Tagasi    


Klassikalise pastellportree kursuse tagasiside 25.-26.03.2017

Palun kirjutage oma värsked mõtted kursuselt. Mida see teile andis, mida enne ei teadnud, mida kindlasti edaspidi rakendad jne. Võid olla nii põhjalik, kui tahad!

1. Mida pidada silmas visandit tehes, hariliku pliiatsiga portreed joonistades.

2. Tuleta meelde olulisi asju monokroomse pastelli puhul (kollane paber, pruun Conte kriit)

3. Mida õppisid pastellportreed tehes? Proovi kirjeldada mälu järgi etapp-etapi kaupa. 


 Margus Lang:

 
Kiiremad on juba tagasiside saatnud ja eks neid kirjutisi saab kasutada spikrina, kui peaks tekkima soov iseseisvalt mõni pastellportree teha.
 
Kursuse käigus oli juttu portreekursusest algajatele ja mida edasi pastelliga jõudsin, seda enam tundsin, et pean seal osalema. Nüüd olen ka juba registreeritud sinna. Asi selles, et siin-seal õppinuna ja erinevalt juhendatuna on kipspea joonistamine vahele jäänud. Midagi oleks nagu vundamendis puudu, aga juba kipun seina laduma.
 
Pastelliga olen vähe teinud ja pastellportree oli üldse esimene. Pastelne seostus senini millegi uduse ja sordiini all olevaga, nüüd aga selgus, et võib üsna jõhkraid võtteid kasutada ning lähedalt vaadates liiga julge viirutus annabki pildile päris elu.
 
Tausta sidumine portreega oli suurim probleem; kuidas teha nii, et taust vääristaks portreed. Seda pean kindlasti veel harjutama.
 
Paistab olevat üsna levinud arvamus, et ainult nälgiv kunstnik teeb oma parimad tööd, kuid õppimise ja kursuste kohta see kindlasti ei kehti: ilma küpsetiste ja kiluvõileibateta oleks portree ilmselt pooleli jäänudki.
 
Lõpetuseks suur tänu kõigile meeldiva sünergilise ühendvälja tekitamise eest nende kahe päeva jooksul.

Tiina Hoyer:

Võtsin Aapo kursusest osa esimest korda. Emotsioon on on ülimalt positiivne. Rongiga koju sõites nägin kõikjal vorme ja värve, mida enne tähele ei pannudki. Muinule isiklikult andis see kursus juurde palju enesekindlust. Näiteks seda, kuidas mitte heituda proportsioonide esialgsest mittetajumisest ja kuidas neid hiljem paika viia. Meeldis, kuidas õpetaja ei surunud meid alla, kuidas julgustas ja kuidas oskas tempot hoida ja vajadusel ka (väga vähe) karmim olla. Tore oli koos olla teie kõigiga. Aitähh!

Sirkka Lasner:

1. Mida pidada silmas visandit tehes, hariliku pliiatsiga portreed joonistades.
 
Hea oli, et juba kursusele eelneval nädalal oli koduseks ülesandeks teha portree-visandeid, mille kohta sai ka kriitikat. Sai õppida nii enda kui ka teiste vigadest. Minu kodus tehtud visandid kippusid ikka visandlikust üle minema kiireks joonistuseks. Kursuse algul tehtud visandamisest õppisin, et märkida kiirelt kõige olulisem: üldised nurgelised kontuurid; proportsioonid panna paika suurte varju pindade kerge viirutusega, mille peal muutes viirutuse suunda, moodustuvad silmakoopad ja silmad; nina alune vari ja sõõrmed; ülahuul ja suu keskjoon.
Üldise tooni saab pehme paberiga pühkides üle kogu pildi ülevalt alla ja risti suunas. Näo kõige heledamad alad kustutada puhta pehme kummiga valgeks, olles ikka nurgeline. Seejärel minna tumedustesse ja täpsemaks. Kaasata ka tausta.
 
2. Tuleta meelde olulisi asju monokroomse pastelli puhul (kollane paber, pruun Conte kriit).
 
See meetod oli mulle üsna uus. Põhimõtteliselt sarnane pliiatsi või söe joonistusele, aga tulemus on efektne. Monokroomse pastelli meetodit proovin kindlasti ka edaspidi oma töödes. Kasutan kolme- nelja erineva tugevusega viirutusi ( sik-sak viirutust kui ka lahtist viirutust) ja pindasid. Tumedused saavutan sõrmega laiali hõõrumise teel. Pildile värskuse saan mõningate kohtade uuesti viirutamisega.
 
3. Mida õppisid pastellportreed tehes? Proovi kirjeldada mälu järgi etapp-etapi kaupa.
 
Kandiliste mitmekordset joontega paigutan üldistatud kontuurid. Näo suurus juuste piirini ei saa olla palju suurem kui käelaba. Kasutan paberi toonist toon tumedamat näo tooni. Järgmisena viirutan vähe tumedama tooniga suured varju piirkonnad. Viirutan silmad, nina aluse varju ja ülahuule, alahuule aluse varju. Punaka tooniga märgin suu kesktelje, silmanurgad, ninasõõrmed, juuste ja naha kohtumised kaelal ning otsmikul. Punast on ka valguse ja varju piiril.
Mustaga märgin kõige tumedamad kohad riietuses ja taustas, juustes. Näo osas musta üldiselt ei kasutata, kui siis väheke silmades. seejärel kasutan teisi tumedamaid toone näost kaugemates kohtades, taustas, juustes, riietes. Moodustades erineva viirutusega pindu.
Valgega peaks märkima kõige heledamad kohad pildil (see etapp jäi mul tegemata). Seejärel osaliselt laiali ajades, aga mitte kõike.
Leian üles ja panen järjekorda 5 kõige suuremat viga pildil. Parandusi alustan kõige hullemast. Jätkan tumedustega, et proportsioon püsiks paigas. Liigun tumedast heledama suunas. Portree silmadesse vaadates küsin luba, mis värvi, kui palju ja kus kasutada. Kasutan värve, mida pole veel kasutanud.
Ups! Peegli kasutamine on vajalik ikka algusest peale.
Punast suu ja silmade kohas, viirutusega külma sinist varjudesse, oliivirohelist, pruuni juustesse. Takerdusin liiga kauaks tumedatesse toonidesse, tuli tahtmine võtta must appi, et silmad nähtavale tuua. Õnneks ei olnud musta lubatud näos kasutada. Aega tunni lõpuni oli jäänud väga vähe, aga viimaste minutitega tuli portree elavaks saada. Pisut heledust valgustatud kohtadele ja pilt muutus kui võlu väel.
Oli väga õpetlik kursus: kogesin, kui tähtis on portree tegemisel edeneda etapp- etapilt õiges järjestuses. Jälgida pildi terviklikust kasutades peeglit.
 
Suur tänu!

Kai Tort:

 Lugenud läbi Kätlini ja Anne kirjutatu, olen nendega täiesti päri ja ei hakka praktiliselt sama juttu  uuesti kordama, lisan ainult omapoolsed emotsioonid.
 Meeldis väga kiirete visandite tegemine, kodus ei ütle ju keegi, et aeg on läbi ja asume uue visandi kallale. Kiiresti visandades pead mõne joonega tabama kõige olulisema ja silm peab nägema, mida on vaja rõhutada.
 Monokroomse pastelli puhul mõjus hästi see, et tegemist oli ikka veel visandiga, seega jäi sisse eksimise vabadus. Pastelliga on hea täita suuri pindu ja rõhutada tumedusi. Kriit ja paber mängisid hästi kokku ja andsid mõnusa tulemuse.
 Pastellportreed alustades ja esimesi jooni tõmmates, tuli sisse tunne, et ei taba seda õiget. Modell oli minu jaoks inspireeriv ja ma lootsin parimat, aga ei suutnud ennast ületada.
 Pastelli puhul meeldis see ootamatute värvide kasutamine ja pooltoonide saavutamine viirutusega.Ka minu jaoks on suur küsimärk tausta tegemine, millal on just parasjagu ja millal läheb liiga kirjuks.
 Igal juhul õpin iga kord midagi juurde, juba see koos töötamine  ja teiste töökäigu jälgimine on hariv. Olen avastanud peegli tõelise võlujõu!
 Suur tänu!
 Kai

Anne Palm:

  1. Mida pidada silmas visandit tehes, hariliku pliiatsiga portreed joonistades.

Kõigepealt joonistada üldised udused kontuurid nurgeliselt. Siis hakata täpsemaks minema. Proportsioonid viia paika varjutuste (viirutuste) abil. Alguses siksakiline vaba viirutus, hiljem selle peale lahtine viirutus. Vaadata peegliga (seda pean sundima ennast tegema, ei tule meelde ja ei viitsi nagu eriti). Parandada proportsioone uue triibutamisega :). Viirutada õrnalt suured pinnad. Käia üle salvrätiga ühtlaselt üle kogu pildi ülevalt alla ja ristisuunas. Kustuda pehme puhta kustutuskummiga kandilised valged pinnad seal, kus on näol heledad alad. Seejärel keskenduda silmadele, ninale ja suule. Tugevam joon, mis koosneb viirutustest. Seejärel uuesti hajutada salvrätiga ning seejärel minna pliiatsiga täpsemaks.

Tumedused annavad ruumilisuse. Kaasata tausta!

  1. Tuleta meelde olulisi asju monokroomse pastelli puhul (kollane paber, pruun Conte kriit)

Sama, mis pliiatsi puhul, aga tumedused on saavutatavad sõrmega laialiajamise teel. Kolm tumedust: nõrk, keskmine ja tugev. Mõned kohad lõpus uuesti viirutusega üle tulla. See muudab pildi elavamaks ja ei ole selline magus enam.

  1. Mida õppisid pastellportreed tehes? Proovi kirjeldada mälu järgi etapp-etapi kaupa.

Kõigepealt, nagu ikka, üldine kandiline kontuur. Näo tegelikust kontuurist algselt suurem.

Tähtis on paigutus pildil, lõplik nägu juuste piirini võiks olla käelaba suurune. Alustada neutraalse tooniga… meil oli see vist burnt umber.

Seejärel oli vist raw umber kord.  Tumedamad piirkonnad. Seejärel punakas burnt sienna. Soojemad piirkonnad. Siis vist tuli käiku tumepruun, mis on ka burnt umbra nime all…

Mustaga kõige tumedamad kohad riietuses ja taustas. Näo osas vist mitte. Mingil hetkel oli küll silma seest vaja teha, aga ei mäleta täpselt, millal. Üldiselt musta näos ei kasutata.

Selles faasis tuleks mängu tuua ka taust viirutustega. Seejärel osaliselt laiali ajada, aga mitte kõike. Mõned kohad jätta viirutatuna.

Riietus (teha koos näoga, mitte eraldi, et nüüd hakkan riideid tegema) ja keha asend.

Tumepruuniga tugevamad varjud ja detailid nagu ninasõõre, suu keskmine kontuur.

Seejärel veelkord taustsüsteem, vaadates portree silmadesse. Tausta osas ei ole mul kindlustunnet, mida ja kuidas, …et oleks loomulik ja samas ei tõmbaks liigselt näolt tähelepanu ära… Ilmselt tahab harjutamist.

Seejärel lisada värvi, punast silmade ja suu osas, ultramariini vajalikesse kohtadesse; oliivrohelist, lillat, külma sinist varjudesse.

Seejärel hele light oxid red kergelt nägu üle viirutada ja heledatesse kohtadesse tugevamad ja julgemad laigud. Seejärel deep yellow dunkergeel kõige kõige heledamatesse kohtadesse.

Tõeliselt heledaid kohti saab olla ainult 1 või 2 kogu pildil.

Juuksed ei tohi olla võrdsed moodustised.

Juukseid mitte juukseid mööda tõmmata, vaid käsitleda kui erinevaid pindu.

Sarnased toonid vertikaali pidi. Igat tooni näha vähemalt kolmes kohas (mitte päris lõpus)

Kaela joont mõõta modelli peal pliiatsiga.

Igas etapis jälgida, et proportsioonid oleks õiged ja vajadusel nihutada sinna või tänna. Vaadata peegliga.

Ajada laiali (mitte igalt poolt) ja tulla uuesti värske viirutusega. Ühtlustada pilt pehme viirutusega ja lisada mõned värsked jooned. Igas etapis JÄLGIDA, ET PILT OLEKS TERVIKLIK.

(kogemata läks suurte tähtede peale, aga tegelikult just õigel ajal, sest see ongi tähtis :))

Tänud kursuse eest, arvan, et õppisin palju. Sünergiat oli ka tunda ja see oli mõnus!

 

Suur tänu!


Kätlin Sandvik-Soon:

1. Teen vähemalt 10 visandit. Teen seni, kuni olen rahul ja võin alustada päris portreega. Alguses visandi puhul üldjooned paika, siis silmad kissi ja viirutan tumedamad pinnad – silmad, suu nina, varjuline külg. Siis hakkan järjest täpsemaks minema, kuni on plakatilikult valmis.

2. Oluline et kriit oleks hästi käes, et saan mugavalt tõmmata kitsast või laia joont kiirelt. Kõik peab käima väga ruttu, et ei jääks nokitsema ühte nurka. Läks sassi, kohe uus portree kõrvale.

3. Õppisin seda et alustada tuleks võimalikult rahuliku tooniga pastellkriidiga, et see ei karjuks paberil vastu. Määran ära asukoha paberil, ja mis minu jaoks oli täitsa uus, oli see, et portree näoosa oleks enamvähem oma käelaba suurune kuni juuksepiirini. Seejärel hakkan silmi kissitades lisama tumedaid kohti julgelt pindadena. Liigun mööda pilti heledast toonist tumedamateks. Kui olen kasutanud ühte tooni näos, leian need ka väljaspool portreed, kas riietel või taustal. VÄHEMALT KOLMES KOHAS KASUTAN. Kui olen musta või pruuni ära kasutanud, lähen heledamatesse toonidesse tagasi, võtan valge ja leian KÕIGE heledamad kohad ja märgin need ära. Vahepeal tuleks ka tausta teha, vaatan oma töös porteele silma ja küsin, kas ma võin taustale lisada nt sinna kohta selle pinna või kas võin seda tooni kasutada seal. Pean silma vaatama, siis on asi kontrolli all. Õppisin veel ka seda, et pean julgem olema, kasutama värve, mida esialgu ei näegi, põhjana aga võib anda väga hea tulemuse. Kõik see on nii tundlik ja ma olen nii kriitiline enda suhtes. Ma näen oma töös vigu ja ma ei suuda tihtipeale selle veaga midagi peale hakata, ma näen värve, mida ei suuda paberile edasi anda… samas jälle ei näinud ma osasid värve, mida kasutasime pastellportree kursusel…nt sinine suure pinnana. Julgustas aga mind tegelikult just see sinise kasutamine, mida ma poleks üldse kasutanud nii. Järgmise töö peal katsetan sama meetodit, aga leian mingi teise tooni 🙂 Kokkuvõtteks püüan seda kõike nüüd ka praktikasse panna. Peas on rohkem, kui paberile oskaks panna. Isiklikult puudutas ehk kõige enam see, et sain veelkord aru, kui halb oli see paus, mida ma täitsin enda süüdistamisega (eelmisest maalikursusest), selle asemel, et pingutada ja kiiremini paberi ja pliiatsini tagasi jõuda. Olen liiga tundlik, tean seda, tean ka seda, et ma pole sugugi erand, ja see julgustabki 😉 Pean end kuidagi lahti jooksma, sest tung on liiga tugev joonistamise ja maalimise vastu. Kindlasti sooviks veel osaleda kursustel.