Tagasi    


Maali alustamine.

On mitu võimalust alustamiseks:
A. Alustada paigast, mis võib kiiresti muutuda ning püüda see selliselt ära lahendada 3-5 tooniga, et see võib puutumatuna ka finišisse jõuda. Näiteks tööd alustades, mere kohal taevas annab heleda sinise peegelduse ja samal ajal on laine alune rohekas-beež, siis on selge, et see ilu ei kesta ja see tuleks kohe lõuendile saada. Ja see ei loe, et kolme tunni pärast oled jõudnud mõnda esiplaani detaili tegema ja tegelik taust räägib hoopis teistsugust juttu.

 
B. Alustada kõige suuremast pinnast, mis jookseb sisse dramaatilisse alasse ja seejärel jätkata kahe suure pinnaga pindalalt vähenevas järjekorras. Need kolm eriti hästi väljakaalutud peent tooni teevadki ära kogu pildi, see on nagu kolmkõla, mis annab häälestuse tervele teosele.

C. Alustada dramaatilise ala kõige intensiivsema värviga pinnast ja jätkata 3-4 intensiivse värviga samas piirkonnas. Need võivad olla väikesed pinnad, kuid nad on silmapaistvad.

 

Ideaalis kogeb kunstnik päris varsti, et need lähenemised põimuvad omavahel.

1. Selle otsuse, mis värviga alustada, saad teada, kui vaatad peeglist oma objekti. Peegel annab distantsi tunde, asetab kompositsiooni elemendid peegelpilti ja koheselt torkab silma, mis värv on vaates oluline, mis on su veel alustamata pildist puudu.
2. Värvi õige tooni leidmisel kasuta spaatlit ehk maali labidakest. Leia sellele kõigepealt alusvärv – kas on tegemist sinise, punase, kollase või rohelise värvi suunaga.
3. Olles leidnud VÄRVISUUNA, asu seda kallutama sulle vajalikus suunas. Ole valmis ka “valet” värvi spaatli peal oma objekti ees vaatlema. Ma vaatan vahel täiesti värvitut spaatlit oma objekti peal, see annab mulle tunde värvisuuna valikust.
4. Sega oma esimest pildi tooni nii kaua, kui süda täiesti rahule jääb, ära püüa teeselda, et see on nüüd küll vist õige toon või sellele lähedane toon. Inimmõistus on kahjuks ja teisalt muidugi ka õnneks, enesekaitse mehhanisme täis, aga kunstiteose loomisel pole mõtet endaga peitust mängida. Kui sa lased “vale” sisse juba esimeses värvitoonis, siis võid arvata, mis toimub su maaliga enne lõpetamist. Nii, et sega ja sega ja kalluta oma tooni vajalikus suunas. Jah, vahel läheb värv hoopis käest ära, kaldub liiga ühele poole, siis kallutad ta teisele poole lihtsalt tagasi. See tegevus ei pea kiirustades olema tehtud, võtab aega täpselt nii kaua, kui võtab. Mida ausam sa oled tooni otsides enda suhtes, seda kergemaks ja kiiremaks läheb see tegevus töö käigus. Omast käest tean, et vahel on ainult kolme suurt põhilist tooni vaja spaatliga mõõta ja pikalt otsida – edasine allub justkui iseenesest sulle, pilt on võtnud sind omaks ja laseb sul nüüd vabalt tegutseda. Seda tooni otsimist ja leidmist on kunstnikud kirjeldanud kui “õnnetunnet”, “jõnksatus käib seest läbi”, “värv hakkab hõõguma” sõnadega.

Need ülal nimetatud A, B, C alustamise võimalused lasevad jätkata selliselt, et kui üks uus värv on käes, ta on oma põhikoha leidnud pildil, siis oleks suur viga see pintsel käest panna – tuleks otsida sama värvi mõju üle kogu pildi. Võibolla on seda värvi veel kahes kohas. Sa oled oma pildile toonud just uue tooni ja et värvikompositsioon oleks paigas, tuleks seda head uut tooni leida veel kahes kohas nii, et kokku oleks kolm kohta – kolme punkti vahele saab tekitada kujuteldava kolmnurga, saab ehitada tasapinna – see mõtteline kolmnurk peab aga end mugavalt tundma pildi välismõõtude suhtes – see viimane kirjeldus ongi kogu värvikompositsiooni alus.
Kuidas see tegelikkuses välja näeb? Näiteks on su esimene värv – mere üldine muljetoon. Nüüd sa ei pane enne pintslit käest, kui oled kogu looduse kaadri üle vaadanud, kas kuskil oleks veel seda värvi vaja, isegi anud end, et palun leia, palun leia seda värvi veel kuskilt – see kõik on muidugi vaid mäng, aga tõsine mäng, mitte lõbusalt tühine mäng vaid professionaalselt mõnus mõtteülesanne. Olles leidnud need lisa kaks kohta, annad sa osa sellest värvist ka sinna – päris kindlasti on need kaks värvilaiku palju väiksemate pindaladega, kui see esimene kõige suurem ala. Ole nüüd tähelepanelik, ära sunniviisiliselt midagi tee – jah, sa küll sunnid end neid värve leidma, aga viimane sõna tulgu siiski südamest. Kui sa ka ei pane seda värvi nendele uutele “kahtlastele” kohtadele, siis ometi oled sa selles suunas mõelnud – sa tegeled pildi komponeerimisega. Kui palju klaveri klahve on jäänud vajutamata improvisatsiooni ajal, aga ometi on ka vajutamata klahvid osa sellest teosest, sõrm on neist üle libisenud, nende mitte osalemine on ka olnud otsus ja see on olnud osa teosest. Nõnda ka värvidega. Kunagi üks EKA tudeng pani välja kolm värvi paletile väites, et ega me nagunii kõiki ju ei kasuta. Võibolla see ongi tarkus, aga võibolla on ka laiskus. Paletil peab kogu heliredel näha olema, et neist teos saaks.
Ja siit edasi – kui sa ei leia täpselt seda sama tooni veel kahest kohast, siis võibolla õige väikese tooni muutusega saad sa ometi need kaks kohta leitud – siis tuleks see kohe ära teha. Niimoodi toimides avastad sa end korraga mustvalges mõtteviisis sama heletumeduse astmes tegutsemas. Mu näite puhul merest, mis peegeldab taevast, hakkad sa samu pindu nägema, mis on päikesega sama nurga all – teatud ühine kaldenurk või tahk kividel või rannaliival. Väga väikese tooni muutusega saada tehtud olulise osa pildist. Aga alati mine tagasi oma alguse mõtte juurde, et kui esimene suur toon on tehtud ja selle alanevad toonid on nähtud üle kogu pildi, siis võta kätte värv number kaks, tee ära põhiline suur pind ja selle järel kontrolli alanevate toonide asukohti. Nii saaks teha peaaegu iga värviga. Kuskil on alati värvi kõige puhtama esitluse “kodu” ja siis on sellel kodul kaaslasteks väiksemad aiamajad territooriumi peal. Võib ka mõelda mitte nii “soojalt” ja “koduselt”. Kujutle ette, et oled oma dessanti viimas vaenlase territooriumile, kuskil on staap ja väeosa pesa – olles seal “kodunenud” hakatakse tegema väikseid rünnakuid lähedal olevatele aladelse. Mõni kerge ülelend, mõni üksik maandumine ja kui vaenlase territoorium ei osutagi vastupanu, siis saab järgmine väeosa kanda kinnitada. Esialgu tundub, et kirjutaja läheb liiale, et maalimine peab olema ikkagi meeldiv ja häid tundeid tekitav tegevus. Nõus! Aga kui hakkame asjadele õigeid nimetusi panema, nimetame vaenlasteks valesid ja lohakalt leitud toone, mida võib pildi haigeteks kohtadeks nimetada, siis oleks üht tervendavat diviisi sinna küll vaja, mis hakkab võitlema organismi ehk pildi tervise eest.

Aapo Pukk,
6. august 2017