Tagasi    


Otsisin lõputult paika, vaadet. Ma polnud Kersalu panga nõlvade alla veel sattunud. Autost mu maalimispaigani võis olla kilomeeter. Ei suutnud ära otsustada, milline vaade. Käisin edasi-tagasi ühe koha juurest teise juurde, ei tahtnud millestki ilma jääda ja samas teadsin, et kui ühe neist välja valin, siis selles peaks sisalduma kõik ülejäänud. Panin tooli ja maalikasti maha, ei jäänud veel rahule, liikusin edasi, siis tulin asjadele järgi, siis jälle tagasi, kuni kas väsimusest või rahulolust maha istusin ja “hakkasin leidma” seda, mida otsisin. Looduse vaadetega üldse on ju sedasi, et mis meeleolu mu päevas parasjagu on, seda ma ka otsin. Dramaatilisema vajadus või rahumeelsema vajadus, täna vajasin midagi keerulisemat. Lõpuks muidugi vahet ei ole, kui juba maalima asun, siis tegelen värviülesannetega. Pildi tegemine on vaid ajend, et dialoog toimima hakkaks, minu ja minu vahel, minu ja maailma vahel.


Foto 1:

ALUSJOONISTUS:

Kompa peab olema juba algusest peale tugev, hiljem ta iseenesest tugevaks ei lähe.


Foto 2:

VÄRVID.

Otsustasin kaasa võtta kaks värvide valikut: panin paletile esiteks oma “vana hea” valiku (välimine ring), kus ei puudu tegelikult midagi ja teiseks panin sisemiseks ringiks paletile oma viimaste päevade uue avastuse – “reprotoonid”. Pärast hoogsat algust nägi palett välja selline.


Foto 3:

AVASTUS.

Alustasin kõige dramaatilisemast kohast – sooja vee tooni kohtumisest nõlvalt langenud paekivi plaatide siluetiga.  Peegli abil sain teada, et sealt pean alustama. Kui olin tooni värvide suuna enamvähem värvilabidale saanud, siis hakkasin teda hele-tumeduse skaalal loodusega kõrvutama, kuni sain paekivi tooni paika. Kummaline on see, et kirja ei saagi panna, mis toonidega täpselt on tegemist, sest sõnad saavad otsa. Olen seda varemgi väljendanud, et kui maailma kirjeldamiseks sõnadest enam ei piisa, siis hakka maalima.  Ja nüüd tuleb tänane avastus, SEE MIDA MA TÄNA ÕPPISIN:

Veelkord siis:

  1. Peegel.
  2. Värvi suund.
  3. Labidas looduse ees, et kätte saada hele-tumeduse aste.
  4. AVASTUS – KORRIGEERIN TOONI ILMA HELE-TUMEDUSE ASTET MUUTMATA. See oli minu jaoks niivõrd tervendav avastus, et nii saan ma ju veel õigemaks ja lähemale loodusele ja mitte ainult fotograafilise õigsuse toonile vaid viimase trumbi paneb ikkagi silm ja süda. Lugejale võib see ehk imelik tundudagi ja ei mõista mind, aga kui juba siiani oled lugenud, siis usalda mu ausust, mulle tundus, et nüüd ma olen kõik teada saanud. Päev hiljem oma kodu terassil joogat tehes (nii pikk vahe oli juba jäänud, et kaal hakkas üle aktsepteeritava piiri tõusma) vaatasin taevas liikuvaid pilvi läbi udukil ripsmete. Need olid kaetud Veronese Green uduga, avatud silmaga seda ei näe ja võidki ära eksida. Avatud silm annab liiga palju infot, sa oled lähemal reaalsusele, aga kaugened kunstist.

See puudutas esimest tooni – paekivi suured tükid kuldse vee ees.

Teiseks, pidin ära tabama vee tooni. Maalisin ise varjus olles, seega, kas mu info saab olla tõene? Olemuse saan ikkagi kätte! Imestasin kogu aeg, kui hele see vesi on, kas ta saab seda olla!? Jah, saab! Hele-tumeduse aste leitud, korrigeerisin vee tooni. Kolmandaks puude sinine vari soojal veel. Neljandaks, tagumise ranniku metsa valguse külg. Tunnen end tõeliselt vabalt seda kaherealist paletti kasutades!


Foto 4:

PEEGEL.

Ainult peeglist saan teada, mida mu pilt järgmiseks vajab.

Olen ikka asjadesse suhtunud selliselt, et alguses on meetod, teadmine, rituaal ja alles see käivitab minus loomingulisuse, uue inspiratsiooni, sõnulseletamatu. Mõnedki, kes mu kirjutisi loevad, võivad arvata, et miks ta küll vajab neid metoodikaid, tehku lihtsalt. Tavaliselt ma ei kirjuta sellest, mis toimub minuga, kui metoodika on ukse lahti teinud. Tegelikult polegi ma sellest kirjutanud. Kui kord ja distsipliin on sind viinud avatud kõrguse eel seisva ukseni ja see läheb korraga lahti, siis seal olles ei tohi piuksugi teha, iga ära seletamine viib su algusesse tagasi, oled vaikselt ja teed, olukord on niivõrd püha, et neelatadagi ei julge, oled õnnelik, et oled olemas, et oled selles lõpmatus hetkes, kontaktis algallikaga – sellepärast ma kirjutangi ainult metoodikatest, sest ülejäänud on igal kunstnikul sügavalt isiklik.


Foto 5:

ALUSPINNAST TUMEDAMAKS.

Peegel ütles, et nüüd too sisse tumedused. See on üks oluline hetk alati, kui teha tooni all alusele, esimest korda tuled sa sisse tumedusega, mis on tumedam aluspinnast. Korraga see, mis oli tumedaimast tumedam, see saab korraga kesktooniks ja neutraalsuse mõttes ka keskmiseks halliks. Sama kehtib ka tooni all taustaga pastellmaali tegemisel. Kuna vaataja näeb tumedusi samavõrra, kui kõige heledama ja tumedama kohtumist, siis just need äsjanimetatud moodustavadki kompositsiooni. Kui need asjad on paigas, siis tahab vaataja ka edasi su pilti uurida, kui seal midagi logiseb, siis su publik libiseb su loomingust üle.


Foto 6:

EEMALTVAATAMISE HETK.

Tekkib esimene väsimus (see pole see VÄSIMUS, vaid mu esmane erksus võib muutuda mehaaniliseks ja seda ma ei lase juhtuda – kõik mu töö etapid peavad olema loomulikust sundusest ajendatud, mitte päris sundimisest), selguse vajadus, siis peab püsti tõusma ja eemalduma. Vahel jalutan oma tööst päris eemale, et tagasitulles saaksin teda uuesti avastada, kunstnlikult luua värskus. Oma jalutamisele võtan muidugi ka peegli kaasa. Kompa peab olema igas staadiumis tasakaalus, igas staadiumis lõpetatav. Olen tudengitele vahel öelnud, et katkestage side oma tööga, eemalduge, vaadake kasvõi aknast välja, taastage “natuurilähedane värvikava”, vaadake kaasõpilaste töid öeldes neile midagi positiivset ja tulge oma töö juurde tagasi.


Foto 7:

OLULISED PUUDUVAD TEGELASED.

Tagasitulles nägin väga selgelt, kes mu pildilt puuduvad: esimese keskplaani suuremad detailid, paar paekivi plaati.


Foto: 8

KAS KOMPA EI LAGUNENUD KOOST?

Pean veelkord eemalduma, sest tekkis tunne, et kompa laguneb koost. See ei ole paanika hetk, see on teadmiste õigeaegne kanaliseerimise hetk.


Foto 9:

UUED TEGELASED.

Otsus – mu pilt vajab veel suuremaid tumedusi ja vabamaid lööke pildi äärealadele, et kõik eelnev hästi serveeritud saaks. Lainetus, puud ja kaljuseina kõrval olev vari.


Foto 10:

MIS ON SAANUD MU KAHEREALISEST PALETIST?

Näib, et olen suur värviraiskaja. Ainult näib, tegelikult tunnen end vabalt selle “tohutu” Londonist ostetud paletiga. Ta võiks veel suurem olla.

Enne tänast mereäärde tulekut mõtlesin, et tahaksin proovida Repinilikku maalimist, distantsi mõttes. Ta tõesti maalis pika pintsliga ja oli maalist nii kaugel kui võimalik. Vaataja saab ju mulje, detail tuleb hiljem. Kui mulje on paigas, siis sinna sisse sobib iga detail. Kui aga oleks vastupidi, et detail on paigas, siis mulje on ammu kontrolli alt väljas. Profi jaoks pole kumbagi pidi liikumine kättesaamatu.


Foto 11.

SUURTELE TUMEDUSTELE ON VAJA TEENIJAID.

Suured uued tumedused ei saa jääda üksi, neile on vaja kaaslasi, kes neid teeniksid, kes nende tulekust teataksid, kes neid tõlgiksid ülejäänud kohalolijatele. Need on tumedad kesktoonid, mis täidavad vahealasid, kes sirutavad käed uute tumeduste ja eelmiste kopositsioonis kanda kinnitanute vahele.


Foto 12:

JÄLLE EEMALE.

Milline näeks välja spurt? Mida lisada, et see üleliigsena ei tunduks ja samas, et selle puudumine ka märgata poleks?


Foto 13:

LÕPUPALETT:


Foto 14:

PILT ON VIST VALMIS.


Foto 15:

JAH, ON VALMIS.

Väga on märgata lõpliku pildi repro ja mereääres tehtud viimase foto toonide rinevus. Tegelen veel selle õige värviskaala leidmisega.