PRESSITEADE 23. jaanuar 2013:
Aapo Pukki autoportree võitis Ameerikas esikoha.
Suurim rahvusvaheline portreekunsti organisatsioon maailmas Ameerika Portreekunsti Ühing (Portrait Society of America), mis tänavu saab 15-aastaseks, kuulutas 10. jaanuaril välja ainult oma liikmetele mõeldud võistluse võitjad (Members Only Competition). Aapo Pukki õlimaal “Üleval toas” (In Upper Room) sai 1. koha autoportreede kategoorias.
“Autoportree on üks kõige huvitavamaid suundi portreežanris,” ütleb kunstnik ise. “Need ei sünni igal ajal. Minuga on nii, et maalin autoportreid teatud kokkuvõtete tegemise ajal, mingi periood saab läbi ja järgmine on algamas. Nii ka seekord,” lisab kunstnik. “Nii kõrge koht tuli muidugi üllatusena, ma isegi kaalusin, et kas seda pilti iseendast üldse võistlusele saata, sest ta on nii aus, liiga mina, liiga alasti. Aga kuna mul ei olnud muid autoportreid sellest perioodist, siis saatsingi võistlusele just selle töö.”
Aapo Pukk sai samalt võistluselt veel ühe auhinna – 6. koha tellimustööde kategoorias. Portreelt vaatab vastu Eesti piirivalve vanemallohvitser Taimo Kask. Selle maali kohta ütles kunstnik, et ta on alati tahtnud näidata maailmas meie inimesi, tuua mõni oma eluala aus tegija välja ja asetada ta maailma kunstikaardile Eesti riigi nime kõrvale.
Ameerika Portreekunsti Ühingusse (PSOA) kuulub üle 3000 liikme. Aapo Pukk on olnud ühingu liige aastast 1999. Igal aastal korraldab ühing põhivõistluse kõrval ka ainult oma liikmetele mõeldud portreevõistluse. Seekord toimus konkurss viies kategoorias: autoportree, tellimustöö, maastik, natüürmort ja töö väljaspool reegleid (Outside the Box). Žüriile saatsid töid 645 kunstnikku üle maailma. “Arvan, et on tähtis olla kursis sellega, mis maailmas toimub, näha seda lähedalt ja väga lähedalt. Enam ma ei karda ise selles lahustuda, olen hoopis selgemaks saanud, kes ma ise olen ja mis mul endal on öelda portreemaailma jaoks,” märgib kunstnik.
Ameerika Portreekunsti Ühingu missiooniks on pakkuda haridusvõimalusi ja tehnilisi teadmisi kõigile, kes on huvitatud traditsioonilisest ja ajaloolisest esteetikast portree- ja figuraalkunsti vallas. Ettevõtmisel on eelkõige hariv eesmärk. Ühingu projektid on suunatud tegevkunstnikele, amatööridele, kunstitudengitele ja samuti avalikkusele. Et neid eesmärke täita, tunnustab ühing silmapaistvaid kunstnikke, varustab oma materjalidega rahvusvahelisi kunstiajakirju, korraldab konverentse loengute, demonstratsioonide ja näitustega, mis annavad portreekunstihuvilistele ligipääsu tänapäeva parimatele oma ala tegijatele.
Autoportree on nagu rännak lapsepõlvest küpsuseni ja pettumustest võitudeni
Sorry, very personal!
Nii suur võit tuli muidugi üllatusena. Ma isegi kaalusin, kas seda pilti iseendast üldse võistlusele saata, sest ta on nii aus, liiga mina, liiga alasti. Aga kuna mul ei olnud muid autoportreid sellest perioodist, siis saatsingi võistlusele just selle töö.
Keegi Facebookis seda maali näinud kunstnik märkis: “No one objective reason for 1st plase. Sorry, nothing personal.”
Eesti keeli siis, et ei ole ühtki objektiivset põhjust olla esikoha töö. Ma olen kommenteerijaga nõus ja samas leian, et kunst ongi üks kummaline suhtlusvorm inimeste vahel, kus puuduvad ühesed tõed. Nii kui kunstis oleks miski väga kindlalt ja üheselt mõistetav, väheneks kunsti olemus. Võibolla nende eriliste äratuntavate võiduomaduste puudumine hoopis lisas sellele pildile midagi. Sorry, very personal!
Inspiratsioon.
Võiks arvata, et inspiratsioon on midagi, mis sarnaneb õnnelikkusega. Minu autoportreedega on pigem vastupidi. Mind valdab mingi surutud meeleolu ja korrastamata mõtted. See tunne on omamoodi täiuslik ja nii otsustangi end kõrvalt vaadata. Kuid töö käigus ei saa ma enam kõrvaltvaatajaks jääda. Kõik tuleb veel kord läbi elada. Jälgin end nukruse ja pettumusega, nii nagu ma seal olen, endaga tõtt tunnistades. See on nagu endasse kogunenud elu- ja kunstimudelitest lahtiraputamine. Nii üks kui teine meetod on ummikusse jooksnud või end lihtsalt ammendanud. Ja siis tekibki see kirgastus, et hakkad luuletama, kirjutama või maalima.
Ei ole ehedamat ega sügavamat kunstižanri kui autoportree. Sest siin saavad kokku nii mitmed momendid, millest see teos koosneb:
sina ise kunstnikuna, kelleks sa oled küpsenud;
aeg, milles sa elad ja mida sa ei oskagi endast eraldi vaadelda, kuid mis on kohal;
inimene abstraktses mõttes, vaataja jaoks see teine inimene, kes silmitseb maalilt sind täna ja hiljem kaugest minevikust. Kes elab läbi samu katsumusi, mis tulevane kunstnikki või pildi vaataja, ja rõõmustab samade leidude üle..
Teose nimi on “Üleval toas”. See on meie magamistuba. Mul on alumisel korrusel elutoas teine ja veel suurem molbert, mille taga teen oma tellimustöid.
Siin on kunstnik oma toas, katusekambris, ühes salapärases ülemises toas, kus ta Rembrandti eeskujul püüab end igal eluetapil dokumenteerida. See ülemine tuba maalimiseks on nagu natuke teiste eest peitu pugemiseks. Nagu käiks psühholoogi juures, oled omaette ja räägid iseenesega.
Kui inimene mingi töö pärast üleliia muretseb ega tea, kuidas seda teha, sest tegemata nagunii ei saa jätta, öeldakse Eestis vanarahva tava järgi: „Käib nagu kass ümber palava pudru.” – On huvitav, tahaks süüa, käpaga katsuda, aga selleks on puder liiga kuum. Ja nii peabki käima ümber pudrukausi, kuni toit jahtudes söödavaks muutub. Vahel võib end ka kõrvetada, kuid isu see ei riku.
Või lausutakse: “Nagu kass poegadega.” See tähendab, et emakass valmistub kohemaid poegima, kuid ta ei tea veel, kuhu pugeda, keda usaldada või peita pojad hoopis ära. Kui aga pimedad kassipojad on lõpuks ilmale toodud, asub kassiema neid ühest kohast teise tassima, sest ükski koht pole õige ja rahutus ei anna asu. See sunnib otsima, kuni on leitud see õige paik, kuhu oma pojukesed võib maha panna ja ise puhkama heita.
Minu autoportreede sünnivalud on samasugused. Miski pole õige, et alustada, kuid tegemata ka ei saa jätta.
Kogemus ütleb, et see valguse, lõuendi suuruse, peegli asendi ja muu otsimine on nagu köiel kõndimine. Iga väiksem kõrvalekalle võib “asja” minema viia. See on üks lõputu otsing, ometi ühel hetkel oled sa valmis. Tunnen, et ma valmistuks nagu plahvatuseks. Mis sellele järgneb, on kiire, täpne, halastamatu ja tundlik korraga.
Plaan ja teostus.
Mul oli kavas teha üks väga aus portree inimesest, kes mulle viimastel päevadel oma tusase, veidi tasakaalutu olekuga majas siin-seal rippuvatest peeglitest aina vastu oli vaadanud. Seljas vana maalimiskampsun, veidi välja veninud, musta värvi ja nii mõnegi plekiga. Riietuks kuidagi teistmoodi? Ei, jätan selga just sellise koduse ateljee meeleoluga sobiva vana džempri. See on ehk liiga must? Ei, just ausus ongi võluv.
Enne kui maalima asusin, otsisin tükk aega paika oma figuurile, kaugust tagumisest seinast, peegliga kapist. Kui palju toa uks peab olema avatud? Kuidas asetseb mu figuur kõikide toa elementide suhtes?
Ma ei ole seda sorti kunstnik, kes impulsiivselt pilti alustades jätaks kõik saatuse hooleks. Portree on nii tähtis žanr, et siin tuleb kogu kompositsioon ette välja kaaluda. Kui vundament on paigas, siis võib küll vabalt lennata.
Mu selja taga ukse küljes on nagi, kus ripub mu hommikumantel. Jätsin ta meelega sellisesse naljakasse kohta oma õla taha, et mul oleks seda raske maalida. Et kas jään vaataja silmis vahele sellega, et seda käsitletakse kui midagi ebaloomulikku mu enese küljes, või suudan vaatajat veenda dokumentaalses juhuslikkuses.
Maali vasak ja ülemine serv oleks nagu täis abstraktseid jooni, ometi need seda ei ole. Olen juba noorest peast harjutanud end mõttega, et mul peab eeskujuks olema alati loodus, tegelikkus ise, mille maalimine võib anda mulje juhuslikest pindadest ja joontest.
Seda pilti pani mind alustama fakt, et märkasin tasakaalu, mida minu enda sees ei olnud. Tasakaalu kompositsiooni jõujoonte vahel, õuest tuleva külma valguse ja toa laelambi sooja valguse vahel.
Pigistasin paletile eraldi kohtadesse tuubidest välja külmad ja soojad värvid. Segades jälgisin hoolega, et ma ei eksiks külma tooniga soojadesse piirkondadesse ega vastupidi. Kuigi kõik minu sees möllas, võis mu tegevus väljastpoolt paista väga kaalutletuna.
Nendel ausatel hetkedel, nagu juba öeldud, lased end kõigest lahti. Unustad meetodid ja lihtsalt maalid. Oled nii, nagu oled: tervikuna on sinus koos maalija, kogeja, modell, tunnetaja, kannataja ja rõõmu tundja. Kogu kunstiks vajaminev tunnete, meeleolude ja võimete diapasoon.
Seega tuleb mängu ka lapsepõlv ja alateadvuses räägib:
sinu esimene maaliõpetaja: objekt seisab koos tumeduste aktsentidest, must pole värv, puhast oranži ja mürkrohelist ära kasuta, sega kokku omavahel kõige võimatumaid värve ja sa üllatud – oled saanud uue värvi;
sinu surnud kunstnikust isa: üks porine toon, mis iseenesest võib väga kole olla, hakkab kõlama, kui ta kõrval on teine ja kolmas porine kole toon. Kuid need ebamäärased toonid hakkavad omavahel kõlama; sinu vana kunstiõpetajast ema: proportsioonid peavad paigas olema, figuurist pildi servadeni peab olema veenev ja usutav kaugus; käte pikkus, õlgade laius ja pea suurus tuleb üle kontrollida.
Ja nüüd lased ka selle kõik lahti ning murrad läbi tõega, mis ei vaja selgitusi ega põhjendusi, lood midagi uut, mida sa pole seni kogenud, alles siis on asjal mõtet. Pigem isegi kontrolli ennast, et sa poleks seda varem kogenud.
Alustasin julgete võimendatud värvide paletiga. Kogu aluspind sai meie ülemise magamistoa seina kollakat beeži karva. Selle peale tulin vastandtoonide rohelise ja lillaga. Ei mingit alla joonistamist, kompositsioon sünnib samas kohapeal, sest maalin kogu tervikut korraga ja liigne planeerimine rikuks mu inspiratsiooni ära.
Tagasi tumedustesse. Tulen sisse pruunidega ja liigun kogu aeg üle kogu pildi pinna. See võimaldab mul igas tööetapis hoida tervikut. See muide oli mu esimese maaliõpetaja Silvia Jõgeveri meetod. Et kui juba üks värv on pintslis, siis ei lahku sellest enne, kui olen leidnud sama tooni vähemalt kolmest pildi eri kandist. See hoiab värvikompositsiooni tasakaalus. Ja ometi olen ma veel keskmistes toonides.
Lähen veel tumedamaks ja liigun ka figuurist eemale.
Siis on aeg tuua sisse heledus näos, see on ja jääb pildi kõige heledamaks, kirkamaks ja värvilisemaks kohaks.
Pilti kasvatades olen kogu aeg ametis kahe asjaga: kas maaliliste pindade ja suurte kompositsiooniliste kujunditega või tegelen proportsioonidelt täpse figuuri ülesehitamisega. Need kaks lähenemist peavad olema omavahel tasakaalus ja nii lõpuni välja. Kui näen, et pole enam kuhugi liikuda, siis lähen tagasi tumedustesse ja alustan aina tumedamatest kohtadest. Või tulen vastu heledalt poolt ja liigun sealt hämaramate pindade poole.
Üle kõige aga püüan mitte ära unustada inspireeritud pintslilööki, mis oleks küll täpne info edasiandmiseks, kuid mis väljendaks ka kordumatut, ainult selle teose juurde kuuluvat karakterit.
Kui nüüd on olemas ülesehitus ja sarnasus ja värvide paigutus, siis järgmise ülesandena ootab mind ees ühendamine. Leida kahe tooni vahele puuduv toon, et suureneks ruumilisuse tunne. Ja teha seda igas piirkonnas – näol, kehal ja taustal.
Midagi veel, nõuandeks endale. Ära hakka oma tööd imetlema! Ära usu, et seda piirjoont ei saa enam nihutada, seda värvi või pinda ei saa enam muuta. Ära ole kinni oma töös ja juba tehtus, vaid jälgi ainult modelli. Kui ta ikka kõneleb sulle millestki uuest, siis kajasta seda kindlasti. Käsitle iga tööetappi kui visandit, millest võib alati edasi minna.
Mind võlusid selle töö puhul õuest tulevad külmad toonid oma varjudega ja toast voogavad soojad toonid oma varjudega. Kuskil aga kohtuvad nad kõik omavahel ja seal pole enam reegleid – teen nii, nagu silm näeb.
Ja siis taas nagu alustaks pilti otsast peale, kõige tumedamast ja nüüd juba väga tumedast.
Selle töö ülesandeks seadsin endale vaatlemise: vaatle, vaatle veel kord ja siis maali ainult seda muljet, mille oled saanud. Hindasin väga täpselt värvitoonide omadusi, kas üks või teine kuulub soojade või külmade toonide hulka. Vaadates segasin mõttes juba seda värvi kokku. Enne segama asumist mõtlesin, millistest värvidest ma selle tooni saan.
Tööd lõpetades olen nagu uus inimene – kõik on selgeks saanud ja tasakaal on saavutatud. Ja mis kõige tähtsam – ma olen õnnelik.
