Tagasi    


Täna otsustasin

värvid paletile panna juba enne, kui kodust lahkun, et mul oleks koha peal kergem, sest mere ääres on kiire ja kui ma end ka rahulikuks sunnin, siis ometi näen, kui palju ma energiat alati kaotan värvide paletile pigistamisega. Otsustasin kõik värvid, mida ma olin mitmetes karpides iga päev autos kaasa vedanud, üle vaadata, tühjaks saanud tuubid asendada ja üleüldse – süstematiseerida. Olen pikemat aega juba välistanud sellise Mina, kes saab ühel päeval teada, kuidas pilte tehakse ja siis hakkab seda kultiveerima. Sellist mind ma ei tunne. Uus päev tähendab uut lähenemist.

Tühjade tuubide järgi sain aru,

milliseid ma kõige rohkem mere ääres kasutan. Tahta võin küll erinevaid toone kaasa võtta, aga tegelikkus teeb oma töö, näen nüüd neid mere-ääre värve. Miks ma just neid värve olen kasutanud? Vaatan üle ka värvitabeli, kas midagi on kahe silma vahele jäänud. Meenutan, kuidas ma eelmistel päevadel merd maalisin – kas oli midagi niisugust, mida mul ei olnud ja millest ma väga puudust tundsin?! Avastasin, et ükskõik mis värvid mul kaasas ka ei oleks, saan ma enamvähem ikkagi hakkama, sest ma kombineerin, mänglen soojade ja külmade toonide piirimail, võib-olla kaotan väga ahta värvipaleti puhul otsese kontakti loodusega, aga eesmärgiks on ju usutavus pildil.

Allpool tuleb rida pilte mu tänasest tegevusest:

PILT 1:

Siin on mu esimese analüüsi tulemus. Eraldasin kõikidest kaasas olnud värvidest need värvid. See on päris kaval nõks, enne kui tuubid välja pigistan, asetan nad soovitud järjekorda, nii saab väga lihtsalt teha asendusi. Korraga tuli mulle idee vaadata seda paletile pandut läbi punase kile. Kes on mu kursustel käinud, see teab, millega on tegemist ja miks seda vaja on – teeb pildi nö must-valgeks. Tahtsin panna värvid hele-tumeduse skaalal järjekorda, siis aga sain aru, et see on vist asjata, kuna punane klaas suhtub punakatesse toonidesse teistmoodi kui teistesse, järelikult pole sest kasu.


PILT 2:

Nüüd aga paelus mind hoopis midagi uut, varem polnud ma selle peale tulnud. See avastus toetub muidugi kaudselt juba eelmistel päevadel kogetule. Näiteks, võtsin teadlikult kasutusele väga heledad toonid ja osade meremaalide juures valget ei kasutanudki. Vahemärkusena, kui olen vaadanud ameerika kolleegide palette, siis isegi kui neil on sama klassi tippvärvid, nagu CHARVIN siin euroopas on, näiteks Michael Harding brand ameerikas, siis osa kunstnikke on paletile lisaks võtnud CHARVIN firmalt just need väga heledad toonid. Alustasin nendest, hakkasin vasakult pigistama, nagu alati. Panin ära neli heledat tooni ja siis sain aru, et siin on ju võimalik süsteemselt tegutseda – mu paletil olid väga heledad: kollane, punane, roheline ja sinine. Läksin hoogu, järgmine nelik on veidi tumedam kollane, punakas, roheline ja sinine (kaks versiooni). Liikusin edasi veel tumedamaks ehk kesktoonidesse, jälle nelik ja sama järjekord. Ja nii edasi, kuni kõige tumedamateni välja. Lõppu ei saanud jätta lisamata ultramariini, kolm lillakat, tropical green ja helelilla. Lisasin veel mõned topelt-teisendused ja titaan ja zink valge. Maalitopsikusse painting medium koos tärpentiniga.


PILT 3:

Täna ma tegin täpselt nii, nagu olen õpetanud – jaga oma objekt mõttes neljaks, leia üles nelja ristküliku kokkusaamise punkt ja see ongi mu pildi keskpunkt. Kui selle koha oma papile press-söega ära märkisin, siis võtsin ette iga neljandiku keskpunktid ja kandsin info papile. Kui ma nii ei mõõdaks, siis tuleks ette suuri üllatusi – mu loomulik silm ei suuda täpselt näha kõikide elementide suurusvahekordi. Ilma mõõtmata ma tavaliselt venitan keskplaani kõrgusesse suuremaks, kui ta tegelikult mu rakursist paistab. Teine viga, mis kipub tulema, kui ei mõõda, on see, et esiplaanil olevad objektid ja keskplaanis olevad objektid kipuvad liiga sama pindalaga olevat.


PILT 4:

Ma olen endale juba korduvalt tõotanud, et MAALIN AINULT LÄBI KISSIS SILMADE. See oli tänane esimene postulaat. Teiseks, pidin välja analüüsima, et millist lähenemist ma täna kasutan: kas alustan kõige suuremast pinnast ehk merest?; kas alustan varjudest, nagu klassikaline ülesehitus seda nõuab?; kas alustan sealt, kus kardan kõige kiiremat looduse muutumist?; kas alustan kõige raskemast kohast – esiplaani veest? Seda kõige läbimõeldes jõudsin järeldusele, et esiplaani vesi on kõige raskem ja ma pean sellest alustama, aga ma ei tohi lasta end võrgutada veepinna pealsest kergest lainetusest, vaid pean tegema peaaegu suletud silmade läbi saadud muljet. Alustan!

Esimene värvitoon mu alusel on kohas, kus rannaliiv on kõige värvilisem ja intensiivsem ja rakurss kõige võimsam ja valguse varju kontrast kõige suurem – nimetan seda kohta DRAAMA PUNKTIKS. Kõlab nagu traumapunkt, aga ma pole osanud täpsemat nimetust leida. See on ka KULMINATSIOONI PUNKT. See on KOHT, MILLE PÄRAST MA ALUSTASIN selle maali tegemist. See on SÕLMPUNKT, mille ümber kõik keerleb, mida kõik ülejäänud kohad teenivad, mille lahti harutamisel muutub pildi tervik arusaadavaks. See on koht, MIS HOIAB PILTI KOOS. See on koht, kus seisavad PILDI STRUKTUURI ALUSTOED. Palju kõlavaid sõnu, aga minu jaoks täpselt nii see on – nii tähtis on see koht, et teda nii paljude sõnadega kirjeldada.


PILT 5:

Ma ei jõua ära kiita oma värve, CHARVIN firma õlivärve, sest mu tausta värv sobib siia pilti ideaalselt. Pildil toimub praegu külma tausta ja sooja uue tooni kohtumine. Kes veel ei tea, siis kõik see, mis mul iga maalimise päeva värvidest üle jääb ja paletilt kokku kraabin, kõik selle panen purkidesse, tärpentin peale ja siis ootab see rikas segu, kõikide värvide rikas hall, ootab millal ma pappe hakkan võõpama. Takka tipuks läheb peale veel ka retuššlakk, et aluspind ja esimene kiht oleks paremini seotud ja samuti võimaldab see kergemini maalida – pind ei tõmba värvi sisse.

Ma ei anna mingit hinnangut avatud silmadega, teen kõike läbi vidukil silmade: vaatan objekti, segan värvi, maalin papile. Hetkekski ei lase ma kahtlust enda sisse – udukil silm on kuningas. Loomulikult aitab mind see, et tean, milliseid värve võtta. Samas püüan, et segu oleks võimalikult puhas, et see koosneks võimalikult selgetest toonidest. Võtan appi ka värvimõõtmise labidakese ehk spaatli. Ahjaa, täna teen midagi väga teistmoodi, kui viimase nädala jooksul – maalin vastu päikest, maalin varjus oleva aluse peale. Teen seda põhjusega. kuna avastasin, et pisinüanssides toimub järgmine mõttekäik – kui maalin alla päikest ehk lauspäikese käes, siis olen leidnud õhtul maali pildistades, et varjus ja valguses pildistatud toonide vahe on liiga suur. Et seda “viga” parandada, teen tänase pildi varjus. Jah, varasematel aastatel looduses olen ikka kaasa tassinud statiivi ja valget vihmavarju, päikesevarju. Mere ääres aga on praegu tuul nii kõva, et vari lendaks kohe minema. Päike paistab kuumalt, õues on 16 kraadi sooja, mul on vähemalt 10 riietuseset seljas ja kõige peal kapuutsiga talvejope, peas suusamüts. Kõlab, nagu ma kannataksin. Ei, ma olen õnnelik, õnnelik. Kuum päike, jahe tuul, avan jopet ja sulgen jopet, teen nii nagu tahan! Mitte miski ei sega mind maalimast! Mitte miski! Pärast olukorra kiitmist jätkan maalimist!

Sellise ausa muljega ja ainult muljega lähenemisel toimub üks suur muutus, ma ei saa jääda ainult vett tegema – mul ei ole piire – mul on ainult värv ja see värv rändab kõikjale, kus ma teda kohtan. Nii jõuabki see kividele ja kaugemale metsale. Kasutan üht uut nippi, kui õige värv on labidakese peal, siis liigutan seda enda silme ees üle elava objekti ja värv nagu hüppaks labida pealt ära, näidates end: “Ma olen siin ja siin ja siin ka veel!”


PILT 6:

Vahel mõtlen, et ei jõua pildistada, ei jõua pildistada, maali parem, siis aga leian, et seda ei saa kunagi tagasi, mõtlen et kergem on pildistada, kui mõelda, et kas pildistan.

Paratamatult hakkab külm mere värv sisse tulema. Püüan aru saada mere loogikast. Avamere poole paremale minnes läheb meri külmemaks ja ranna poole vasakule minnes soojemaks. Esiplaani paremal pool on lainte sinine osa rohekam lilla ja pildi keskosa pool punakam lilla. Ühte tooni enne käest ei pane, kui pintsel on kuivaks saanud – ka pooltühi pintsel libavalt papi peal liikudes annab omaette tooni.


PILT 7:

See staadium hakkas mulle väga meeldima, nii võiks pildi jättagi. Teen esimese pausi, liigun eemale, joon cocat ja söön kanavõileiba, juba eemalt näen, et ei, peab edasi tegema.


PILT 8:

Esimest korda tulevad sisse suured heledused. Pean olema väga ettevaatlik, midagi läks nagu paigast ära! Või ei läinud? Ei tea, peab jälle eemale minema, teen pausi, istun eemal kivi peal. Üldiselt olen ma väga rahul ja õnnelik. On olnud väga hulle päevi, kus pinge ei lahustu ega lahustu, nüüd aga mitmeid nädalaid mere ääres iga päev maalimas käidud, tunnen, et midagi hakkab minu juurde tagasi tulema. Maalimine on nagu palvetamine, Looja kiitmine ja loodu üle imestamine. Nüüd sain aru, pilt on sellises staadiumis, et siit alates otsustatakse maali saatus, mis suunas ta lõpukoridorisse liigub.


PILT 9:

Peegel appi. Vasakul on ju hele rannaliiv tegemata! Vasakpoolne meri peaks veidi heledam olema! Esiplaani jätangi lahtiseks! Lahesopi teisel pool olev kallas tuleb ära teha koos rannaliiva ja metsaga! Kas tagumise rannajoone perspektiiv läheb sellise nurga all? Jah läheb!

VÄHEM EI SAANUD TEHA JA ROHKEM POLE VAJA!


PILT 10:

Siin on mu palett vahetult pärast maali lõpetamist. Päris hea on nüüd alustamise ja lõpetamise palette omavahel võrrelda, ka analüüsida, mida ma liiga palju võtan ja meenutada, millest puudu tuli. See teistmoodi värvide üles panek oli väga hea, seda oli ülimalt mugav kasutada. Mul on paar mõtet selle süsteemi parandamiseks. Otsa sai ooker, suhteliselt kiiresti. Ja puudust hakkasin tundma ka keskmiste toonide külmast rohelisest. Mõlemat valget võtsin muidugi ilmselgelt liiga palju. Fakt on aga see, et töö jooksul ma ühtegi värvi ka juurde ei pigistanud, kuigi nad olid mul kõik kaasas. Soojad kollased ja soojad sinised olid väga vajalikud, burnt sienna samuti. Pruunid ja tumedad lillad olid ka kõvad tegijad, indigost rääkimata.