Natalia on Sigarimaja omanik Tallinnas Raekoja platsil. Natalja isa tellis selle maali. Ma olin vaimustunud sellest, kui isa ja tütar kirjeldasid, kuidas nad käivad maailma eri paigus “sigari messidel”, püüavad rohkem teada saada sigarite valmistamisest. Näiteks rääkis Natalia mulle, kuidas eriti kalleid sigareid valmistatakse vanades vabrikutes. Naised rullivad seal sigareid oma higiste reite peal. Nüüd aga kujutage ette, et see sama Natalia suitsetab ka ise sigarit. Nägin seda oma silmaga meie maalimise seansside vaheaegadel. Maalimise protsess ise toimuski Sigarimajas. Sõitsin sinna kohale paari nädala jooksul igal hommikul tunniks ajaks enne avamist.
Kui pilt sünnib, lähen ma sügavale maali sisse, et kirjeldada seda isikut. Ma räägin temast oma maalil, aga ma ei anna talle hinnangut. Isegi oma sisekõnes mitte. Mu maalimise protsess on kui kirjeldus, mis näib kaalumisena, kus justkui valan vett ühest anumast teise. Ainult aja möödudes olen ma võimeline oma modelli ka sõnadega väljendades analüüsima, kui lihtsalt inimest.
Aga päris lõpuni ma ei lähe. Pärast igat lahti seletust tahaks ma siiski enamuse jätta oma vaatajale.
