Tagasi    

Allajoonistamine.

1. Alusta press-söega. Aluspapile või lõuendile märgi ära suurte diagonaalide lõikumispunkt ehk kogu tulevase pildi keskpunkt. Sama saad ka teha nii, et jaga kõik neli külge pooleks ja märgi pildi servadele need ära.
2. Keskpunkt jaotab pildi neljaks ja nüüd leia üles iga neljandiku keskpunkt.
3. Leia need samad punktid ülesse looduses kasutades VAATERAAMI.
4. Kui soovid dünaamilist kompositsiooni, siis jälgi, et ükski suurem pind ei hakkaks keskpunktist ega ka pildi poolitusjoonest. Ükski suurem kompositsiooni suuna joon ei tohiks lõppeda nurgas. Silmapiir ei tohiks langeda kokku pildi poolitusteljega. Suure valguse ja varju piir ei tohiks langed kokku pildi poolitusjoontega. Erinevate suurte pindaladega tugevate värvide piirid ei tohiks kokku langeda pildi poolitustelgedega. Ühesõnaga: HOIA ENNAST EEMALE PILDI POOLITUSTELGEDEST.
5. Leia loodusest ülesse DRAAMAPUNKT, see on ala, mille pärast sa seda pilti tegema hakkad, seal toimub midagi.Seal on kas kõige rohkem kokkusaavaid omavahel harmoneeruvaid toone koos või on seal kõige suurem värvi intensiivsuse koht või toimub seal vastandvärvide “konflikt” või on seal tegemist kõige suurema heletumedus kontrastiga. Üks maagiline võte aitab sind: vaata loodust läbi rusika, sulge teine silm samal ajal. Tekkinud avaus lahutab sind muust maailmast ära ja sa leiad OMA KAADRI.
6. Olles leidnud DRAMAATILISE ALA, nihuta see keskosast veidi serva poole. Mitut võrdset draama punkti ei tohi pildil olla, muidu laguneb pilt koost ja vaataja ei teagi mida sa oluliseks pidasid, pilt mõjub kirju ja selgrootuna. Kui ka on paar jõulist ala samaaegselt ühel pildil, siis ometigi peab üks neist olema selle pildi peremees.
7. Nüüd oled leidnud kaadri, mida tahad hakata maalima.
8. See, mida ma siin kirja panen, on tekkinud pikaajalise kogemuse järel. Seda teekonda pidi saaks kunstnik-lugeja ka ise kõndida, kui võtab ette pika ja võiduka lõpuga tee: PIDEV VISANDITE TEGEMINE. Kiirete visandite tegemine harjutab tervikut haarama. Visandite tegemine on parim õpetaja.
9. Kui oled kaadri lõplikult välja valinud, siis vaata läbi VAATERAAMI, et mis element looduses on kõige lähemal pildi poolitustelgedele ja neljandike keskpunktidele. Kanna see info üle lõuendile. Selge see, et päris-päris täpselt ei saa ja pole ehk vajagi, aga selliselt kompositsiooni läbi töötades saad palju tõepärasema tulemuse, kui lihtsalt tehes “nagu torust tuleb”. Peale selle, kui oled pikemat aega nö korralikult, kontrollivalt ja teadlikult suhtunud oma kompositsioonide ülesehitamisse, siis saabuvad sellised tööd, et võid vabalt ilma raamita ja ettemõtlemata pildi kiiresti üles tähendada, ilma olulisi suuri vigu tegemata ja see tuleb tunduvalt paremini välja, kui need pildid, mida tegid enne VAATEKAADRI perioodi.
10. JOONKOMPOSITSIOON on valmis. See tähendab seda, et kõik olulised suured või kontrastsed elemendid on pildile kantud, elemendid on läbi joonistatud. JOONKOMPOSITSIOON tähendabki seda, et elemendid joonistatakse funktsionaalselt läbi, ei vaadata niivõrd valgust ja varju, vaid elemendi enda füüsilist piirjoont.
11. Järgmiseks saabub HELE-TUMEDUSE KOMPOSITSIOONI staadium. Kogu kompa vaadatakse udukil silmaga kriitiliselt üle ja seekord on suunajaks valguse-varju piir. See tähendab seda, et pildi raskuskeskmeteks saavadki kõige suurema pindalaga tumedad alad. Vahel sunnivad need tumeduse piirkonnad üldist kompat veidi nihutama, et tumeduse plekid end välismõõtude suhtes mugavalt tunneksid.
12. Allajoonistamise lõpetuseks rõhutatakse kõige suuremaid valguse ja varju kohtumisi. Siis ei pea me tulevaste varjude asukohti söega tumedaks tegema, me saame sellele tumedusele vihjata, kui rõhutame varju serva joont.

Kõiki klassikalise kunsti reelgleid on kasulik vahel ka rikkuda, aga ainult pärast seda, kui oled need omandanud!

Aapo Pukk, 5. august 2017.