Tagasi    

Juttu tuleb mere maalimisest.

Töö viimases etapis avastasin,
et jõuan näha mitmete laineharjade konfiguratsioone korraga. Valin oma pildi kompositsiooni kohaselt ühe neist olulisena välja ja ülejäänud lained peavad olema loogilises kooskõlas selle olulise ja esimesega. Mida vähem ma kõiki laineharju näitan, seda parem pildile, energia on vaoshoitud, mitte kõike pole korraga välja valatud. Küsimus on nüanssides ja minu mõttemängudes ja võib olla need vaatajani ei jõuagi veel, aga mind see praegu aitas.
Varasemate piltide puhul tundsin, et olen teatud ohu lõksus, mida püüan järgnevalt kirjeldada:
Kõik laineharjad või antud näite puhul vahutriibud, mida pildi tegemise jooksul jõuan märgata, ei saa pildi peale jõuda ja ei tohikski jõuda. Kui nii oleks, siis muutuksin väga sarnaseks ühele ameerika kunstnikule, kelle nimi on Thomas Kinkade. Mis tal siis minu arvates viga on? Muidu üdini andekas kunstnik, kes on muide miljonäriks või isegi miljardäriks saanud oma ilusate piltide müügiga, ta on nö kõik laineharjad teinud korraga vahuseks, kui mere teemale ta maale üle kanda. Kinkade näite puhul langeb valguselaik varjulisele pargiteele, samal ajal langeb sama päike lähedal asuvale puuvõrale, nagu sellest veel vähe, sama päike samal ajal langeb põõsale, katuse servale, aiapostile jne. See on magusa kunsti supernäide – kõik on ilus, selle sõna kõige rahvalikumas tähenduses. Tegelikkuses aga nii olla ei saa ja ei olegi, kunstnik peab väljendama oma seisukohta, valima välja ühe hetke – teerajale langeb valgus, siis on juba küll, katuse, põõsa ja puu valguselaigutamine tuleks selle pildi piires rahule jätta.
Eesti kodudes ja mitte ainult eesti, on selliseid näiteid kuhjaga – kuu paistab, järv sillerdab, hirv seisab ja ta keha on helenduva oreooliga, mis veel: pilve serv on kuu peal ja see helendub jne.
Nii ei saa olla ja ei tohi olla, kunstnik peab tegema oma valiku. Mida vähem kunstnik välja näitab, seda parem, ainult vihje on lubatud, ülejäänud jääb vaatajale.
 
Minu laineharjade juurde tagasi jõudes
jõudsin eile märgata mitmeid laineid korraga ja kui ma nüüd ühele neist tõin säbruse vahutava tipu, siis pidin jõudma ära märgata samal ajal mida teevad teised lained. Esiteks olid teiste lainete vahutriibud kaugemal ja nad eksponeerusid nii, et üks laine viirg jäi vahele; teiseks olid nad nihkes nagu telliskivi sein; kolmandaks olid nad kõik erineva tugevusega. See on hästi lihtsustatud tekst sellest, mis seal tegelikult toimus ja mida ma alles, nagu mulle tundub, hakkan avastama. Kui ma seda poleks märganud, siis teeksin oma pilti järgnevalt: tõstan pilgu ja näen kuidas laine kohtub kiviga – vaht ja laine hari. See jääb pildile. Teen oma maali edasi, siis näen seal samas lähedal ühel teisel ajahetkel laineharja vahutamas ja teen selle oma pildile, vaatamata pildil juba olevale lainele sinna, kus ma just seda nägin. Ja kui ma nüüd selliselt, pildi kontseptsiooni arvestamata lihtsalt jätkan kõige tegemist, mida märkan, mis parasjagu ette loksub, siis lõpetangi pildi kümne vahuse ebaloogilistes kohtades ja ebaloogilise tugevusega võrdsete vahuste harjadega. Ja kunstiostja võib lihtsameelselt karjatada: “Oi, kui ilus vahutav meri!” Olen teinud juba aastaid tagasi otsuse, et rikkuse saavutamise nimel ma kõiki laineharju küll vahuseks ei tee, sest oleksin siis oma ande arengu raha vastu vahetanud ja ma poleks kunagi teada saanud, kuhu ma edasi arenen ja raha tundub aina vähem ja vähem olema.
Renessansi meistrid kasutasid õhukest katmisviisi, mis võimaldas pilti tema lõpujärgus mõne uue tooniga üle laseerida. Kui ka enne laseerimist oligi mitmeid võrdseid laineharju, siis laseerimise järel rõhutab kunstnik ainult ühte neist.
 
Selle näite võib üle kanda ka üleüldisesse tehnilisse käsitlusse.
Kui algajal maalikunstnikul paluks natuurist päikeseloojangut maalida, siis ilmselgelt ei saa ta sellega hakkama, ta näeb, et oranži ja kollase lisamisel ja lisamisel ei hakka päike ikkagi helenduma selliselt nagu tegelikkuses.
Teise näitena toon kunstniku, kes tegi portree, kus mehel on seljas valge pluuse, ta nägi, et pluuse krae ei ole piisavalt valge ja hakkas valget värvi tuubist juurde panema. Krae ei läinud heledamaks, see koht läks lihtsalt paksemaks ja muljeliselt isegi veidi tumedamaks, kuna paksu värvi sisse tekkisid varjud.
Et midagi hakkaks helenduma, et mingi koht hakkaks eriti vahusena mõjuma, selleks peavad selle pinna ümber olevad alad talle teed rajama, olema tumedamad ja teistsugused, olema selliste toonide all, et tekkiks mulje kõige tähtsama koha esiletõusmisest või helendumisest. Eriti olulised on toonid, mis on vahetult “helenduva” pinna kõrval. Seda ei saa teha mõistusega, vaid muljega, aga mõistust on selleks vaja, et ta alluks muljele.