pastoossemaks ülevärvimisega ja vaatas saalis istuvale kunstnikule vilksti otsa. Kloun hakkas laulma: “Seitse peegeldust vee peal, seitse peegeldust vee peal, seitse peegeldust vee peal!“ Ta laulis seda kummalist viisikatket nii mitu korda, kuni kunstnik mõistis, et ta seda kaasa laulab.

Korraga oli kloun kadunud, kaamera liikus lähemale. Tuli välja, et tahvel koosnes plaatidest, mis olid omavahel kokkuneeditud. Pind muutus pruunakaks, rooste karva, kostus mürinat ja ekraani täitis roostes vanaagne kohmaks tank, mis oli rauast plaadikestest kokku needitud. Tanki all oli samast materjalist needitud tasapind, nagu oleks tank seisnud ülisuure tanki peal. Nüüd hakkas aluspind vasakule kalduma, kaldus ja kaldus, kuni… Filmis ei lastud tankil kaadrist välja veereda, kunstnik sai niigi aru, et need olid tema kivinenud arusaamad, mis olude muutudes võivad väga lihtsalt ta uuest olevikust ilma jätta.

Tanki alune tasapind keeras end neljakümneviiekraadise nurga alla. Ükski tank, kui tahes võimas ta mootor ka poleks, ei suuda püsima jääda. Oli see siis Jumal või kes tahes, kes selle filmi tegi või kes selle kõige taga on, ta riputas selle tankialuse tasapinna nöörile või traadile. Selle ette järgmist värvi samasuguse kangest materjalist tüki. Sellejärel kolmanda, neljanda. Erinevat värvi kirjud ja ühevärvilise kolmnurgad läbisegi nurka pidi rippumas. Taustaks tume tühjus.
“Mismoodi ma siis peaksin oma seisukohtadele kindlaks jääma?” hakkas kunstnik filmiga dialoogi pidama. Ekraanile lendas mesilane, kes tegi sutsaka vaatajate suunas ja lendas jõnksuliselt edasi, kord õhus paigal olles, kord kurssi muutes.

“Tank või mesilane, ma ei ole kumbki!” See nähtamatu miski seal ekraanil, kes asju omavahel ümber tõstis, võttis ühe lappes kivinenud arusaama lehekülje pani selle suhu näris läbi, võttis suust välja paberist märja plönni ning pani selle ekraani paremasse alla nurka. Otseselt ei olnud filmis näha kellegi suud, aga kunstnik tajus seda. Seejärel võeti järgmine paberileht, kägardati kokku väikeseks palliks, pisteti suhu, veeretati ühest põsest teise nii, et ta üleni pehmeks muutus, neelati üleliigne sülg alla võeti märg paberist kuulike suust välja ning kleebiti ekraani alla paremasse nurka eelmise kõrvale. Nii tegi ta kõikide erinevate kõvade lehtedega. Iga uue kuulikese pani ta eelmise kõrvale, vajutas veidi peale ja see kleepus ekraani külge ja eelmiste kuulikeste külge.

Ekraan sai neid täis, tasapind pöördus lõpmatuks maastikuks, mis poolitas ekraani, üle kõige oli tühi igavik. Erinevate jäikade arusaamade läbinäritud ja kokkusulatatud tasand nägi välja nagu kobrutav maastik, mis hakkas tahenema ja helendus kergelt. Kuhu tahes oma tähelepanu tasandist allapoole naelutasid, seal käis mäng selle sama tasandi erinevate kooslustega: kuskil käis see trumlist läbi, tõsteti leotusest välja, sõeluti ja laotati uueks tasandiks, nagu tehtaks paberit. Mustrid ja kooslused, erinevad ruumilised kujundid olid selle kirjute väikeste pallikeste pudist valmistatud paberiga kaetud. Kujundid põimusid mustreid moodustades üksteistest läbi. On kujuteldamatu, et algsest kivinemisest isegi mälestust maha jääks.

“Ah nii!”, jõudis kunstnik mõelda. Tema silme all toimuv oli võtnud maakeralikud mõõtmed, ometi jäi see ekraanile. Sellesse kobrutavasse tasandikku hakkasid altpoolt tekkima udused katkestused. “See pole siis kõik!?” Kunstnik püüdis aru saada, et millest see uus aine koosneb. Ta võpatas äratundmisest: “Muidugi!” Sealt hakkasid paistma kunstniku andekate õpilaste piltide nõrgad kohad. Näiteks tuli sealt esile eilselt hindamiselt ühe andeka noormehe Georgi esimene portreevisand 20 x 20 cm papil. Maalitud pea oli tahtmatult liiga võimsate vormidega, aga samas hästi tehtud. Pildi rikkus ära vaid lühike kukal ja väike Samurai nuditud hobusesaba. See imelik kooslus – ülevõimendatud tugevad näojooned ja alavõimendatud peakuju, see kõik oli tõene ja tahtmatu. Kunstnik ei näinud selles udus üleni nõrku töid, vaid just selliseid – andekate õpilaste nõrkade kohtadega häid pilte. “Mis siis selle sissetuleva tasandi nimi võiks olla? Äkki ongi ”Andekate õpilaste ilmsete vigade tasandik”?”

Alumine kahtluste ja nõrkuste udu lõikas siin ja seal sisse järvesilmi kivinenud arusaamade läbimälutud tasandisse. Kuni see kõik üheks võidjaks massiks sai, mida võis lausa noaga leiva peale määrida.
“Läheb keeruliseks!” mõtles kunstnik. Kuidas ma seda kõike meelde jätan” Kas see on vajalik, kas see olen mina, kas see on mulle?

Korraga tõmmati kunstnik tagasi eilsesse koolipäeva, Kunstiakadeemiasse, kus ta “Meistriklassis” õpetas. Ta istus seljaga akna poole ja õpetas kõvahäälselt kõiki korraga. Keset ruumi oli kolm modelli, nende peal valgused ja ümberringi olid molbertite taga üksteist õpilast, kes olid tema meistriklassi valinud, nad olid sinna tulnud erinevatelt tasemetelt. Kaksteist oli kirjas, aga üks jäi tulemata. Poole õpetamise lause pealt hõikab kõige pikem õpilane Georg: “Vaadake!”. Õpetaja ei mõista, mis saab olla tunnist tähtsam, mis saab olla tema õpetamisest, tema tarkusest olulisem. Kunstnik näeb, kuidas õpilased vaatavad üle tema pea aknast välja. Georg on tavalistest inimestest kolmkümmend sentimeetrit pikem, ta on käe väljasirutanud ja näitab millelegi, mis on väljas. Üliõpilased kogunevad Georgi juurde. Kunstnik tõuseb püsti ja ta ei näe midagi, ta läheb Georgile lähemale – üle kunstiklassi kolme laealuse akna laiutab täies mõõdus vikerkaar.

Vikerkaarte tükid on kakaokarva määrdevõi sisse kukkunud. See miski seal ekraanil hakkab seda võid määrima torude peale. Õigemini pealemäärimise hetkest hakkavad torud moodustuma. Neist kõveratest torude keerdkäikudest ja läbimõimumistest aga tekkib uus ekraani poolitav lõpmatusse minev tasandik musta taeva all.

Film läheneb lõpule, jõuab kunstnik mõelda.
Keset musta taevast ilmuvad kaks säravat elementi, kaks väikest värvilist pinda. Üks on helesinine pind, Charvini Saint Remy Blue – eilse ühe andekaima õpilase maalitud portree oimukoha üledoseeritud poolvari. Kunstnik tunneb selle kohe ära, seda ei saa unustada, see on parim osa valgustatud külje poolvarjust. Ja teine pind on Alizarin Crimsoni tumepunane varjukülje suurim osa. Need on andekaima õpilase parima pildi kõige paremad kaks laiku. Need kõrguvad üle kogu õpetamise nii kõrgele, et piinlik oleks neid veel üle kiita!
Kunstnik ei peagi küsima, et mida see tähendab. Ta on mõistnud – võta valguse küljest ainult üks värv ja varju küljest ainult üks värv ning edaspidi toimeta ainult nendega.
Kunstnik jääb mõttesse. Võtta erinevatest metoodikatest igast kaasa ainult üks asi ja toimeta ainult nendega.

Nüüd tuli ülesse ärgata. Kas see jääb mulle meelde, ma pean selle kuhugi üles kirjutama. Magamistoas oli riiulis üks A4 lahtine ümbrik, mis oli piisav, et märksõnul kogu lugu üles tähendada. Kui see valmis sai, tuli veel pealkiri kuhugi panna, ruumi enam polnud. Kunstnik keeras ette ümbriku esikülje, keset seda oli ta poeg Aaron suurte kandiliste tähtedega kirjutanud ISSI. Seal sees oli olnud isejoonistatud kaart isa viimaseks, viiekümne kuuendaks sünnipäevaks. Sinna küljele kirjutaski kunstnik: “Kus sa mind tahad näha!?”

27.10.2018 kl 10:34

Aapo Pukk