PILDI LUGU:
- INFO. Tegemist on tellimustööga. Olen püüdnud oma igapäevastesse töödesse suhtuda nii, et ma julgeks neid näidata ka portreekunsti asjatundjatele.
Pildi eellugu on selline: Eesti Kunstiakadeemiast tuli ära üks mees, kes ütles, et see haridus mida ta sealt sai, ei vastanud tema ootustele. Mõni aeg hiljem andsin talle mitmete kuude jooksul eratunde ning ta osutus andekaks õpilaseks. Siis ükskord see mees helistas mulle ja ütles, te ta abikaasal tuleb sünnipäev ja kas ma portreteeriksin tema naist. Loomulikult olin ma nõus ja käisin mitmetel kordadel nende kodus Lõuna-Eestis Maarikat maalimas. Palavatel suvepäevadel ehitasin igakord väikese ateljee ülesse. Jõime külma mahla ja rääkisime kunstist.
Hariduselt on mu modell saksa filoloog, kuid kogu oma elu on ta pühendanud kodu korras hoidmisele ja laste üleskasvatamisele. Üks lastest vajab puude tõttu erihoolt. Maarika osutus väga tagasihoidlikuks ja meeldivaks inimeseks. Mul oli raske temast naeratustki välja võluda. Mitte sellepärast, et kõik portreed peaks naeratama, vaid sellepärast, et mul tekkis huvi, et kui sügavale tema sisse on naeratus peidetud.
Tundus, et see tellitud portree oligi nagu omamoodi tänu kooselatud aastate eest. Austuse ja lugupidamise žest abikaasale.
- INSPIRATSIOON. Seda kõike eelnevat silmas pidades püüdsingi oma maali komositsiooni laadida sõnumitega. Naine, kes on kodu ja oma unistuste vahel. Mind inspireeris tema asetamine kahe ukse vahele. Üks uks on klaasist ja mille peegeldusel näeme tema tumedat profiili. Seda nurga alt, mida ta ise ei näe ega tea. Nagu kõrvalt vaade temale. Teine uks viib aeda, kus ereda-ereda päikese käes ootavad taimed, mis vajavad päevade viisi hoolt, nagu lapsed, kellest jõud üle käib. Eestis ei ole kombeks endale aednikku palgata, ka jõukatel inimestel mitte. Aed tundub nii oma ja personaalne, et keegi ju ei tea, mida ma seal teha tahan. Aga üks inimene saab aias teha täpselt niikaua tööd, kui ta hing ihkab, ta saab ka iseenesega olla.
Ma tahtsin, et Maarika elus oleks sellest maalist kasu, et ta elu koos selle maaliga, abikaasa poolt kingitud maaliga, oleks parem.
Leidsin, et see naine pildil on elanud kogu oma elu perekonnale. Tundus et tal oli raske isegi poseerida oma tagaihoidlikkuse tõttu. Ta küsis nii mõnelgi korral minult maalimise ajal, heatahtlikult ja kaastundlikult: “Milleks veel üks seanss, kas eelmise korraga ei saanud siis valmis?”
Ma olin võlutud, et saan mängida mitme tunde piiril. Et tal ei ole selline nägu, mille olemust saaks ühe sõna või lausega kirjeldada. Naeratab ja ei naerata, on kurb ja ei ole ka, on kaastundlik, on empaatiline ja samas vajab ka ise kaastunnet.
Mind võlus see ootamatu mineku ja paigalseismise konflikt. See on nii nagu näitlejale teatris võifilmis, et ta sisukas välja näeks, antakse näilise tegevusetuse juures tegelikult ülesanne: ”Mõtle, et sa pead praegu õue minema ja sa ei saa hetkekski siia kauemaks jääda”. Aga see on ainult mõtteharjutus. Maarikale loomulikult ie pidanud ma mingeid mõtteharjutusi andma, ta oli nagu oli. Maarika paitab oma haruldase naeratusega vaatajat.
- KUNST. Olen alati olnud kunstnik. See ei ole olnud minu valikute hulgas, see on olnud ainuke. Mu isa oli kunstnik, pedagoog ja luuletaja Aleksander Suuman (1927-2003) ja ema Laine Pukk on olnud eelkõige õpetaja ja ka ise kunstnik. Elasime emaga kahekesi, tema oli Lastekunstikooli õpetaja 30 aastat ja mina olin ja olen tema ainuke rikkus. Me elasime nii vaeselt, et meil ei olnud televiisorit, ega kirjutuslauda, ega külmkappi, ega pesumasinat, aga meil oli paberit, pliiatseid, akvarellid ja pintsel. Terve tänava lapsed käisid meie juures joonistamas ja maalimas. Kunst oli see mis oli mulle antud, mida ma hingasin ja milles ma elasin. Ema oli aina koolis ja mina joonistasin omaette. Kui suuremaks sain, sundisin emat ka maalima ja joonistama. Tundus, et minu kasvamise ajal oli ta oma kunstniku karjääri kõrvale pannud. Oleme kogu meie elu koos kunstis kasvanud.
- ÕPINGUD. Oma ema käe all eelkõige. Ema oli Tartu Lastekunstikooli kompositsiooni ja joonistamise õpetaja. Joonsitamine oli mulle nagu eesti keele õigesti rääkimine. Mu esimene kodugi oli hoopis kunstikooli õpetajate toas. Olin emaga pidevalt lastekunstikoolis kaasas, kord poseerisin ja siis jälle joonistasin ja maalisin kaasa. Hiljem astusin ise ka samassse kooli, kolm korda nädalas, neli tundi korraga ja nelja aasta jooksul. Meie tundide hulka kuulusid lisaks joonistamisele ja maalmisele ka skulptuur ja kunstiajalugu, kompositsioonist rääkimata.
Lastekunstikooli järel ja ajal joonistasin ja maalisin ka kodus kogu aeg. Emaga käisime kõigil näitustel mitmeid kordi ning pärast arutasime nähtu üle.
Pärast keskkooli tuli Kunstiinstituudi aeg. See kestis 6 aastat ja mu erialaks oli graafika. Seev õimaldas iga päev 5 aastat järjest mitmeid tunde päevas joonistada ja maalida elavat modelli. Need tööd mul ka õnnestusid ning tundsin, et inimene on minu teema. Eriti meeldisid mulle suvepraktikad, kui kuu aja jooksul kuskil Eestimaa maakohas maalisime loodust ja joonistasime kohalikke elanikke.
- PORTREE. Alustasin tõsisemalt portreedega 1992 aastal, kui Eesti Vabariik oli Nõukogude Liidu võimu alt just vabaks saanud. Olin korraldamas oma esimest näitust, kus olin välja panemas maastikke ja figuraalseid kompositsioone. Mõtlesin, et see näituse paik “Lillepaviljon”, mis asub kesklinnast veidi eemal, et kuidas ma saaksin siia inimesi, vaatama mu näitust. Samas mõtlesin, et milline on ümberringi kunstipõld, kuhu ma just kavatsesin saabuda. George Soros oli just eraldanud esimesed miljonid dollarid Avatud Eesti Fondi kaudu värskele Eesti Kaasaegse Kunsti Keskusele, mis tähendas, et kontseptuaalne kunst oli saanud jõulise rohelise tule täiskäigul edasi liikuda üle Eesti. Olin näinud vanu klassikalisi maalijaid, kes olid püüdnud kohaneda Nõukogude Eesti tegelikkusega, kes olid zanri olemuse suutnud säilitada. Kuid ma ei näinud eriti traditsioonilist realistlikku portreemaali. Isegi sotsialistlik realism ei õitsenud enam.
Ja seda kõike näinuna ja mõelnuna otsustasin inimesed oma näitusele kutsuda loosungiga: “Tule näitusele ja sinust sünnib koha peal portree”. Ma olin olnud hea joonistaja ja maalija kogu Kunstiinstituudi aja, kuid seista vastamisi tellijaga, võõra inimesega, modelliga, see oli hoopis uus kogemus. Ja esimesed pildid ei tulnudki nii kergelt välja, kui võis arvata. Ise ma seda muidugi õnneks siis aru ei saanud. Samuti oli näiteks pastellipaberist puudus ja headest pastellidestki.
Aga ma alustasin ja inimesi tuli ja tuli palju ja portreed olid odavad ja mina sain teha trenni. Sain suure kogemuse. Üks mu ema kunstnikust sõbranna küsis toona: “Aapo, ega sa ei kavatse ju ometi portreede juurde jääda, valid ehk midagi tõsisemat!?” Olin nõutu, mõtlesin, et tõestan veel ennast.
Selle järel õnnestus mul Eesti Televisioonis teha oma portreteerimise saade, kus ma intervjueerisin ja samal ajal maalisin portree Eesti tuntud inimesest. Saade oli eetris kord kuus 30 minutilisena, võttepäev ise aga võis kesta 5-7 tundi. Sealt tuli kuulsus.
Nüüd olin tahtmist ja energiat täis portreid teha. Samal ajal aga suutsid järgmised miljonid Sorose dollarid elu sisse puhuda eesti modernismile.
Soovisin astuda Eesti Kunstnike Liitu ja see ei õnnestunud. Mulle öeldi et puudub kontseptsioon.
Õnnetuna läksin koju ja lõin sisse interneti otsingumootorisse sõnad: portree, realism, klassika. Ja vastuseks tuli Ameerika Portreekunsti Ühing, mis oli pool aastat tgasi asutatud. Samal õhtul kirjutasin esimese kirja Christine Egnoskile. Tänaseks olen olnud 15 aastat ühingu liige.
Ja kui 3 aastat tagasi helistasin Eesti Kunstnike Liidu presidendile Jaan Elkenile, et sooviksin jälle Eesti Kunstike Liidu liikemks astuda, siis kõlas vastus, et ajad on muutunud ja et ta võib mulle isegi soovitajaks olla.
Aapo Pukk
- märts 2014, Sauel.
