Tagasi    

Eile lubasin endale, et täna maalin järgmise põhimõtte järgi:

KUI VAATLEN UDUKIL SILMADEGA, SIIS MAALIN KA UDUKIL SILMADEGA!

Jah, see udukil silmadega asi on üks kaval asi – kissitad silmi ja saad mulje kätte, aga siis tuleb tavaliselt vahele liigne teadlikkus. Mida ma selle all mõtlen? Võtad mulje kaasa, aga kui pildi peale jõuad, siis tahad seda teha teadlikult ja kontrollitult. Just sellest ma tahtsingi lahti saada. Ühesõnaga, kui võtan udukil silmadega mulje kaasa, siis maalin ka udukil silmadega. Kõlab lihtsalt ja ehk naiivseltki, kes aga loodust on korduvalt maalinud, see teab, millest kõnelen ja miks kõnelen, tahan et veel keegi seda proovida tahaks.

Nüanssidest selle juures:

MULJE ON ÜLDISTUS.

Kui seisan merele nii lähedal, et üldistuse ruumi enam ei jää, siis pigistan silmad ikka väga kinni ja siis õrnalt õrnalt piilun teda – merd. Ärgu need seda teksti edasi lugegu, kes pildistamist paremaks peavad kui maalimist! Fotograaf saab “üldistuse” kätte masina käest, maalija leiab üldistusvõime enda seest. Kui vaatad avatud silmadega, siis on samaaegset infot, mis su juurde tormab, liiga palju. Seda looduse suurt imet tuleb tasakesi enda juurde lasta. Pilukil silmade uduste ripsmete vahelt hakkad korraga nägema lainete põhimõtet, ülesehitust, loogikat ja tasapisi näed toonide sees veel toone, millest iga viirg on oma kindla koha peal, jõuan isegi märgata just möödunud lainevahu imepeene viiru sees erinevaid toone. Näen ära ja siis valin välja värvi, teen seda võimalikult otseteed pidi, mida vähem segu, seda parem, mida selgemad värvid kokku saavad seguks seejuures ilma segamata, seda parem – toon leitud, vaatan oma pildil seda kohta, kuhu plaanin minna, vaatan väga täpselt ja avatud silmadega valmis selle koha, veelkord pilk loodusesse ja siis – sulen silmad, läbi õrna uduse ripsmeakna kontrollin, et pintsel koha leiaks ja leiabki. Ja juhtub nüüd ka seda, et enne, kui selle värvi käest panen ja enne kui silmad avan, näen veel üht kohta ja palju suuremat pinda ja eemal sellest, kust selle värviga alustasin – siis udukil silmaga jätkan suure visandliku ja laia tõmbega. Saavutan kobava ja visandliku lähenemise, milles iga otsiv võbelus jälje jätab – olen seda siiani taga ostinud rohkem kui miskit muud. Ise võtan üldistuse, detailid jätan vaatajale!

Kui nüüd lugejal ja kunstnikul see asi ei õnnestu, siis polnud silmad piisavalt kinni veel!