21 riigis leviva ja rohkete küsitluste järgi maailma mainekamaks kunstiväljaandeks peetava International Artist Magazine’i korraldatud võistlusel “Inimesed ja figuurid” peaauhind.
Inspiratsioon.
Ma usun, et iga portreekunstnik otsib niikaua oma modelli, kuni ta selle leiab. Otsib seda inimest, kes sõnadetagi jutustab mitte ainult endast, vaid räägib ka kunstniku lugu.
Selle maali tegevus toimub California lõunakaldal Venice Beachil. Armastan seda paika. See on selline imelik armastus – miski minus sunnib selle paigaga kohtuma ja samas saab ühest kohtumisest küll ja küll. Kuid vähemalt kord poole aasta jooksul veab mingi vägi mind kodunt välja ja ma pean jälle sinna tagasi minema. Olen otsinud sealt oma modelli, keda portreteerida. Olen otsinud niisugust inimest, kes oleks kui selle paiga hing.
Kuulus Venice Beach. Kilomeetrite ulatuses võib siin näha ehmatavaid äärmusi. Siia kogunevad inimesed, kes ihkavad midagi rahvale näidata. Siin on mees, kes ennastunustavalt võib tundide viisi mängida vana katkist klaverit. Siin on mees, kes iga päev meisterdab valmis liivast draakoni. Teeb seda iga päev uuesti, viimse üksikasjani. See on kui tema ellujäämise mantra. Siin võib kohata noormeest, kes annab kehva nõu ühe dollari eest. Kunstnikud, tätoveerijad, šonglöörijad, akrobaadid – neid peab ise nägema. Iga päev võid näha narkouimas uitlejaid ja vaevu hingitsevaid inimvaresid; inimest, kes on kaotamas normaalset mõtlemist; inimest, kes seda kõike välja naerab, ja teist, kes ihkab ise naerualune olla. Märkad neid, kes ennast müügiks pakuvad. Jah, seda ei tehta avalikult, aga oma räpasel kombel võib seda kõike tajuda. Vahel tunnen, et olen kui põrgu eeskojas. Siis paistab jälle, et siit saab otse taevasse. Turiste käib siin massiliselt.
Korraga märkan rahva hulgas oma modelli – laps süles, kõrval kolm suuremat poega, kes on isale rinnuni, ja siis veel ema –terve perekond. Teravustan silma ja südant. Haprus, elujulgus, minu elukeskkond – see vaatab mulle vastu. Eluterve perekond. Ilmselt nad lihtsalt elavad siinkandis.
Mis mind paelus? See, kui ilusad nad on, õnnelikud ja puhtad. Nad oleks nagu kandmas kõike eluks vajalikku endaga kaasas.
Mu süda värises sees. Nüüd või mitte kunagi. Astusin mehe juurde, kellel oli süles väike tüdruk, ja ütlesin kolm lauset:
“Kas ma võin sind pildistada? Ma annan sulle raha. Ma soovin sind pildistada.”
Päike on pildistamiseks ideaalne, veidi läbi õrnade valgete pilvede. On 7. veebruar 2010. Mees noogutab mu küsimuse peale. Mõtlesin, et nad ei ole sellised nagu need ülejäänud tähelepanu otsijad, kes pakuvad maailmale oma kummalist maailma. Aga siis sain aru, et mu modellid ei ole ka nagu inimesed tänavalt.
Kavandamine.
See pilt on eelkõige Venice Beachi lugu. Kuid see pere siin on kui päikesepaiste. Kuigi väsinud on see päike, mis peegeldub mehe näost. Kurb, nutnud, jäänud liiga kauaks oma unistuste täitumist ootama. Nagu vanemateta tänavalaps, kes on järsku suureks saanud, kuid pole suutnud omandada suurte inimeste mänge. Sisimas palusin, et ta ometi ei muutuks, kui mulle poseerima hakkab.
Õnneks ta oli, nagu oli. Päikesest põlenud käed ja nägu. Väga tugev, kuid väga õnnetu. Lihtne. Isa oli sellest perest kõige reetlikum, keda jälgides võis aimata nende elu raskust. Ema järgi ei tunneks ma ära mitte mingit vaesust ega elule allajäämist. Lapsed söönud ja korralikult riides. Esimeste kaadrite järel mees naeratas. Siis sain korraga aru, et maine taevas on olnud talle halastamatult kaugel. Tal on olnud kõrged ja kauged unistused, kuid miski on seisnud seinana ees. Peatasin pildistamise ja ütlesin:
“Ole nüüd sina ise. Ma vajan sind, mitte kedagi teist.”
Sellest oli abi, ta oli jälle endine. Milline pühendumus, milline armastus. Nagu meesmadonna lapsega. Korraga vaatas ta mulle otsa. Nagu veetilk, mis on tilgatumaks kuivanud, mõtlesin. Tundus, et kurbus on tema loomulik kaaslane. Kui sinna vahepeal ilmuski midagi muud, kerge naeratus või õrnus, siis oli see vaid uue emotsiooni tükk ta näos, ei midagi rohkemat. Sain temast kümneid kaadreid eri nurkade alt. Lõpuks tänasin teda ja andsin talle kõik oma vähesed dollarid, mis mul rahakoti vahel olid, ja lisasin:
“Kui ma midagi saan sinu heaks teha, siis on see see, et ma lähen koju ja hakkan sind ja su tütart maalima. Ja mu ainuke eesmärk on, et kui see maal peaks kunagi jõudma mõnda ajakirja, siis inimesed näevad seda ja mõtlevad sinu peale.”
Lõpetuseks pärisin:
„Mis su nimi on?”
“Keith,” kõlas vastuseks.
“Ja tüdruku nimi?”
“Harmony.”
Võpatasin. Pilt oli selsamal hetkel saanud endale pealkirja – “Harmony oma isaga”. Harmoonia oma isaga. Mõtlesin, kuidas ma kutsun nad oma koju poseerima. See tundus võimatu. Liiga palju tundmatuid tegureid oli selles valemis.
Maalimine.
Koju jõudnud, hakkasin fotosid lähemalt uurima. Mu süda nuttis. Peas oli mehel sukeldumisülikonna käisest lõigatud tükk, mis meenutas musta krooni. Seljas ülestikku mitu džemprit ja mulle kuskilt tuttav kampsun. Mäletan sellist kampsunit Ida-Euroopast kommunistliku diktatuuri ajast. Rahvusvaheline, vaesust illustreeriv kampsun. Tüdrukukese pead kattis hommikutaevakarva õhukesest trikotaažist lõigatud käisejupp, mis meenutab lille, tagurpidi keeratud kellukat. Seljas on tüdrukul ülisuur särk, ise teki sisse mässitud.Mõtlesin, et kui nüüd see täpselt üles maalida, siis keegi ei usuks, et see oligi päriselt nii. Ilma lavastamata.
Oli pühapäev ja mul polnud puhast lõuendit. Tuli leida maal, millest oleksin valmis loobuma. Üliharva maalin oma vana pildi üle, kuid täna see juhtus.
Mu ees seisis lõpetamata California rannajoonega maastikumaal.
Arvatavasti on ta kõige rikkam tuttav mu elus, kellel on kõige kallim maja, mida olen näinud. Tema oma poolsaarelt laiub mööda Vaikse Ookeani rannikut imeilus liivakaljune rannajoon. Maal selle vaatega oli seisma jäänud, ei olnud valmis saanud, sest oli liiga tühi ja liiga ilus, et seda lõpetada.
Võtsin selle pooliku maali ja võõpasin üle halliga. Sellest sai aluspind Harmonyle ja ta isale. Joonistasin pintsli ja Burnt Siennaga alla. Mustaga kroon, habe, kampsun. Siis tumehall. Siis hallide mäng kampsunitel. Seejärel mõlemad näod ja käed korraga. Tumepruunist varjust kuni ninaotsa valguseni. kõike suurte pindadena. Nüüd tulevad sisse külmad toonid – teki sinised triibud, helesinine Harmony mütsike, teki heledad osad. Siis veel tagasi tumedustesse, et kasvada heleduse poole. Taust algas alumisest sinakashallist, mis liikus viridian rohelist, permanent rose’i ja ookrit kasutades ülespoole.
Lõpuks lisasin vasakule pildi allserva Californiale iseloomuliku metsiku aaloe. See kasvab sealsamas Venice Beachi tee ääres traataia taga puukuuride vahel. Paigas, kus polnud õieti kohtagi kasvada. Kuid seal jagus rohkesti päikest ja tema punane õisik kippus varjust välja. Nii, nagu ma loodan, teeb Harmonygi.
Aeg võiks mu meelest paarisajaks aastaks seisma jääda. Mitte midagi ei muutu ei riietuses, kannatlikkuses, elu hoidmises, vaesuses, armastuse säilimises.
USA-s Palos Verdeses resideeruv Eesti kunstnik Aapo Pukk pälvis 21 riigis leviva ja rohkete küsitluste järgi maailma mainekamaks kunstiväljaandeks peetava International Artist Magazine’i korraldatud võistluse “Inimesed ja figuurid” peaauhinna õlimaaliga “Harmony oma isaga”.
Pildil on kujutatud California lõunakaldal Venice Beachil kohatud meest, kes hoiab süles väikest tütrekest, teatab Aapo Pukk.
“Olen varemgi auhindu saanud, kuid mitte kunagi nii kõrget kohta. Kuigi tundsin Harmonyt maalides, et tegemist on minu teemaga, ning suutsin panna lõuendile olulise osa oma emotsioonidest, ei mõelnud ma tööd võistlusele saates, et võiksin tulla esimeseks kõigi nende kunstnike hulgas, kes samuti tunnustusele kandideerisid,” ütles Pukk. „Samas olen õnnelik, et mulle oluline töö äratas tähelepanu ning satub suure hulga kunstisõprade huviorbiiti,” lisas ta. „Usun, et isaduse, tuleviku, unistuste ja neist loobumise valus teema, mida käsitlen, puudutab inimesi üle maailma.”
Teise koha vääriliseks tunnistati USA kunstnik Zhaoming Wu USA-st Californiast. Kolmas koht läks Hisamu Kidole Jaapanist.
Alates 1999. aastast maailma suurimasse portreekunstnike organisatsiooni, üle 3000 liikme koondavasse Portrait Society of America (PSOA) kuuluv Aapo Pukk on viimase 20 aasta jooksul maalinud üle 2500 portree. Tema lõuendeid kohtab peale Eesti ja Ameerika Ühendriikide kunstikogude Kanadas, Brasiilias, Jaapanis, Lõuna-Aafrikas, Ugandas, Venemaal, Kreekas, Prantsusmaal, Itaalias, Šveitsis, Saksamaal, Suurbritannias, Iirimaal, Rootsis, Soomes ja Lätis.
Õhtuleht
