Portree isast.

Aapo Pukk

Esimest korda nägin oma isa ühel pildil, mida ema mulle näitas. See oli Eesti luuleantoloogia raamat. Olin umbes kümne-aastane. Tegelikult oli üks kord veel enne seda, kui ema ütles, et see mees kes meist mööda läks just praegu, oli sinu isa. Vaatasin inimeste selgi tänaval. Ma ei näinud teda, aga ma tean, et mu ema nägi. Kui ma küsisin emalt, et miks me koos ei ela, vastas ta, et nad oleksid isegi võinud abielluda. Aga see kuidas mu isa oli mu emale ütelnud, kui ema mind alles ootas, et kui sa oled rase, siis me peame abielluma. Emale polnud meeldinud see sõna- peame. Ja ema oli vastanud, et ei pea me midagi.

Ema ütles seda pilti mulle näidates, et ma olen nii Sassi moodi. Sassiks kutsusid teda kõik,  nagu ma hiljem teada sain. Siis ütles ema veel, et kui ma olin päris beebi, siis olid mul olnud väikesed valged udemed nina all, nagu Sassil on praegu habe.

Ühel ajal ütles ema, et ta õpetab Lastekunstikoolis Imatit, kes on su poolvend. Mõtlesin, et ma ikka ei tea kuidas mu isa välja näeb.

Kui ma kunstiinstituudis käisin ja ükskord taas koju olin sõitnud, küsis ema, et kas sa oma isa ka oled näinud. Vastasin, et ma ei tea, milline ta on. „Kas sa pole tundnud, et keegi, kes võiks olla su isa, vaatab sind kuidagi teistmoodi, kui teised inimesed?”, usutles ema edasi. Vastasin, et üks mees on küll sedamoodi, kes on kuidagi seletamatult tuttav, aga ma ei oskaks öelda, et kas ta on mu isa. Me teretame vahel enne lõunati kohviku ees. Hiljem vaatasin õppekavast järele, et kas mu isa nimeline, Suumani nimeline õpetaja üldse õpetab meie koolis. Leidsin ta nime õhtusest osakonnast.

Aastaid hiljem, kui ma olin natuke kuulsust kogunud oma telešouga, tuli üks kodulinna luuletaja, Indrek Hirv, mulle pealinna tänaval vastu, kus ma kunsti õppisin. Me tundsime juba varem. Ta ütles, et Sass on haige ja teil oleks aeg kokku saada. Ta otsustas oma poegadega kokku saada ja tal ei lähe praegu kõige paremini. Mõtlesin, et saan nüüd näha, milline ta on. Võtsin Luuletaja Hirve ettepanekul päev hiljem kaasa veini ja läksime.

See oli see sama mees, keda olin teretanud vahel enne lõunati kohviku ees. Ajasime juttu ja sain teada, et talle meeldivad lihtsad asjad, lihtne elamine ja lihtne elu. Järgmine kord oli tema sünnipäev ja viisin talle kingituseks puust lennuki.  Sass ütles mulle vaikselt, et ta teadis küll mind Instituudis, aga ei julenud mulle ligi tulla, arvas, et ma ei salli teda või lihtsalt kartis olemasoleva tere-rahu ära rikkuda. Ütlesin, et see ei oleks olnud nii ja lisasin, et kui ma oleks teadnud, et see on kindlalt tema, siis poleks ma ka ise julenud esimesena poja ja isa juttu teha, oleksin samamoodi arvanud, et olen pealetükkiv. „Vat, sellised ühesugused me siis oleme!”, tõdes Sass. „Ma olen siin vahel päris vaest elu elanud. Ega luuletaja Eesti riigis mitte ainult, et rikkaks ei saa, vaid võib nälga surra. Käin ostan siit lähedalt poest ühe suitsukala ja jagan nädala peale ära, seitsmeks. Kalad mulle maitsevad. Ma õppisin neid püüdma, valmistama ja hindama kui ma Vilsandi saarel elasin,” ütles isa ja pani lennuki teleka peale.

Mõni aeg hiljem tekkis mu telesaate režissööril idee, et võiksin portreteerida oma isa, nii nagu ma olen oma saadetes portreteerinud teisi kuulsaid inimesi. Kartsin, et ta ei nõustu, et tekkib võimalus, kus ta on sunnitud välja ütlema midagi mu piltide kohta, sest ta oli vägagi tuntud maalikunstnik ja veel rohkemgi tuntud luuletajana.

„Sind on kõvasti kritiseeritud ajalehtedes, et teed endale nime, aga taset pole ollagi. Just kõikide kriitikute kiuste tulen su kõrvale telekakasti”, ütles seepeale isa, kui olin talle meie kavast rääkinud.

Portreteerisin Sassi tema enese lihtsas kodus. Isa ütles kaamera ees, et ta on üksinda ikka väga õnnelik. Ta kiitis mu portreed ja tunnustas mind sõnadega: „Juba Instituudi ajal olid sa virtuoos. Käisin ikka su töid hindamiste ajal imetlemas!”

Hiljem ütles Sass, et ühele tema austajannale polnud see saade meeldinud ja Sass oli öelnud talle, et ega tema ka talle ei meeldi ja tulema tulnud.

Siis, kui ma polnud pikemat aega tal enam külas käinud ja üks kord helistasin, ütles ta mulle järgnevad sõnad: „Sa kadusid täiesti ära. Ma arvasin juba, et sa teed mulle sellega kõik tagasi, mis ma sulle ja su emale olen teinud, et ma ei ole teie eest hoolitsenud. Vastasin, et see ei ole nii ja samas imestasin enese üle, et ma temast puudust polnud tundnud.

Edaspidi me kohtusime kord paari kuu jooksul või hõredamaltki. Ta ütles, et maalib oma autoportreed, aga ta ei taha seda kellelegi näidata ja palus, et ma tooksin talle valget õlivärvi. Tänaseks ma enam ei mäleta oli see tsinkvalge või titaanvalge, mida ta väga rõhutas, et õige saaks toodud. Olin nii uhke oma isale värvi ostes, nagu teeksin midagi suurt Eesti kunsti jaoks, oma emale ja eneselegi.

Siis kord oli meie kohtumiste vahe pikemaks jäänud ja siis helistas keegi Helmi ja ütles, et ta on Sassi õde ja et Sassil on vähk ja tahab mind näha. Ta tahtvat kõiki poegi näha. „Mine tea kui kauaks tal on jäänud elada”, lisas minu isa õde. „Aapokene, sina mind ei tunne, aga mina tean sind kõik need aastad”, lisas ta. Mingi jõnks käis minust läbi: „Isa vajab mind!”

Läksin Sassi juurde. Helmi oli haigusest teada saamise ajast Sassi juurde kolinud.

Isa oli kõhnaks jäänud ja habe oli hõredam ja pikem. Püüdsin aidata Helmit tema eest hoolt kanda. Viisin eri aegadel isa juurde kaks oma kõige paremat pastorit, et nad aitaksid Sassikest Jumala juurde juhatada. „Teie tahate mind igavikuks ette valmistada, aga mina tahan veel siin elada,” ütles ta kokkuvõtteks mulle ja pastoritele pärast juba mitmendat käimist. Helmi süstis talle kogu aeg valuvaigisteid.

Sass oli minemas. Ma ei saanud enam magada. Ja ühel õhtul helistas Helmi, et tule täna ööseks jälle, ma ei julge enam üksi temaga olla. Sel hetkel, kui olin toru ära pannud, puhkesin nutma. Märkasin oma käes sooja teekruusi. Kallutasin seda enda poole. See oli just tühjaks saanud. Võtsin kahe käega kruusist kinni. Surusin oma pihud ümber sooja glasuuritud savikruusi. Nii külm oli, et hambad plagisesid nagu ei kunagi varem mu elus.

Sel ööl istusin tundide kaupa ta kõrval ja portreteerisin teda. Portreteerisin teda mõttes ja mul oli nii kahju, et olin temast ainult ühe portree teinud. Teistele. Telesaate jaoks. Nüüd aga tundsin, et ma tahaks ja ma peaks, aga ma ei või teda sellises olukorras portreteerida, kus ma ei saa temalt eneselt nõusolekut küsida.

Vähk oli tema kopsudes ja voolikud tema ninas hingasid sügava raske kõrinaga. Otsustasin veidi magada  kõrval toas. Helmi oli köögis. Uksed hoidsime igalt poolt veidi lahti, et kuuleksime, kui midagi on. Ja siis Sass kutsus meid. Ta ei rääkinud enam juba nädal aega ja ta kutsus meid huuli matsutades. Läksime mõlemad ta juurde. Ta oli juba viimane kuu aega istunud esimeses toas tugitoolis. Öösel ja päeval asendit muutmata, pidžaamas ja hommikumantlis küljes uriini voolik kotiga, mida Helmi vahetas. Ta oli ettepoole kössi vajunud lõug rinna peal. Silmad peaaegu kinni ja kuivad huuled liikusid kutsumaks meid. Veel nädal tagasi ta andis meile märku, et tal on häda ja me peaksime ta potile tõstma. Arvasin, et me tõesti suudame teda aidata. Ma haarasin kinni ta kaenla alt ja Sassi õde püüdis kehast kaasa aidata. Siis aga Sass karjatas ja me kuulsime kuidas kõik nõrgaks jäänud kondid ragisesid. Lasime ta tagasi tugitooli. Nüüd lootsime samamoodi, et ta vajab midagi. Küsisime mõlemad: „Sassike, mida sa tahad? Me ei saa sinust enam aru, aga me  teame, et sa kuuled meid ja tahad meile midagi öelda!” Korraga tundsin vastupandamatut soovi ta pead silitada. Ma ei olnud saanud seda kunagi teha. Ta huuled veel liikusid. Pea oli kaetud külma higiga ja nahk oli beebilikult õrn ning naksus mu käte all, nagu oleks ta vastsündinud. „Sassike, kõik saab korda. Me oleme sinu juures ja valud lähevad mööda”, ütlesin ning korraga sain aru, et teda ei ole enam. „Kas nii see käibki? Kas nii tuleb surm ja lahkub elu? Kas nii õhkõrn ongi see piir, mida ma ära ei suutnud tajuda?”, küsisin endalt. Isa käed olid jahedad ja jalad juba päris ehmatavalt külmad. Pea oli veel ainuke soe paik. Ja siis meenus mulle see soe tühi kruus, mis oli mu käes olnud enne tänast ööd.

Hakkasime mõlemad nutma. Mingi aja pärast ütles Helmi: „Üks nädal aega tagasi oli ta olnud köögis ja kuulis Sassi hõikamas. Ta tuli kiiruga tuppa ja kuulis Sassi isekeskis rääkimas: ”Issand ma enam ei jõua võidelda, võta mind enese juurde!” Vaeseke, ta võitles kuni sinnamaani” , lisas Helmi.

Siis me olime veel temaga ja ootasime millal ta ära viiakse. Mõtlesin jälle, et praegu oleks kohatu teda portreteerida.

Kui surnu äraviijad mu isa keha voodile pikali tõmbasid ragisesid kõik kondid. Ma tundsin justkui kergendust, et nüüd saab ta lõpuks ometi ennast sirutada.

2003