PRESSITEADE:
Tuntuim Eesti portretist Aapo Pukk pälvis 14. – 17. aprillil Washington D.C.-s toimunud Ameerika Portreekunsti Ühingu (Portrait Society of America – PSOA) konkursil 2nd Honor Award auhinna autoportree eest, mis valiti üle maailma konkureerima saadetud 2439 teose seast 10 parema hulka. Lisaks tunnustati tema tööde portfooliot auhinnaga Best portfolio Award.
Tunnustust vastu võttes ütles kunstnik, et auhinnalisele kohale tulekuks ei piisa üksnes täiuseni lihvitud tehnikast ega portreteeritava siseilma üksikasjaliselt peegeldavast käsitluslaadist, vaid tuleb pakkuda midagi sootuks uut, mis nihutaks portreekunsti piire ja avardaks selle komplitseeritud kunstiliigi väljendusvõimalusi. „Kui nägin esimese viiekümne hulka valitud teoseid, olin hämmingus nende täiuslikust kompositsioonist ning sisukast teemakäsitlusest. Korraga mõistsin, kui mitmetahuliselt suudab portree avada ajastu olemust ning milliseid võimalusi inimmõtte jäädvustamiseks see endas kätkeb. Olen äärmiselt uhke, et minu autoportree valiti maailma portreekunsti absoluutsete tippude hulka,“ lisas Pukk. „PSOA tunnustus lisab veelgi tahet otsida endas ainuomast ja unikaalset ning jäädvustada see loominguna lõuendile,“ kinnitas kunstnik.
PSOA konkursil läbisid portreed kaks hindamisvooru, kus žüriisse kuulusid seitset USA presidenti portreteerinud Raymond Everett Kinstler, PSOA kuldmedali pälvinud akvarellist Mary White, Dawn Whitelaw, Rhoda Sherbell, Judith Carducci, Edward Jonas, Michael Shane Neal ja Robert Liberace.
Aapo Pukk maalis ülemaailmse tunnustuse pälvinud autoportree käesoleva aasta veebruaris ning teos valmis kahe päevaga. Autor kirjeldab tööprotsessi järgnevalt: „Püüdsin unustada kõik, mida maalimisest seni teadsin ning lasin end juhtida alateadlikest impulssidest. Korraga nägin maailma nii, nagu see heiastub elu poolt piiridesse surumata loojale, täis armastust, imetlust, lõputut uudishimu ning rõõmu, ja samaaegselt aastakümnete jooksul iga üksikut värvivarjundit uurinud, head ja halbagi läbi elanud ning ikka tulevikku uskuva kogenud kunstnikuna, kelleks olen oma teekonnal saanud. Tajusin loomepalangus väga selgelt, mida tahan öelda ja nagu iseenesest korrastus kompositsioon ning soojade ja külmade värvide koosmõjus sündis tasakaal, mida oma loomingus püüan jäädvustada.“
Aapo Pukk Gallery
Portraits Society of America
11. veebruaril 2016 pilti alustamas
12. veebruaril 2016 portreed lõpetamas
AUTOPORTREE ON VIIMASEIM UUDIS SELLEST, ET OLEN ELUS.
Kunstnikuna sünnin kogu aeg aina uuesti ja uuesti, koorun munast, mille koore moodustab mõni mu uutest autoriteetidest. Nagu sünniksin kunstnikuna kogu aeg, väljuksin munakoorest, mille on mu ümber valanud mu autoriteedid.
Kasutan metoodiliselt järjest kolme sooja põhivärvi, kolme külma põhivärvi, musta, valget, oranzi ja lillat. Siiamaanikasutan ainult puhtaid värve ja segumevad ainult lõuendil. Seejärel teen ainult seda, mida pilt nõuab. Probleemide kerkides liigun alati tagasi tumedustesse. Töö alguse poole kasutan zink valget ja lõpuosas titaan valget.
“Te peate ennast küll väga armastama, et koguaeg autoportreesid teete!”, kommenteeris keegi, kui nägi Facebookis fotot sellest maalist. Olen oma elu jooksul teinud üle 30 autoportree, aga need kõik on sündinud väljapääsmatusest ahastusest, raskete kandamite maha paneku vajadusest, enda vabastamiseks.
Vastan talle: “Teen autoportreesid sellepärast, et enda alahindamist vähendada ja et ennast vihkama ei hakkaks. Autoportreteerimine ei ole paraad ja eputamise tegevus, see on ravimine, parandamine ja parima ja efektiiseima homoöpaatilse ravimi väljakirjutamise protsess! See on viimaseim uudis sellest, et olen elus!”
Mõtlesin oma portreteeritava välja ja ometi olin see mina ise. Püüdsin võimalikult kaugele ette kujutada töö lõpptulemust. Tean pikaajalise kogemuse peale, et vähesest ei piisa, et pigem peab pildi väljanägemine olema veidi ülepakutud, tumedam või heledam, kirkam või meelega pehmetes toonides, satiiriline, irooniline, karikatuurne vmt, veidi rohkem kaugemale näha, rohkem äratuntavam. Sest protsessi jooksul kõik kaob, tasaneb, pehmeneb, seega peab alguses kõike ja ka plaani ennast olema rohkem. Ma pean olema valmis plaani ületuseks. Mul on uus maja ja uus ateljee, esimest korda elus oma ruum töö tegemiseksja ma ei pea kasutama perekonna elutuba selleks või maksma kellelegi üüri selle ateljee eest. Aknad on läbi kahe korruse ja suunatud põhja. Tahan uuendust ja asetan kahemeetri kõrguse suure raamitud peegli hoopis uude kohta, nii pole kunagi olnud.Üle peegli ja kaheltpoolt peeglit on ruum ülevalatud talvise eestimaa lumekarva valgusega. Lisan ka LED lambi siia kõige juurde tavalisest päevavalgusest veidi soojema temperatuuriga, suunan selle peegli kohalt otse endale peale. Saan värvustemperatuuri muuta ja ka valgustugevust muuta. Tegemist väikese LED paneeliga (30x30cm) statiivi peal. Midagi on kaeluse juurst puudu. Mul ei ole sellist kaelasalli, mida nüüd vajaksin. Teen valge pluusi ülemised nööbid lahti ja toon garderoobist alla mõned tavalised lipsud, leian lillat karva lipsu ja seon selle kui salli lihtsalt kaela, hakkab looma. Tunnen, et tahan ennast maalida kunstnikuna, kes ma olla tahaksin. See olekski käesoleva autoportree kreedo.
Kui ma noorem olin, siis töötasin sellepärast, et mitte aega kaotada. Mõtlesin, et kui ma kunagi tehniliselt ja vaimselt küpsemaks saan, siis mu praktiline kogemus võimaldab teatud kokkuvõtteid teha.
Küpsus on käes.
Enne portreed soovitan ma endale ja teistele kunstnikele siseneda alateadvusse, mõtteilma, proovida silme ette kujutada seda tulevast sündivat portreed. See on üks väga tõhus tegevus, areneb kujutlusvõime ja ilma erilist aega ja mateeriat kulutamata, saad sa pilti väga kergelt muuta. Seda harjutades võivad su suletud silmade ette kerkida pildid, mille peale sa reaalsuses poleks tulnudki.
Näitlejad, kes rolli loovad, teevad seda sama vaimusilmas kujustamist. Ideaalis on see nii, et lavastaja siseneb alateadvuslikku etendusse enne kui päriselt midagi on sündinud. Näitlejad teevad eraldi seda sama. Kokku luuakse etendus, mis oli vaimus enne tööle asumist juba valmis. Leian, et portreekunstiga või kunstiga üldse, on sama moodi.
AUTOPORTREE.
Mu seekordne autoportree on nagu metsiku hobuse taltsutamine. Olen dresseerija ja hobune samas isikus. Olen musta värvi metsik ja kinnipüüdmatu kogu oma ürgses teadmatuses iseenesest. Ja samas olen vana ja kaval hobuste dresseerija, kes võtab vastu uue väljakutse, naudib piiride seadmise aega ja õpetab hobusele reegleid ainult sinnani, kus ainulaadne personaalsus veel kaduma ei läheks.
Maalisin selle portree käesoleva aasta veebruaris kahe päeva jooksul kokku 11 tundi. Otsustasin end maalida sellise kunstikuna, nagu ma tahaksin end näha. Lähtepositsiooniks oli unustada kõik, mida ma tean maalimisest ja portreteerimisest, et puhas alateadvus maalib mu eest ilma teadliku kontrolli ja kahtluseta. Lasin kompositsioonil vabalt kujuneda töö käigus. Alustasin ükshaaval puhaste soojade põhivärvidega ja jätkasin puhaste külmade põhivärvidega. Püsisin ühes värvis nii kaua, kuni sellega enam midagi teha ei saanud. Selliselt loksus paika mu värvikompositsioon.
Otsustasin ennast maalida kunstnikuna, kellena ennast tahan näha. Vaimusilmas kujutasin valminud maali ette. Hakkasid kujunema piirjooned ja sisu. Püüdsin end vabastada sellest, mida ma juba olen näinud ja liita uut pildisse nii palju ainult, et see veel ei tunduks juurde poogituna.
Vahel on nii, et tead kõike. Aga seda kõike ei ole enam huvitav rakendada, sest tead juba kuhu sa välja jõuad. Selle pildiga oligi nii, et tahtsin unustada kõike mida tean. Siin on tähelepanu sõnal unustada. Mitte et ma ei taha teada kõike mida ma tean, vaid vajan unustust või korratust või “täiesti vabat tulemist”.
Eesmärk on üks – iga heiastus, iga uus lõuendile tulek, iga pintslitõmmete valang või seeria peab pilti tegema paremaks. Jah, isegi nii alguses, kus on vaevu märgata inimese kuju. Sõna paremaks võib siin valesti mõista. Ma ei aja taga head ja paremat, vaid ma lihtsalt liigun selguse, tõesuse, arusaadavuse poole. Ma nagu taltsutaksin metsikut hobust. Ma olen hea taltsutaja, ma saan enda valdusesse uue ilusa ja metsiku hobuse. Ta on nii värske, temas on nii palju päris looduse spontaansust ja ilu. Ma ei taha seda päriselt ju kaotada. Aga ma tahan seda hobust maailmale tutvustada. Ja ma ei saa tal lasta lihtsalt publiku eest läbi kapata, nö ühest metsast teise. Ma panen käiku kõik oma võimed ja naudin muidugi seda, sest ma olen mitmeidki hobuseid edukalt taltsutanud. Ma suunan ja meelitan teda. Kord hakkab ta käest libisema, ma lasen sellel peaaegu et toimudagi, teatud piirini, kust ma ta veel kätte saan. See on üks õõnelikumaid aegu selle hobusega, siin me kujuneme, ka mina saan uut juurde.
ESIMESED TÕMBED lõuendil on nagu “psühholoogiline zest” näitlejal, mis pärineb Lee Strasbergi meetodist (seda meetodit on õppinud Al Pacino, Robert de Niro, Dustin Hoffman, Meryl streep jpt) näitlemise meetodist, mis omakorda põhineb Mihhail Tsehhovil, vene näitekunsti isal, kes tegutses Konstantin Stanislavskiga samal ajal. On näitlejaid, kes teevad ühe liigutuse, näiteks käega õhus või kehaga), mis viib neid rolli. Vene lavastaja Mihhail Tsehhovi psühholoogilin e zest, kus näitleja joonistas reaalselt paberile kiire kujundi loodavast tegelasest. Olen avastanud, et minu tööde algusega on samamoodi. See on üks lihtne joontepõimik või visandlik väga lühiajaline kokkuvõte loodavast portreest. See on väga kontsentreeritud info, mis on surutud paari tõmbesse. Selle laengu ülesanne võiks seisneda järgnevas: Kui mul ei ole millegipärast võimalik seda pilti enam jätkata ja see jääbki viimaseks pintslilöögiks lõuendil, siis kuidas ma paneksin kogu info kokku nendesse joontesse. Peale selle on see rollijoonis ka erakordselt hea pildi mõõtmetega kohanemiseks, “lava suurusega harjumiseks” ehk esialgse kompositsiooni struktuuri moodustamiseks.
PLAAN:
ALUSTASIN Raw Umber värviga, millele oli lisatud tärpentini. Lisan siinkohal, et mu jämedakoeline lõuend oli ostes juba kaetud valge kruntvärviga. Lihvisin selle peene liivapaberiga üle ja katsin retuššlakiga ning lasin 3 päeva kuivada. Foto ei anna seda hästi edasi, aga lõuendi pind on tegelikult valge, ma ei tahnud seda kunstlikult Photoshopis valgeks keerata, siis oleks läinud kaduma ka pintslilöögi tundlikkus.
Nagu siinkohal näha, on pildi pind juba organiseeritud. See tuleneb kolmnurga põhimõttest: Iga värv pildil peab maanduma vähemalt kolme erinevasse kohta. Kujutame ette, et pilt on söögilaud ja värv sellel on lauajalad. Keerame nüüd pildi näoga maapinna suunas. Värvilaikudest kerkivad välja lauajalad, mis on vastavalt nii pikad nagu on intensiivsust värvis, sarnase jõu või intensiivsusega kohad on ühepikkused. Nii saamegi selles kujutluses vähemalt kolm ühepikkust lauajalga, mis hoiavad laua kindlalt maas või põrandal. Õrnematest joontest tuleva välja lühemad jalad, aga nemad ei mängi juba laua püsti püsimises rolli. Selliselt talitades igas kihis igavärviga püsib pildi kompositsioon tasakaalus ja värvikompositsioon hoiab pilti kenasti koos.
Olen selle iseväljatöötanud kasutades teadmiste lähtepunktiks oma esimese maaliõpetaja Silvia Jõgeveri õpetussõnu Tartu Lastekunstikoolis (1971-1976). Tema oli need teadmised omandanud prantsuskeelsetest kunstiraamatutest, mis urisid impressionistide töid. Sama suunda kinnitasid ka esimese kunstiajaloo õpetaja Olaf Printsi ütlused, et Renessansi aja meistrid kasutasid oma maalide ülesehituses ja värvide paigutuses komnurga põhimõtet.
TEINE VÄRV on Saint Remy Sinine. Siinkohal olgu öeldud, et kasutan CHARVIN Extra Fine õlivärve. Iga uut värvi kasutan kahel põhimõttel: 1. Kõigepealt seal, kus ma teda kõiger ohkem tajun. 2. Ja seal, kus see värv teeb kõige paremini oma tööd, kui mu pilt oleks mustvalge ehk ülesehituse pärast.
SININE on lõpetanud oma tegevuse ja sisse tuleb kolmas värv: CARMINE PUNANE, võib olla ka SCARLET PUNANE.
Värv sisenb pilt oma kindlast kohast, sealt, kus see on vältimatu, sealt, kus sein on kõige nõrgem, mis tahab punast tagasi hoida.
Kuidas ma veel värvidest mõtlen? Alguses on lõuend nagu tühi tuba, kus läheb lahti pidu. Keegi teeb otsa lahti ja kutsub teised endale külla. Lõuendil on üks värv RAW UMBER, mis kutsub teised endale külla, tihtipeale on need vanad sõbrad, aga vahel on kohale kutsutud ka täiesti uusi. Igale kutsutud külalisele öeldakse, et võib võtta kaasa ka omi sõpru. Nii et lõpuks on kohal kõik, kus keegi tunneb alati kedagi. Ja värvid suhtlevad omavahel, see ei ole selline halb pidu, kus keegi kellegagi ei räägi ja igaüks põrnitseb oma nurgas. Mida intensiivsem värv, seda aktiivsem suhtleja ta ka on. Näiteks kui tuppa saabub külaline nimega SOE PUNANE, siis ta läheb tervituseks kõigepealt peoperemehe juurde, ütleb paar sõna. Peoperemees palub tal tunda end nagu kodus. Peremees näeb, et ta on hea suhtleja ja silmapaistev isik nagunii, siis laseb ta punasel enda eest ise hoolitseda. Peremees teab, et punane suudab sõpru luua ja lõpuks on kõik temaga ühte meelt. Saabub helepunane. Karmiin punane. Seal kus ta on sinna ta ka maandub. Loomulikult ma võimendan kõike. Kui ma aiman midagi, siis ma külvan selle paiga selle aimdusega üle.
See on värvikompositsioon. Iga värv elab oma täieverelist elu ja üle kogu pildi ja teeb seda kõike sellise intenssiivsusega, nagu pärast teda ei tuleks enam midagi.
Värvid omavahel ei hoolitse üksteise eest. Iga värv elab oma täiuslikku elu eelmise ja järgmise värvi vahekihis. Ni mõtleb iga värv. Isegi siin võib juba pildi pooleli jätta. Mul on selline arvamine, et
IGA HEA MODERNISTLIK TEOS ON TEGELIKULT EELTÖÖ REALISTLIKULE PILDILE. IGA REALISTLIKU PILDI SEES ON MODERNISMI JAOKS LÕPETATUD KUID REALISMI JAOKS POOLIKUD ETAPID.
Punane katab kinni Saint Remy Sinise. Taustal saavad nad üheks. Lillakas pruun pind on fooniks. Nagu oleks tegemist töö alguses värvilise linoollõikega või värvilise puulõikega. Iga värv tuleb sellisena nagu ta on katab ära elmise kihi puhta värvi ja kokku nad moodustavad uue tooni nende ühisosa annab meile uue värvi luendil.
Seltskonna naelaks on nüüd soe punane.
Kolmas värv on kollane. Lihtsalt kollane. Mitte et töö oleks Seda palunud, vaid et mina tegin selle valiku, otsustan viiulil kaks keelt maha võtta ja lugu edasi mängida. Et puhas värv leiaks oma puhta asukoha. Põhivärvi kollane.
Ta lendab vabalt, kattes kinni seda mida tahab ja tulles välja heleda ja uuena sealt kus tahab. Taust muutub nendest kolmest värvist aetuna rohekas pruuniks.
Igasse etappi tuleb suhtuda selliselt, et võibolla nii mõnigi paik läheb välja finississe. Nii mõnigi paik on juba osa lõplikust maalist. Järgmine külaline on KOLLANE, kellele punane annab vabatahtlikult üle seltskonnas säramise õiguse. Ta isegi naudib seda, sest teab, et punane ja kollane koos on midagi väga sümpaatset, mis hakkab looma tõelsit meeleolu.
Kollane on nüüd kõikidega smaal talki teinud ja tutvustab sltskonnale oma kaasavõetud sõpra sooja rohelist. Ootamatult aga astub sisse peremehe vana sõber kuulus klassik INDIGO. Teda pole ammu selles seltskonnas nähtud, kõik kummardavad aupaklkult ja lasevad tal õhtu jõujooned ümber muuta.
Kõigil on hea meel, sellest peost on saanud INDIGO pidu, millest hiljem räägitakse, et me olime sellel INDIGO peol. Iga värv on nagu mustvalge maailma ainuke käsilane, ja tema aitab mul teha seda ainukest visandit sellest kiiresti maalivast mehest, kes sealt peeglis vehib.
Spontaansus eelkõige. Värv ei küsi, ei kaalu, vaid läheb sinna kuhu ta on juba hiljaks jäänud, kus on tema vääramatu koht end välja elada. Jällegi läheb sinna kuhu tahab, aga kappab oma uut galoppi.Ta tõepoolest ei lähe enam kõikjale, vähemalt esialgu mitte. Me ei tee enam neid samu meeletusi läbi,mis töö alguse poole, kus hobune oli täiesti metsik, tundis esimest korda päitsmeid oma kaelal. Pilt on juba harjunud olema pilt. Koht on päikese all olemas. Kas ka hea pilt, on vara öelda. Kas temast saab hea ratsu, vara vara öelda. Ag uskuda tahaks. Sellel hetkel ei mäleta ma ühtegi eelmist hobust, oleme ainult meie kaks.
Helerohelisega liigun üle kogu pildi, mus ilme ees virvendavad tundmatud näod. Virvendab helerohelise ja punase vaheline piir.
Lõpuks on peaaegu kõik pinnad kaetud, valgusfoori aeg on läbi. Sinine, punane kollane roheline tegid mis suutsid. Nüüd peaks asja tõsisemalt käsile võtma. Tõmban köie pingule, et kappamise tiir oleks veidi väiksem, dressuur rohkem minu kontrolli all.
Nagu kui Tallinnast Taryusse sõidan, siis lihtsalt sõidan, kuni jõuan suurel maanteele välja, ise samal ajal sõidan ja siis korraga võtan kahe käega roolist tugevamini kinni ja ütlebn endale, et hakkan nüd sõitma, ometi olen olnud juba paarümmned minutit teel.
See on indigo. Vaatame mis saab. Nii lai pintsel kui võimalik. Kui enne oli ainult värvide asukohtade leidmine. Oma metsikule hobusele teada adnmine, et sellised on nüüd piirid, sellel koplil on nurgad, sellel ratsutussaalil on mõõtmed. Siis nüüd anna ma teada, mida ma plaanitsen, annan teada,e t kavatsen sind omastada, taltsutada, mulle meelepäraseks muuta, liigun alustalade juurde, liigun reeglite juurde, liigun tumeduste juurde. Kui siiani tegelesin emotsioonide värvilise üldkompositsiooniga, siis nüüd alustan teadlikku ülesse ehitamist. Kuhjan mullast valle teele ette, kuhu ma ei taha oma metsikut hobust enam lasta. Ja kui ta peaks oma uljusest lahti rabelema ja sealt üle hüppama, siis on see millegi pärast vajalik.
Tume riietus, pildi alumine serv, tumeduse jõujooned, liikuv kompositsioon, käsi küünarnukk, keha hoiak.
Lähen tumedustega ka näkku.
Siia võiks isegi pidama jääda. Selle etapi kohta kirjutas Facebooki lehel üks Eesti Kunstiakadeemia õpetaja, et tema jaosk parim.
Tume indigo sinine liigub näo varjukülge pidi haarates endaga kaasa lõuendil olevad eelmised kihid kollase punase sinise rohelise ja indigo ise muutub tumeroheliseks. Aina edasi, veel ja veel tumedat indigot, kuni ruumiliselt usutav objekt hakkab lõuendile ilmuma.
Indigo teades, et on soodsa olustikuga tegemist kutsub kohale oma pikaajaluise kaaslanna ALIZARIN CRIMSONI. Taas tutvustus peoperemehega ja läheb lahti külma punase tango.
Tumepunane on jalga keerutanud oluliste isikutega sellel õhtul ja teemakäsitlused on läinud aina tõsisemaks ja sügavamaks ja konkreetsemaks.
Alizarin Crimson ja soe kollane leiavad ühise teema.
Järgmiseks saabub Phtalocyanine Viridian, kes asub koheselt vanu klassikalisi väärtusi kiitma.
Phtalocyanine Viridian loob paraja segaduse uue ja vana vahel, mida ta ise naudibki, et mitte igavuse kätte ära surra.
Õnneks tuleb see, kes pidi tulema, aga oldi juba uustatud, ZINK WHITE. Ta on noor ja ka süüdimatu.
Zink Valgel on temast natuk evanem sõbranna ka, ORANZ, kes suusdab nii mõndagi seltskonnas korda saata. Enne veel, kui tõeline korra looja IVORY MUST saabub tehakse ära mõned väiksed ümberkorraldused: VIOLET püüab siluda valge ja oranzi poolt tekitatud eriarvamusi ning ruum tervikuna käiakse üle vahepeal külla saabunud HELESINISE ideedega.
Saabub tõsine autoriteet IVORY BLACK, kes otsib kõigepealt üles oma vanad sõbrad INDIGO, ALIZARIN CRIMSONI ja vestlusesse lastakse ka PHTALOCYANINE VIRIDIAN. Nende viimaste tegelaste kokkusaamine annab kogu üritusele tähenduse, luuakse uus mõte, mida hiljem mäletama hakatakse.
Edaspidi toimuvad juba asjad järgmiselt, et pärast musta saabumist tulgu või veeuputus, kui must sellega nõus on. Loomulikult laseb IVORY BLACK ka ZINK WHITE noore kauni sõbranna sisse paluda TITAN WHITE.
Sellega on kõik jõuvahekorrad paigas, õhtu säravaimad tähed selgitatud, autoriteedid endiselt kõigutamatud. See võibolla polnudki üks väike pidu pisikeses ruumis. Ehk oli see suurte poliitikute kokkusaamine ühes saladuse looriga varjatud maamõisas. Sest , seemis siit edasi läheb on juba ajalugu. Väiksemad asjapulgad vormistavad suured poliitilised vaated ja kokkulepped kõigile arusadavasse keelde. Tulemuseks on uus suur seisukoht, mis onerinevatele riikidele ja ka reakodanikele arusaadavasse keelde pandud.
Ja veelkord kogu tegevuse protokoll, millal keegi tuli.
TÕED:
LÕPP.
Kunagi kirjutas mulle üks inimene: “Tehke palun minust autoportree! Sain aru, te see on teadmatusest või kogemata tehtud viga. Kuid süvenemisel on siin sügavam iva peidus. Kui üks inimene vajaks kunstnikku, kes maaliks läbi tema portreed temast endast. Võibolla on hea portreemaali saladus just siin peidus.
Tegelik palett 12. veebruaril 2016 vahetult pärast pildi lõpetamist.
15. mail 2016 Kevadnäitusel Tallinna Kunstihoones.
23. märts 2017
Heidi Tamm nägi mu autoportreed Facebookis ja kommenteeris: “”Rahulolematu…” ???”
Aapo Pukk: “Heidi, ma ei saa su kommentaarist aru!”
Heidi Tamm: “Murelik ilme… Segaduses… Pole Sind kunagi sellise ilmega näinud… Võõras kuidagi…”
Aapo Pukk: “See ju autoportree asja mõte ongi! Ma ei hakkaks iial autoportreed tegema, kui sealt tasakaal ja rahu ja õndsus vastu vaataks! Tavaliselt teen ma autoportreid siis, kui mingi periood elus on lõppemas ja mingi teine periood algamas. Enamasti mõtlen selle all kunstiliste tõekspidamiste perioode. Või siis kui kõik kasvab üle pea ja see oleks vaja ära maalida, sellest lahti saada, ära raamida ja sinna aega jätta! Kui veel teksti ka läbi loed, siis näed, et see oligi lähteülesanne. Ma uurin seda inimest antud ajahetkel. Ma võimendan endas neid tundeid, mis mu sees sügavuses peidus on. Ma meelega, kunstniku naudinguga, stimuleerin endas neid iseloomu jooni, mis vajaksid esiletoomist, ära näitamist. Eelkõige endale ära näitamiseks. Kui ei olda kunstiinimene, siis seda on raske mõista. Tegelikult ma olen siinkohal näitleja! Asjatu on otsida siit seest mu isiklikku elu. Või teisisõnu, ma ei usu ühtegi kaaasaegset, kes arvab seda mõistvat. Sest pada on alles tulel! Selle lahtiseletamise töö ma jätan kunagi tulevikus kunstiteadlastele! See rida on veel pikem, kui ainult rahulolematu ja murelik, see on veel valuline, põlastav, kuri, imestav, uuriv, solvunud, aus ja mis kõige huvitavam, see on täpne. Heidi, ma naudin seda, et ma võin ennast uurida, endast midagi välja tuua ja siis sellest vabaneda, vähemalt mõneks ajaks! Kui pilt on valmis, olen ma õnnelik, astun lavalt maha ja imestan ise ka millega hakkama sain! Kui pilt ja mina oleme lõpuks maha rahunenud, siis umbes paari päeva pärast küsin siiralt (ja väikese hirmuga, kas nad ikka mõistavad) kõige magusama päris naeratusega oma emalt või abikaasalt, et kas sai ikka usutav! Olen teinud elu jooksul kümneid autoportreid ja teen ka edaspidi, milline suurepärane vorm oma psüühikat läbiloputada! See on erakordne võimalus sisekõneks ja ükski sõna ei lähe tuulde, ükski sõna ei jää psühholoogi kabinetti, mida hiljem kahetsema peaks!”
Kategooria:
Auhinnatud
