Tagasi    

Amalie

Kohtusime Nõmme turu ees bussipeatuses. Ta seisis seal, roheline mantel seljas, pikka kasvu naine. Kahtlesin esiteks, et kas ikka minna ligi, ikkagi võõras, kindlasti ta keeldub.

Miks siis üldse? Ta nägu – see oli nii kortsuline, et ilmselt rohkem kortse sinna enam ei mahuks, korts kortsus kinni. Kulmude vahel kobrutamas kortsuküngas, mis tegi ta nina eriti linnulikuks. Kas keegi veel seda märkab? Kas teda on juba avastatud, Tallinnfilm, Hollywood, minu leid, vaevalt, kuidas ta siia sai, mis on tema lugu? Portreemaal, joonistus. Aukus silmad, ta peab olema väga vana – kaheksakümmend, üheksakümmend, või siis väga haige. Ta tumepunaste silmakoobaste keskel on väikesed hirmunud kauged silmad, nende nurkades kollased laigud.

Ta läheb mul käest, mõtlen. Vana lind, elutark, haige.

Pidin talle õige lähedale minema, meie vahel oli üks hambaklambritega tüdruk, kes hakkas just mobiiltelefoniga rääkima:

“Varsti näeme, ma ei saa praegu seda seletada” ise õhinal oma roosade põskedega ringi vaadates.

“Tere” seisingi korraga linnu ees. Nähes, et ta vaatab must läbi, lisan:

“Kas ma tohin teiega rääkida?”

Vaikus. Ta vaatas kaitseasendis ja alandlikult. Vaikus, mina ja lind. Võibolla ta buss tuleb varsti või siis minu oma.

“Kas te räägite eesti keelt?”, küsin ja samas tean, et mina ju ei oska lindude keelt.

“Muidugi räägin, eesti keelt, milles asi?” saan vastuseks ja alles siis märkan, et ta näeb minu kuju oma sügavasse silmakoopasse peitunud silmadega.

“Kas ma tohin teid joonistada, ma sooviksin teist teha portree” ütlen vaikse häälega, et teisi bussiooteputkas seisjaid mitte selle kummalise teemaga üles äratada.

“Ma olen portreekunstnik” lisan, teades, et mul ei ole midagi kaotada. Ütleb ei siis ütleb, vähemalt ma olen küsinud. Seisan seal ja tunnen, et meie vahel on liiga suur barjäär. Ta ei mõista mind ja üleüldse on see kõik liiga absurdne, jäta vana inimene rahule, ära sega lindu oma maailmas.

Korraga näen ta silmad muutuvad otse mu silme ees. Iiris, mis muidu on helehall hajuvate servadega ja pupill on tumehall ja suhteliselt suur, see kõik muutub – pupilli seest tuleb rohekassinine rõngas ja liigub silmnähtavalt iirise servade suunas ja jääb sinna seisma, sinine ring ümber halli iirise, tumehall pupill mind teravalt jälgides. Nüüd tajun selgelt, et lind on end teravustanud minule:

“Miks? ütleb ta vaikse häälega ja taas inimkeeli. ”Miks just mina, nalja teete, kas see on mingi halb nali?”

Olen kimbatuses: “Ma olen portreekunstnik, mu nimi on Aapo Pukk ja teie nägu meeldib mulle” püüan olukorda ka enda jaoks teha nii lihtsaks, kui võimalik.

Lind laseb õlad, hirmu poosist või külmast kanged õlad, alla tagasi, liigutab veidi oma pead külmrohelise mantli kapuutsi sees, kohendab sulgi, nagu mulle näib.

Neid silmi ei suuda ma unustada, mõtlen. Hetkega meenub üks film, kus inimroboti silmad selliselt end fokusseerivad, ei ta on ikkagi inimene. Aga need nõelteravad silmad.

“Muidugi ma tean seda nime, see on ikka tuntud nimi” hakkab ta pead üles alla liigutama. Tunnen kergendust. Ma ei tea isegi, kas selle pärast, et ma ikkagi veel tuntud olen (vähemalt nimi) või sellepärast, et jutuajamine võtab pöörde pehmema dialoogi suunas.

“Ma mõtlesin, et see on mingi halb nali. Niisugune tunne on, et tänapäeval enam ausaid inimesi ei olegi” hakkab vanadaam pehmema häälega õigustama. “Seda nime tean ma küll, ma olen ikka ka asjadega kursis, teatriga ja niimoodi!”

“Te võite mõelda mu ettepaneku peale, aga kui teie või minu buss tuleb, siis võibolla me ei näe enam kunagi.” püüan jutuajamist dramaatilselt mõjutada. “Viiekümne aasta pärast, kui meid teiega enam pole, siis saaksid inimesed seda portreed vaadata. Kui me aga niisama…” ei jõua ma oma keeruliseks kujunenud mõttekäiku lõpetada.

“Ei noh, ma lihtsalt selle pärast mõtlesin, et tänapäeval tehakse igasuguseid halbu nalju” ütleb ta justkui vabandavalt.

Siis meenub mulle juhiluba mu fotoga, võtan selle taskust välja ja näitan talle. Panen näpu oma nime juurde kuhu on versaalides kirjutatud PUKK AAPO. Vana kogu tõmbab pea tagasi. Saan aru, et tegelikult ma tungin võõrasse maailma kaunis julgelt sisse.

“Te saate mõelda, aga kui ma teid tahaks uuesti üles leida, siis kas ma võiksin teie telefoninumbri saada?” lähen julgeks, sest mu aeg, mu bussi aeg on täis, see tuleb iga hetk.

“Jah muidugi”, ütleb lahkeks muutunud lind mulle rahulikult oma telefoni numbri, nagu vanale tuttavale. Poole numbri peal küll hetkeks peatub, kuid siis vaatab veidi kaugemale tulevikku ja lõpetab numbri ütlemise.

“Mu nimi on Amalie” ütleb ta kuidagi veeritult, “Tegelikult on mind eluaeg Leenuks kutsutud, ma ei mäletagi enam, millal ma viimati Amalie olin, nii mind polegi kutsutud.”

Küsin talt veel, et millal ma võin talle helistada:

“Kas homme hommikul võiks?” küsin kiirelt oma igapäevast tormakat kõnepruuki appi võttes.

“Jah!” ütleb Amalie lühidalt.

Annan talle lõpetuseks oma käe ja tänan, et ta mu ära kuulas. Vana naine võtab tumerohelise mantli seest välja käe ning annab selle mulle, kui vanale sõbrale. Imestan veel, et nii noor käsi, nii roosa, nii sile.

Astun tast eemale. Tema buss tuligi. Ta läheb.

Siis tuleb minu kord. Sõidan kolmekümne kolmega läbi Mustamäe ja Õismäe alguse Telliskivi perearstikeskusesse. Mulle tehakse põlve süst. Siis sõidan bussiga tagasi Nõmmele. Millal ma viimati sõitsin bussiga, küsin endalt. Kümme aastat tagasi, viisteist, ei mäleta.

 

*

Paar päeva hiljem seisan Mustamäe Sotsiaalmaja teisel korrusel korteri number kolm ukse taga.

Majja sisenemine oli kahjuks selline nagu ma arvasin sotsiaalmaja olevat – läppunud, suitsune, vaene ja abitu, oma vanas mahlas tuksuv organism. Aga teine korrus oli omaette suletud, ilmselt rikkad , mõtlesin, puhas, ilma igasuguse lõhnata. Mõtlen, et kas annan kella, mis võib mõjuda liig pidulikkusena või koputan, ta nagunii kuuleb. Annan kella.

Seal ta seisab, kaunis sinises pluusis.

Mu üllatus on suur, nagu olin kahjuks oodanud – ta on muutunud. Ta ilmselt ei saa sinna midagi ise teha. Rääkisin talle telefonis eile õhtul ühe loo, kui ma Ameerikas kursust tegin ja kohtasin tuttavate ringis fantastilist habemikku, poolakat Irakit. Kutsusin ta oma grupile poseerima, aga unustasin ütleda, et ma tahan teda seal näha sellisena nagu ta on, pikkade harali hallide juustega ja väga karvase suure habemega. Irak ilmus mu tundi, nii, et ma ei tundnud teda ära. Pidasin teda uueks õpilaseks. Kui küsisin, et ega mu modell pole tulnud, siis keegi näitas tema suunas. Seal seisis naeratav punase näoga poolakas korralikult pöetud peaga ja väikese habemega. Püüdsin meenutada, milline ta oli, kui ma teda kutsusin. Loomulikult püüdsin oma pettumust talle mitte välja näidata ja kasutasin teda modellina.

Mu uus tuttav ei lasknud mul seda lugu tegelikult lõpuni rääkidagi. Imeliku targa ja intelligentse häälega võttis ta mul sõnad suust:

“Kas te arvate, et ma hakkan oma kortse siluma?”

“Ei, muidugi mitte!” hõikan rõõmsalt vahele.

“Olen selline nagu olen, sellisena, nagu te mind seal turuväravas nägite. Ju te siis midagi seal nägite, mis teid pani niimoodi mõtlema. Muidugi oli mul seal müts peas ja kui ma nüüd pea paljaks võtan, siis juuksed ei ole mul ka enam endised”.

Näen kujutluses oma lindu üksikute hõredate juuksesalkudega. Juba lähen oma mõttepildis ka julgemaks. Võtan ta õlad paljaks ja maalin teda tunduvalt üle elusuuruse. Käed nõjatuvad kahele poole ta nägu, ta toetub otsekui mingile barjäärile, ta vaataks nagu üle aia – vanadus, kõikide tulevane või oleviku sõber, tühi taust või siis valge voodilina, mis on veidi kortsus, ei laudlina, mis on tõmmatud nöörile, mõned kohvitasside plekid vastu valgust nähtaval, need ei ole viimaste pesudega välja läinud.

Tegelikult aga seisab mu ees uksel vana naine, kuid nägu täis valgust, ta on oma kodus ja kortse on vähem, tunduvalt vähem. Ilus hall lühike poisipea. Otsin hästi varjatud pettumusega vigu või vildakust või erilisust ta küljes, mida turu väravas nägin küllaga, nii et ma tundsin, et pean talle appi minema. Ei leia. Olen löödud. Aga lähen sisse ja mõtlen, et siis on vähemalt seegi hea, et ta olukord tema enda jaoks pole nii hull, nagu see seal bussipeatuses välja paistis. Ta elab, ta saab hakkama.

Teeme juttu. Lasen tal oma elust rääkida. Viljandist. Teema hakkab hargnema sellest linnast sellepärast, et teen märkama sõnajalgadest maali seinal:

“See on Ants Grossi pilt, te teadsite teda?”

Räägime pildist, ravipildist, kui ta teatab, et Ants Gross, kas ta mitte surnud pole. Ütlen, et ta on minust vast viis või kümme aastat vanem, et ei tohiks olla.

“See on ikka minu vanune inimene?” teatab mu uus tuttav kahtleval toonil.

Minu küsimuse peale, et kust ta pärit on, hakkab naine rääkima, et nüüd räägitakse et ärganud.

“Ma pole kunagi uinunud olnudki”, jätkab Amalie, “Selline jube aeg, see nõukogude kord, et see nii kaua kestis, aga ma ei uskunud seda iialgi, ma polnud kunagi uinunud olnudki. Sellist õudust ei saa niisama pealt vaadata.”

“Tahaks küsida, et mis ametit te pidasite. Ma näen teie intelligentseid käsi ja kuulen head eesti keelt”, küsin ettevaatlikult, et mitte liiga palju eksida. Tahaksin öelda õpetaja, aga ei saa.

“Raamatupidaja, ma olin raamatupidaja kogu elu” vastab ta seepeale.

Amalie seletas, et ta oleks võinud juba kakskümmend aastat tagasi siit ära minna:

“Ma olin läinud mis läinud. Ma olin juba seal pool. Noh, vaim või selline. Mulle tuli üks haigus kallale. Olin nagu luu ja nahk, süüa ei saanud ja süüa ei tahtnud. Aga jõud oli alles. Teha sain kõike. Ei tea mis see siis oli. Õde Olga tuli siis selle päevalilleõliga. Teate küll. Või ei tea?” vaatab ta kahtlustavalt minu suunas.

“Ei ole kuulnud!” vastan, ei suuda oma mälusopist midagi sellist leida.

“See läheb valgeks nagu piim, seda tuleb imeda. Imeda nagu kommi.” Amalie jätkab erksalt.

“Kuidas imeda?” küsin üle ja mõtlen samas, et saan nüüd küll midagi uut teada.

“Võtad supilusika täie suhu ja ei hoia lihtsalt niisama suus vaid imed seda” teeb vana lind oma kortsus põskedega aastakümnete tagust liigutust.

Selguse mõttes küsin üle, kui juba arutamiseks läks: “Alla ei neela? Lihtsalt mälud suus seda päevalille õli, lased tal süljenäärmetest läbi käia?”

“Midagi nii jah” on Amalie nõus.

“Ja siis ta läheb valgeks kui piim” lisab ta.

“Ju ta siis kõik mürgid sealt süljenäärmetest kätte saab!” teatan just nagu asjatundja juba, “Mitu korda päevas siis?”

“Kolm korda!” vastab ta.

“Tervis hakkas nagu tagasi tulema selle peale” aeglustab ta oma juttu justkui veelkord üle mõeldes, et kas tõesti sellest hakkas tervis tagasi tulema.

Siis aga läheb vana lind uuesti hoogu:

“Ja siis ma olin nagu oma kehast väljas” jutt aeglustub taas, “Ma igaljuhul ei maganud, nägin ennast isegi eemalt. Näen et toas on tumedad kujud, aga kõik on seljaga minu poole. Tunnen sealt kellegi isegi ära ja ütlen talle, et vaata, kuule, vaata minu poole. Aga ta ei vaata. Mitte keegi ei vaata. Selline tuba oli. Ja siis olid seal kaks sammast, üks oli must ja teine punane, need läksid ülesse.”

“Kui suured sambad need olid?” küsin üle.

Amalie paneb käed enda ette nagu suureks kallistuseks õhus või justkui tahaks olematust väga suure tüvega puust ümbert võtta:

“Nii suur, nagu minu keha suurus või nii.”

Näen selgelt toru, mida ta kirjeldab ja näen mõttes kuidas need torud, must ja punane, saavad olla hingele kojusõitmiseks abiks:
“Kui kõrged need sambad olid?” küsin veel üle, kuigi tean vastust juba ette.
“Need läksid ülesse” vaatab lind sotsiaalmaja toa laest läbi.
“Taevasse?” lisan selguse mõttes.
“Jah, taevasse” teatab ta nüüd enesekindlalt.
“Kas te Jumalasse usute?” küsin.
Amalie ei tee mind kuulma või tõesti ei kuule ja räägib edasi päevalilleõlist. Mina aga mõtlen, et nii pika elu on ta ära elanud, tal peab ju mingi seisukoht Jumala suhtes olema või ta siis tõesti eiras mu küsimust, ei tea.
Mingi aeg hiljem küsin taas:
“Kas Jumala peale olete vahel mõelnud?”
“Ma olen alati Jumala peale mõelnud” vastab ta rahuga, milles näen ka tema noorust ja lapsepõlve.
“Mul pole kunagi olnud nii, et ma poleks tema peale mõelnud” lisab see vana naine.

Tunnen mingit erilist rahu kohalolu selles toas sel hetkel, kui kõige kortsulisema näoga inimene keda olen eales näinud, ütleb et ta on alati Jumala peale mõelnud.
“Siis ma olin tagasi” teatab nüüd Amalie ja toob mind maa peale tagasi.
“Ma olin tagasi ja ma polnud sellega sugugi rahul. Ma ei tahtnud tagasi tulla!”
“Ju siis oli veel midagi ees!” ütlen osavõtlikult.
“Ei tea” jääb ta mõttesse.
“Aga siiski, jah” lisab siis.
“Te olite veel kellelegi vajalik, midagi oli veel tarvis ära teha”, arvan.
“Vist küll!”
“Võibolla õele” ütlen.
“Vist küll” on ta üllatavalt leplik ja näoga, nagu poleks ta kunagi sellele mõelnud.
“Ja veel kellelegi” leiab ta nüüd veel inimesi enda seest, “Jah temale päris kindlasti”.
“Ma hakkan teid nüüd pildistama, enne kui me mõlemad päris ära väsime” teatan ettevaatlikult.
“Jah, jah, ma ikkagi ei saa aru, miks just mina” küsib ta. “Noh, kui just vanadus ja huvitavad kortsud, nagu te ütlete.”

“Ma olin ennast täiesti maha kandnud enne teiega kohtumist!”

 

Lugu läheb edasi.

 

“Kas Mustamäe sotsiaalmaja?” küsin.

“Ei, kuhu te helistate?”

“Ah nüüd ma saan aru, et see on sotsiaalkeskus” vabandan, kuna näen arvutiekraanilt asutuse õiget nime.

“Jah meil on siin ringid ja sellised asjad” räägib soe hääl, hääl mis ilmselt suhtleb palju. “Keda te tahate, meil on siin palju inimesi?”

“Ma tegelikult tahan sotsiaalmaja,” ütlen.

“Äkki tahate päevakeskust?”

“Ei, mul oleks vaja seda kohta, kus on vanad inimesed.”

“Siin on küll, kus lapsed tulevad hommikul ja vanu inimesi tuuakse ja tulevad …”, läheb hääl veelgi soojemaks justkui suutes mulle midagi sellist pakkuda, mida ma ei teadnud, et ma vajada võin.

“Aga ma ikkagi vist pean helistama sotsiaalmajja” püüan rajal püsida ja asun infot hankima, “Ega teil seda numbrit ei ole, ma ei suuda seda internetist leida?”

“Muidugi ma leian, üks moment, kohe otsin, siin see on…”

“Aitähh!”

 

“Tere kas Sotsiaalmaja”.

“Jah” kostab hääl, mis suhtleb ilmselt palju vähem või vähemalt rohkem ühesugusematel teemadel.

“Kes te olete?” muutub vastus küsimuseks.

“Pukk on nimi” ütlen ja loodan, et ma ei ole seal majas ebasoovitavaks isikuks kuulutatud. Mul vasardavad peas Amalie loos laused sotsiaalmaja kohta, selle läppunud lõhna jne kohta.

“Ma sooviksin teie maja ühe elanikuga rääkida!” püüan tavaline olla.

“Kellega?”

Annaks Jumal, et ta oleks elus ja et temaga on kõik korras, ja et kõik oleks nii, nagu aasta tagasi.

“Amalie Laanega, korterist…” mõtlen kas oli kolm, jah oli, miks ma kahtlen, “kolm”.

Kui ta ei oleks elus, siis nüüd mulle öeldaks seda.

“Kes te olete, kas sugulane, tuttav või sõber?” loetleb mu vestluskaaslane venitades väga erinevaid võimalusi ja tundub, et see rivi võiks jätkuda. Mõtlen, et millise nime taha ma võiksin sobituda. Ise mõtlen, et oleksin valmis ükskõik kellena esinema, kui see oleks vaid hea Amaliele ja viiks meid edasi antud vestluses.

Tahan öelda sõber.

“Tuttav” ütlen.

“Jah, ta on küll meie elanik” kostab toru teisest otsast.

Amalie on elus!, hüüab mu süda.

Samuti kostab sealt, et mu vestluskaaslane räägib kellegagi samas ruumis.

Kuulda on vaid üksikud katked;

“Amalie…., number 3…, ta on vist turul…, ei ta on väljas….. ja peab minema vaatama.”

“Kas te saaksite teda telefonile kutsuda” küsin ja endal on niisugune tunne, nagu helistaksin ma lastelaagrisse ja tahaksin et ma saaksin oma lapsega rääkida. Nagu oleks seal selline maailm, mis on niivõrd kinnine, et helistamine ja kutsumine on harv, ebatavaline ja suur sündmus.

“…või telefoni viia talle või ütlete tema numbri mulle…” proovin oma arust asju lihtsamaks muuta.

Taustal kostub hääl:

“Me vaatame, kas ta läks vist üldse välja”.

“Ja ega ta meid sisse ka ei lase ja telefoni ka vastu ei võta” ütleb nüüd naine kelle käes on toru teine ots.

Kuulen samme trepist üles minemas. Kuulen häält kuidas sussid või suvekingad lähevad mööda koridori kivitreppi ülesse teisele korrusele. Liiv sahiseb iga sammu all. Rumal mõelda, aga vist suudaksin seda keha isegi ette kujutada, mida need jalad üles viivad. Torusse kostub ohkamist. Või on see trepist üles minekust. Mul on see trepp meeles küll, seal olid pool korrused ja ebaloomulikud üleminekud. Seal, kus peaks hakkama uus korrus ja koridor, on korraga mingi pööre ja veel paar trepiastet ja täiesti ebaloogilise koha peal on Amalie korruse koridori paksus valges raamis klaasuks.

“Vabandan, et ma tüli teen!” ütlen torusse ja tean, et enam ei saa ma liikumist peatada.

“Vaatame mis me teha saame” räägib hääl minuga või selle teise naisega, kellega koos mindi Amalie ukse taha. Hääl, mis on minu poolt rohkem, kui Amalie poolt. Amalie, kes võibolla ei lase meid sissegi.

“Tänan teid ja vabandan tüli tekitamise pärast” ütlen igaksjuhuks veel.

“Ega ta meid sisse ei pruugi lastagi”.

“Mul oli tema number olemas, aga ma ei suuda seda leida” ütlen, teadmata, kas iseendale suusoojaks või toruga naisele Mutsamäe sotsiaalmaja teisel korrusel korteri number kolm ukse taga.

Koputus. Tugev koputus mu telefoni sees ja selgelt näen Amalie ust oma silme ees. Nad hakkavad üksteise võidu rääkima, et üks meesterahvas tahab teiega telefonis rääkida, et kas te avate ukse ja võtate selle kõne vastu.

Ilmselt uks avatakse kuna enam ei räägita nii läbisegi ja jutt aeglustub:

“Siin on üks meesterahvas, kas te räägite temaga?”

Siis kostab mulle juba tuttav intelligentne kõrgem tämber:

“Miks ta siis mulle ei helista?” Ja ma ei teagi kas rõhk on sõnal helista või rõhk on sõnal mulle.

“Tal kadus teie number ära ja ta tahab teiega rääkida, kas te räägite temaga?” muutuvad Amalie ja minu vahel olevad inimesed kärsituks.

“Muidugi räägin” ütleb Amalie üle mõjuva pausi ja väljakaalutud rahulikkusega, mis on, nagu ma juba tundma olen õppinud, talle väga omane. Sellise vaikuse pealt ootamatu rahulikkusega tormi peatava intonatsiooniga on ta mulle varemgi midagi öelnud.

Kuulen, kuidas toru antakse käest kätte, ruum telefoni ümber muutub. Ilmselt ei ole Amalie koridori tulnud ja võttis nüüd toru oma kätte ja seisab nõnda seal ukse vahel.

Vaikus.

“Tere, olen Aapo, see kunstnik, kui mäletate” ütlen kõige suurema lootusega, mis minus on.

“Miks te mulle ei helistanud?” küsib Amalie.

Kuulen kõrvalt naisi talle seletamas, et ta kaotas numbri ära ja sellepärast ta sellele numbrile helistabki,

“Ma võiksin teile uuesti helistada, kui sobib. Ütelge mulle palun teie number” püüan olla ka seal koridoris.

“Ei praegu ma ei ütle!” teatab Amalie.

Taipan, et ta ei taha seda teiste kuuldes ütelda.

Püüan konspiratiivust tekitada ja lisan häält vaiksemasks muutes, et minge korraks oma tuppa ja öelge mulle oma telefoninumber.

Naised võtavad telefoni jälle oma kätte ja hakkavad Amaliele asju otsast peale seletama. Kuulda on Amalie naeru.

“Amalie läheb tuppa telefoni numbrit otsima” ütleb naine torusse.

Ja lõpuks saan ma oma tahtmise, Amalie ütleb mulle oma numbri.

Nüüd küsin, et kas ma võin talle tuppa helistada.

Toru on jälle naiste käes:

“Kas ta võib teile kohe helistada?”

“Ma just tulin väljast, aga võib ikka”, ütleb Amalie.

Ootan pisut ja helistan.

“Tere olen Aapo Pukk, see kunstnik, kui mäletate”.

“Mudugi mäletan” ütleb mu vana tuttav rahuliku häälega.

“Ma vabandan, et ma sellist tüli tekitasin” proovin kombata ta meeleolu.

“Ei ma ei saanud kohe aru, aga nüüd mul on meeles küll.”

“Teate ma tahtsin teile öelda” mõtlen pingsalt, miks ma üldse helistasin ja ei suuda midagi paremat jutu alustuseks öelda, “et ma sain vahepeal 50-aastaseks, see on muidugi teie silmis lapse vanus, aga sellega seoses on mul Rahvusraamatukogus näitus ja ma tegin ju vahepeal teie pildi valmis ja panin sinna välja. Ma tahaksin teid sinna näitusele kutsuda”.

Vaikus.

“Ei-ei minust ei ole enam asja. Ma olen nii kehvaks jäänud. Poes ma veel käin. Ma ei ole enam endine!” ütleb Amalie.

“Aga kui auto tuleb ukse ette” püüan endalegi ootamatult naljaka luksusliku mõõtme sisse tuua. Samas näen vaimusilmas kõiki neid inimesi, kellele auto on elu jooksul treppi sõitnud ja näen, et Amalie ei sobitu kuidagi sellesse pilti. Siis nad on uhkelt sinna sisse marssinud, öeldes veel maja ees olevatele inimestele tere. See pilt ei lähe Amaliega kokku.

“Ma toetan teid käest, ma olen teile abiks” mängin teema lõpuni sirgeks.

“Ma lihtsalt ei ole enam endine, see ei tule enam kõne alla!” ütleb Amalie mulle lootustandva kerge kurbusega toonis.

“Aga Nõmme turul ju käite” küsin kiirelt ja mulle meenub Amaliest kirja pandud loost silmade teravustamise hetk. Kui ta seda lugu ükskord näeb, kuidas ta seda küll loeb, seda pupilli ja rõngaste kohta. Kuidas ma küll ei taha, et ta haiget saab.

“Ei enam ei käi” ütleb Amalie, “millal me kohtusimegi, see pidi olema aasta tagasi?”

“Ei, vast oli selle aasta alguses” olen kimbatuses.

“Ei olnud. Selle aasta alguses suri mu vend” ütleb vana naine mõtlikult ja rahulikult.

“See oli vist jah eelmine kevad” hakkab pilt selginema. Just siis tulin Ameerikast tagasi ja tahtsin kasutada värsket silma elu nägemisel. Ameerikas juba unistasin, et leian kellegi sellise Amalie, kes iseloomustaks minu jaoks kogu vanadust, oleks eesti elu peegel. Värsket pilku pidin kasutama. Ja mul ei olnud veel autot siis ja:

“See oli eelmine kevad.”

“Oli vist jah” kordab mõttes Amalie.

“See aeg läheb nii kiiresti” ütlen. Kuidas see on ometi läinud, mõtlen. Mulle tundub, et alles ju tegin selle pildi. Siis mõtlen, et pildi avalikustamise ja tegemise vahele on mahtunud õige mitu näitust ja uusi pite. Need on kõik mahtunud Amalie pildi sisse.

“Aeg on nii hirmus kiiresti läinud. Ma ei suuda enam oma mõtteid koguda. Mul läks tükk aega, et aru saada mis praegu toimub. Ei noh nüüd ma saan aru küll. Kui hommik algab, siis ma tean, et õhtu on juba käes. Kõik sõltub sellest, milline öö on olnud. Minu jaoks päeva enam polegi.”

“Üks inimene oli eile näitusel käinud ja teid ära tundnud seal pildi peal” ütles mulle näituse valvur. “Ta polnud küll alul päris kindel, aga siis sai aina kindlamaks. Ta oli ilmselt teie majast.”

“Kas ma teile külla võiksin tulla ja teid tänada ja seda pilti näidata?” Küsin.

Ise mõtlen, kui karm ma olin seda pilti tehes, kui halastamatu ma olin iga kortsu suhtes. Ma ei maalinud neid kortse kui endi omi. See ei olnud ju sellest, et ta jäi mu jaoks võõraks, kuna lõpuni me poseerima ei saanud teda. Ma vaatasin teda nagu objekti, kui vanaduse sümbolit. Kui kõikide meie vanadust. Aga kas ta elab selle üle, kuidas ta seda võtab? Ta ütleb mulle midagi pahasti. Ta minestab, ta on pettunud, kas ta näeb seal kunsti, midagi mis pole tema, on keegi teine, kellegi teise tehtud ja kuulub kellegitele teistele.

“Postimeest ma olen ju näinud.” Ütleb Amalie.

See võttis mu sõnatuks.

“Mul üks sõbranna tõis seda mulle näha. Siis ta jättis selle siia. Ma unustasin oma Postimehe toomatagi.”

“Oh, siis te ju teate kõike.”

Vaikus.

“Teate ma tegin ka meie kohtumisest loo. Ühe jutu. On olemas arvutimaailmas selline sotsiaalne võrgustik nagu Facebook, kus see lugu on teie pildi juures ja paljud inimesed on seda lugenud, te olete neile südamesse läinud ja nad mõtlevad teie peale. Ma tuleksin külla ja tooksin selle loo lugeda.”

“Seda saavad sealt ju kõik lugeda.” Ütleb Amalie.

“Ega ma panin ainult eesnime. Seda küll, aga üle keskea, siis mõtlen et ma ise ka ju olen ja siis mõtlen et kui palju on mul juba Facebooki sõpru, kes on kõik keskealised ja vanemadki, jätkan, et ega vanematel inimestel tihtipeale pole arvutit.

seda küll ja ega vanadel ei ole.

“Te oleksite võinud ju mulle seda lugu enne näidata, kui ta sinna üles panete!”

Olen jälle ehmatanud ja mõtlen, et miks ma tõesti talle seda ei näidanud enne.

“Ma mäletan meie viimast telefonikõnet enne maali alustamist, kus te ütlesite, et kõik on mõttetu ja seda pilti pole vaja ja poseerimine jääb teie poolt ära. Siis ma sulgusin pärast seda endasse ja selle teema sisse ning tegin omaette selle maali ja lõpuks ka loo sinna juurde.”

“Vahepeal te ju helistasite mulle!”

“Helistasin jah” ütlesin, aga ei mäletanud, millest me rääkisime.

 

“Ma vabandan, et ma seda lugu teile ei näidanud, palun andeks!” püüan olla lapselik, äkki läheb läbi. Mõtlen et kuidas ta linnu teemasse suhtub. Ja korduvalt linnu teemasse suhtub.

Olengi lapselik. Peale selle ega kõik ometi seda ei loe. Selleks tuleb minnna Facebooki nö mu kodulehele, leida üles see pilt ja siis vajutada sellele pildile ja siis alles tuleb pildi kõrvale lugu.

Praegu lugu kirjutades löön kindluse mõttes Googlisse “Amalie Laane”, hirmuga, et äkki ongi mu lugu ainus asi, mis selle isikuga ta elu ajal välja tuleb. Kergendus, sest 107 000 vastet ja esimene on Amalie Lääne. Kordagi ei näe seal oma isikut. Kitsendan otsingut, viimane aasta, viimane kuu, viimased 24 tundi, viimane tund. Ei teda ei ole. Olen uusdishimulikult õnnelik ja õnnetu üheaegselt. Ma pole talle liiga teinud ja samas pole teda nendel avarustel olemas. Isegi siis, kui ta minu kodulehel on olemas.

“Seda lugu tahaks ma küll lugeda.”

Mõtlen nüüd, et ta tahab kirjalikku teksti.

Kujutan ette, kuidas ma talle seda lugu ette loen ta toas.

Mõtlen nende kohtade peale, mis võivad teda häirida. Mõtlen selle peale, kui ta oleks seda enne teadnud, ja ta oleks seda välja näidanud, siis kui palju oleks see loo lõpptulemust mõjutanud, kui ta oleks saanud kommenteerida seda lugu. Ja kui ma poleks midagi muutnud, siis kui palju see oleks mind jäänud häirima, et ma ei kuulanud teda. Ma ei tahtnud jääda tema ellu sisse tungijaks.

“Teate, mu unistus on ikkagi, et me lähme raamatukokku ja poseerime teiega selle maali ees ja keegi teeb meist foto.” ma ei tea isegi miks ma nii unistan, mõtlen.

“Ei see ei tule kõne allagi!”

Kas täna, mõtlen, et läheme kella 18.40-ks kinno ja 17.30-ks naisele tööle järgi ja vahepeal läheme Lidosse sööma ja enne seda kõike tahaks raamatukogust näituselt läbi minna ja vaadata, mis külalisteraamatusse on kirjutatud.

“Kas enne kella nelja täna sobib?” Kuigi tean, et see ei sobi, aga loodan, et äkilisus võib midagi korda saata.

Kunagi kui pilti tegin, siis oli mu mõte seda teha British Petrolium portreevõistluse jaoks, mis on üks soliidsemaid Euroopas. Kuid pilt jäi sinna saatmata, kuna mitu asja langes ajaliselt kokku, pidin sõitma ühe väga huvitava asja pärast Indiasse ja pidin minema vanaisa Pauli pildiga Philadelphiasse USA-sse. Kõik langes kokku ja Amalie jäi oma aega ootama, oma näitust ja oma kohta ja lõpuks ka kohtumist ta endaga, ma loodan.

“Ma ei saa!” ütleb Amalie.

“Siis homme, laupäeval?” muutun pealetükkivaks.

“Mul läheb juba selle mõttega harjumisega kaks nädalat. Mul on viimasel ajal nii, et ma ei saa enam oma mõtteid kokku. Mul on viimastel aegadel olnud pea uimasus ja paljud räägivad seda. Täna on kergem olla. Jah paljud räägivad seda et aeg on hakanud kiiremini liikuma.” räägib Amalie.

“Aga näitus on ainult 24. oktoobrini lahti, me võiksime ikkagi enne seda ära käia!”

“Ei, linnas ma ei käi üldse.!”

“Äkki tuleb mõni helgem päev?”

“Jah, seda küll. Kõik sõltub sellest, kuidas öö on olnud. Mis aeg teile võiks sobida?”

“Mina saan ju oma asju sättida, ma ikkagi juhinduksin teist! Ma igaks juhuks jätaksin ka oma numbri, kui peaks üks helge hommikune hetk olema, ma tuleksin lihtsalt kohale, ma olen ju teie lähedal, Nõmmel ja teie Mustamäel.” arutlen.

“Seda küll, jah, siis küll, kui on parem päev. Ütelge siis.” kõlab ootamatult Amalie suust.

“Mida?” ei saa ma aru.

“Oma number!”

“Kas te saate kirjutada?” püüan toibuda.

“Jah, ma istun ju laua taga.”

Ma näen selgelt teda, oma toas, pikad nailonkardinad peaaegu maani. Väike kohver kirjutuslaua kõrval, nagu hakkaks kohe minema. Sile vanainimene istub kulunud kõige askeetlikumal nõukogude-aegsel toolil. Kortsudeta seelik, pruunid sukad, sokid ja kerge kontsaga toasussid, heast materjalist lilleline pluuse, puhas laud, laual paber ja pliiats.

Ütlen talle oma numbri ja julgustan, et ta helistaks.

“Ei, ega ma enne kahte nädalat ei helista.” ütleb ta.

“Kui tuleb helge hetk, helistage ikka.”

“Olgu siis.”

“Ma loodan ikkagi veel kohtuda.” Ise tunnen, et kõik mis ma ütlen võib olla viimane, saatuslik ja tähendusrikas.

“Kõige paremat siis.”

“Nägemiseni.”

Mõtlen, et peaks ka kodulehele siiski tema perekonna nime panama – Laane. Amalie Laane. Et ta oleks ka internetiavarustes olemas.

 

Rohkem me ei kohtu.

*

Viis aastat hiljem helistan Mustamäe Sotsiaalmajja ja saan teada, et Amalie lahkus juba 2015. aastal. Mu küsimuse peale, kas keegi temast mulle räägiks, saan vastuseks “Kedagi pole elus, meil lahkub iga aasta väga palju inimesi, remont on ka tehtud.” Hiljem saan teada, et Amalie õde suri aasta pärast teda. Saan teada, et Amaliet oli see pildi lugu häirinud. Kui seal oleks olnud pealkirjaks lihtsalt – vana naise portree, oleks kõik korras olnud. Sotsiaalmajas oli nii mõnigi naaber öelnud, et sina oled ju meil nüüd kuulsus. Kas oli päriselt nii mõeldud või tehtud seda kadedusest, mine sa võta kinni. Teisalt oli Amalie pildist ja loo sündimisest aegajalt ka positiivselt rääkinud, see oli olnud ta viimaste aastate üks eredamaid sündmusi.

Amaliest oli jäänud järele ka minu saadetud paberile väljatrükitud lugu talle, kuhu ta oli teinud peale parandusi. Ootan nende parandustega kohtumist. Ühte tean juba ette, ta oli alati olnud mitte Leenu vaid Malle, Mall, tädi Mall.