1. Kas räägiksid meile oma modellist, tegelasest sellel portreemaalil?
See on miim. Näitleja Veneetsia tänavalt Itaalias. Ta seisab improviseeritud samba sees, mis on tegelikult marmori immitatsiooniga vineerist kast. Tal on ümber voodilina, millel murdmisjäljed sees. Ta nägu on kaetud valge paksu grimmi kihiga. Ja peas on tal juukseid kinnikattev valgest riidest palmitud mütsitaoline ese. Marmorsamba ees tänaval on kingakarp, et möödujad saaksid sinna raha panna. Ta manab näole grimassi, mis võib meenutada prantsuse kirjanikku Voltaire. Nii on ta liikumatult. Kitsas tänav on turistidest rahvarohke. Paljud kõnnivad tast lihtsalt mööda. Ja kui keegi satub juhuslikult ta lähedusse, siis Voltaire ehmatab teda äkilise poosi ja grimassi muutusega. Kui võimalik, siis ta püüab isegi suudelda, õnnestumisel jättes valge laigu naisterahva põsele.
Korraga seisab ta ees kamp hommikusi keskkooliõpilasi kaelakuti ja nooruslikult ülemeelikud. Muretu lõpuklass tegemas võibolla oma esimest Veneetsia reisi. Üks agaraim püüab esineda teiste ees tehes õrritava haaramise liigutuse rahakarbi suunas. Tänutäheks kaaslaste naer. Voltaire ei liiguta. Ärpleja ei jäta järele ning astub kujule õige lähedale tõstes rusikas käe ja äigab nagu aegluubis kuju nina eest mööda. Jälle naerdakse.
Näitleja kannatus katkeb. Ta astub samba seest välja. Tõstab rusika ja hoiab seda üllatunud ärpleja pea kõrgusel. Viimasegi rusikas tõuseb taas. Kuju hakkab rääkima vene aktsendiga inglise keeles Itaalia koolipoisile: “ See on minu töö ja ma olen näitleja. See on nagu iga teinegi töö. Kui sa tahad kakelda, siis ma võin vastu lüüa” Noormees on segaduses. Keegi enam ei naera. On vaikus ja kaks meest seisavad rusikad püsti teieneteise ees.
“Mis saab edasi”, vasardab mu peas, kes ma seda kõike olen pealt nägemas. “Sa pead talt andeks paluma”, hõikan nö rahva hulgast. Itaallane ei kuule, küll aga kuulevad tema sõbrad ja ütlevad talle edasi.
“Anna mulle andeks”, kõlab tüli alustaja suust. “Ah, sellest pole midagi”, vastab valge kuju pärast väljapeetud dramaatilist pausi ning naeratab. Surutakse rõõmsalt kätt ja tasapisi liigub grupp edasi, nüüd juba vähem häälekalt.
Kuju kükitab maha võttes kotist värvikarbi. Kohendab väikse peegli kaasabil grimmi ja astub samba sisse tagasi. Tema valgest marmorist rinnaesine liigub veel pisut ja korraga on ta taas liikumatu.
2. Kas sul on ka mingi eriline protseduur, kuidas sa pilti alustad?
Püüan alustada uut projekti nii puhtalt lehelt kui võimalik. Tundsin uue pildi värskust nagu teeksin jälle oma elu esimest pilti. Ostsin uued pastellid. Niipalju erinevaid toone, mida olin juba unustamas. Algus on nagu ikka hoogne ja emotsionaalne ja värvilisem, kui vaja. Üldistada tuli vaid nii palju, et jääks veel ruumi detailidele. Ja samas ei tohtinud detailidega liiale minna, et üldistus ei kaoks. Tuli saavutada selline tehniline lähenemine, et pinna faktuuur ja tehnika ei oleks atraktiivsem pildi peidetud sõnumist. Ruumilisuse saavutamiseks vaatlesin pilti mitmete nurkade alt, justkui libamisi mööda pildi pinda. Kord alt ülesse ja vastupidi, kord paremalt vasakule ja vastupidi. See nipp võimaldab aranzeerida olulise ja ebaolulise vahekorda.
3. Kus oled sa kunsti õppinud?
Olen kogu elu õppinud, treeninud end. Algul uudishimust, siis egoismist ja tõestusest, nüüd jälle uudishimust. Esimene kool oli Tartu Lastekunstikool, kus mu ema oli õpetaja. Veel praegugi tema73sena ja mina 47sena laskume vahel elavasse vestlusse mõne mu poolelioleva maali juures. 6 aastat graafika erialal Kunstiülikoolis Tallinnas. Siis treenisin oma silma ja kompositsiooni tunnetust ajakirja kujundajana. Seejärel alustasin vabakutselise kunstniku karjääri portretistina, mis on kestnud tänaseni. Nüüdseks juba 18 aastat. Täna ei pane ma enam treeningule ja harjutamisele väga suurt rõhku. sest joonistada ja maalida ma oskan. Teine asi on aga kunstnikuna enese leidmine, see ei pruugi tulla nii väga harjutamise seest. See võib tulla vast mõtiskledes vaadeldes suhestudes. Esialgu on võimalik leida ülesse see, kes ma kunstnikuna olla ei tahaks ja millist laadi ja stiili ma viljeleda ei tahaks. Siis see mis järgi jääb, tuleks rakendada uute ideede ette.
4. Kõiki võidupilte ühendab teatud kvaliteedi omadus, mis ulatub kaugemale sarnasusest. Kas tunnistad seda ka oma töö juures?
Asetage ühte kaadrisse valminud maal ja objekt keda olete maalinud. Siis pildistage neid mõlemaid korraga. Siis vaadake hoolega seda fotot. Siis võid rahul olla, kui sellel fotol on su maal sisukam kui objekt ise. Sa oled läinud kaugemale kui tegelikkus. Sa oled pildisse suutnud panna ka tükikese oma tõekspidamistest. Seal on kaastunne ja kaasaelamine. Sealt vaatab vastu inimlikkus. Sügavus, mis on mahukam olemasolevast hetkest.
5. Kas sul oli ka mõni eesmärk või sõnum, mida tahtsid oma tööga väljendada?
Pärast oma kujuga kohtumist läks ta mulle hinge. See pilt ei ole ainult temast, see on pühendatud temale. Tema teguviis avas minus midagi. Lisaks said mitmed erinevad jõujooned siin kokku. Akadeemiline kuju valgustusaja kirjanikust ja filosoofist sümboliseerimas klassikalist realistlikku lähenemist objektile. Samas on ta tänapäevane näitleja tänaval, kes etendab seda teravakeelset 18 sajandi kuju. Teeb seda peenetundeliselt mitte üle mängides ja mitte ka vaatajale liiga palju kujutluseks jättes. Õhuline marmorkuju, kes otsib kontakti möödujatega. Vibreerides arusaamise ja arusaamatuse piiril, äratundmise ja tundmatuse vahel. Siin tulebki mängu moodsa kunsti aspekt – lihtsalt üks käteta ja nagu ka kehata pea kummalise künka peal. Pea mis irvitab võrdselt nii kaasaja kui ajaloo suunas olles samal ajal ründav ja kaitsetu.
Kõige lõpuks veel tema võitlus oma olemasolu eest. Selgitades kunsti olemust neile, kes ei pruugi nagunii sellest kunagi aru saada.
Ma leian et siit on meilegi, teistele kunstnikele midagi üle kanda.
2008
