Tagasi    

Pilt algab alati kompositsioonist.

KUIDAS MA ALUSTAN?
Olen viimastel aegadel hakanud taas alla joonistama või ette joonistama, siis ei ole pildi jooksul kompaga enam mässamist, kompositsiooni loksutamist, õige otsimist. Alguses tuleb need probleemid ära lahendada. Teen seda hariliku pliiatsiga või peene pintsliga ja alustoonist veidi tumedama tooniga või hoopis press-söe pulgaga nagu vanad klassikud tegid. Allajoonistamisel ei tohiks ka väga hoogu minna, et terve pilt on alusjoonistust täis, otsingut täis ja olen sinna kogu energia ära kulutanud. Need peaks olema vaid märkivad jooned: siit kaugemale ma ei lähe, siit kõrgemale ma ei lähe jne. Ja ega see alla joonistamine ei ole ka lihtsalt kiiresti ära märkimine “nagu torust tuleb”, vaid kaalutlemine, et miks ma siit ära lõikan, miks ma selle objekti just sinna nihutan jne.
 
MILLEST MA JUHINDUN?
1. Jälgin, et mõni oluline objekt ei jääks täpselt pildi keskele. Kui ta tõesti tahab jääda, siis hakkan teda mõttes nihutama paremale või vasakule poole vastavalt sellele, kummal pool midagi maalimisväärset on. Hoian kaks nimetissõrme enda silmade ees risti horisondiga. Lähendades sõrmi endale ehk pildi servi endale, saan avarama vaate. Eemaldades sõrmi ehk pildi äärejooni, lähevad elemendid pildil suuremaks. Olles leidnud õige kauguse, haardeulatuse, hakkan seda paralleelselt horisondiga liigutama, kord ühele poole, kord teisele poole. Varsti tunnen ära, kus minu kaader on. Veel on üks päris hea nipp oma kaadri leidmiseks – vaadata läbi peopesa. Pane käsi rusikasse ja nüüd avarda veidi haaret, nii et sa saad läbi peopesa vaadata. See on nagu võluvägi, mis siis toimuma hakkab, su kaader saab ülejäänud maailmast ära lahutatud. Saab täpselt selgeks, mille pärast sa seda pilti teha tahad. Saab selgeks see, mis ei tohi välja jääda, mis asetseb keskosa lähedal jne.
2. Silmapiiri kõrgus on ka väga oluline. Soovitan iseendale ja kunstihuvilisele lugejale toimida järgnevalt: otsustada ära, kas tegemist on rohkem mere pildiga, kus on kallas ka peal või on tegemist mere ja taeva pildiga. Ausalt öeldes on selline meremaal üpris tavaline, kus taevast on näiteks üks-kolmandik ja ülejäänud on meri. Otsiks ikkagi sellist vaate kõrgust, mida ma veel ei ole teinud. Kindlasti ei tohiks silmapiir pilti poolitada, ei tohiks isegi seda tunnet tekkida.
3. Kompat plaanides udutan silmi ja haaran objektidega kaasa ka nende varjud. See annab mulle õige hele-tumeduse kompositsiooni.
4. Kompa allajoonistamise puhul on veel üks hea asi – ma saan objekti teadlikult mõistusega ja funktsionaalselt läbi joonistada. Siis ei tule see läbijoonistamise tahtmine mulle hiljem peale ja saan ainult kujutamise printsiibiga tegeleda. Õpilaste puhul olen seda häirivat faktorit tihtipeale märganud, et kui töö käigus väsitakse, siis hakatakse senise kujutamise asemel, mulje asemel, hakatakse korraga objekti ennast funktsionaalselt läbijoonistama. Kes saab aru, saab aru. Kes ei saa, tuleb kursusele!
 
KUIDAS MA VÄRVE KASUTAN?
Loodus liigub meie eest ära kiiremini, kui ükski poseeriv inimene. See tähendab seda, et me peame leidma meetodi või nipi, kuidas võimalikult autentselt ja kiiresti loodusest kahe-tunnine hetk kätte saada. Üks kindlatest võimalustest on seda teha tumedustelt heledustele liikumise kaudu. Alustan kõige tumedama varju mõõdistamisest. Mõõdistamiseks võib kasutada maalimise spaatlit või muud väikest labidakest. Segan värvi paletil valmis, katan spaatli sellega ja asetan spaatli väljasirutatud käega looduse ja minu vahele. Spaatli kaldenurka tuleb selliselt muuta, et ei segaks ei läige, ega pintsli tõmme.
Värvi mõõdistamisel spaatliga on ka omad nüansid: mis viga seda kasutada, kui maalin allapäikest – päike paistab ühtlaselt nii värvi mõõdikule kui pildile kui loodusele. Raskemaks läheb aga asi siis, kui maalin näiteks vastu päikest, nagu see juhtus mu viimase mere pildiga, Kuidas siis toimida? Spaatli peal pole värv nähtavgi, kui asetan ta vastu päikest. Mida ma siis teen? Keeran spaatli ikkagi sellise nurga alla, et päike langeks sinna peale, nii nagu maastiku peale, saan tooni kätte ja proovin seda asetada maalile. Samas saan aru, et tegemist ei ole samade tingimustega looduses, kus on pooleldi päike ja pooleldi vari ja teisalt mu maali peal on ainult vari. Kohe saan aru, kui midagi saab olema valesti. Viin sisse kohesed korrektuurid, mille tüüpilised suunajad on järgnevad: varju teen natuke heledama, kui spaatel näitab ja valguse külje teen natuke tumedama, kui spaatel näitab. Kasutan umbes 1 cm laiust pika karvaga teravalt lõigatud servaga seaharjas pintslit.
 
ALUSTAN
võimalikult puhta tooniga ja kui ka segan sinna hulka midagi, siis lisan võimalikult vähe erinevaid toone. Juurde lisatavad toonid peaks aga olema võimalikult puhtad algtoonid. Sellega loon selge värvide aluskõla. Seejärel leian veel kaks tumedat plekki ja toimin sama moodi. Siis hakkan kogu paletti liigutama väga väikeste sammudega heleduse suunas. Kui ma olen leidnud vajaliku värvi, siis näen seda üle kogu pildi. Koguaeg mõõdistan ja alles siis, kui tunnen, et on tõeliselt usutav toon, alles siis läheb see pildile. Avastan, et kividel või lainetel on vaatamata elementide erinevatele suurusetele, on sama värvi-skeem. Vormi hari kipub olema sama värvi, valguse ja varju piir on sama värvi, refleksid kipuvad olema sama värvi jne. Edasi ei liigu ma kiiresti, hoian meelega tempot tagasi ja sunnin end olema tumedustes ja poolvarjudes nii kaua, kui vähegi võimalik. Seda kõike muidugi juhul, kui ilm või päikese nurk ei sunni mind kompositsiooni mingis osas kiirustama.
 
TAVALISELT
maalin toonitatud aluspinnale. Kasutan värvisegu, mille ma saan igal maalimise päeva lõpul oma paleti pealt. Pane selle värvisegu purki, tärpentin peale ja kaanega kinni. Kui on vaja lõuendeid või pappe ettevalmistadada, siis võõpan korraga palju aluspindu endale ette ära. Panen nad kuivama ja kui aeg on käes, siis on mul hea valida paljude erinevate toonide seast just vajalik. Miks ma seda praegu kirjeldan? Sellepärast, et mu pildis on saabunud hetk, kus olen kõige tumedamad kohad ära teinud, poolvarjud ära teinud ja esimest korda hakkan tulema maali peale värvidega, mis on aluspinnast heledamad. Nüüd on sama: püüan olla selles vahemikus – poolvarju kõrval olevad heledad pinnad – nii kaua, kui võimalik. Üks oluline nipp veel – kui ma vajan heledamat tooni, siis ma ei haara kohe valge järele, vaid helekollase, helesinise, helelilla jne, järele kõigepealt. Valge tuleb abiliseks kõige viimases järjekorras. Kasutan toonide heledamaks muutmisel kolme erinevat valget: Zinc White, Flake White või Transparent White. Töö viimases kümnendikus võtan appi Titanium White nimelise valge, see on intensiivne ja särav valge.
 
TÖÖ LÕPU OSAS,
kui silm hakkab väsima, võtan appi peegli. See annab mulle puhanud silma ja distantsi. Selle abil teen pildi finaali otsuseid. Kõike pole vaja ju teha ja kõike ei jõua ka teha ja peale selle, 3 tundi on läinud lennates, päike on oma nurka muutnud, kõik on muutunud, nüüd tuleb teha ainult seda, mida pilt nõuab. Nii ongi, et töö alguses vaatan rohkem loodust, kui pilti ja töö lõpus vaatan rohkem oma pilti, kui loodust.
 
 
TÄNANE PILT SAI VALMIS!
PS
Ma ei räägi üldse sellest, kui vahepeal tuju täitsa ära läheb või jube õnnelik olen – siis ma tõusen püsti ja eemaldun, see toob mind maa peale tagasi, rahunenuna jätkan!