Tagasi    

Autoportree valges särgis


Olin aasta tagasi saanud innustust oma esimesest rahvusvahelisest tunnustusest: mu tööde portfolio oli saanud autasu CERTIFICATE OF RECOGNITON. Sellest tunnustusest tiivustatuna otsustasin midagi huvitavat korda saata. Teadsin, et see peaks olema autoportree. Midagi lihtsat, askeetlikku ja tavalist. Isegi tausta värvi olin peaaegu juba ette valmis mõelnud: pretensioonitu rohekas hall. Toon, mida ei saa ühe kirjeldamisega välja öelda.

2001 Honors Award Ameerika portreekunsti Ühingu rahvusvahelisel portreevõistlusel portreekunsti konverentsil Chicagos, IL.

 psoa_logo-copy

Autoportree valges särgis – lugu.

Raske on kunstnikul hakata kirjeldama autoportreed, sest see maal ise ongi olnud üks kirjeldus.
Juba enne selle töö alustamist oli mul selge, milline saab olema meeleolu, milline saab olema tonaalsus. Mind valdas nagu teadmine, et tahaksin teha üht väga rahulikku autoportreed. Üht askeetlikku, lihtsat, rõhutatult lihtsat isegi.
Tavaliselt on ju nii, et kunstnik asub autoportree kallale siis, kui elu on liiga keeruliseks läinud. Elu on liiga kirjuks läinud, liiga tasakaalutuks läinud. Ja siis ongi autoportree justkui päästerõngas, et see keeruline ühte pilti kinni püüda lootuses, et aeg jääks seisma ja enam nii väga ei kõigutaks. Siit ka autoportreede tihtipeale esiletulev ägedus, kirjusus, äkilisus, agressiivsus. Nii, et vastukaaluks kõigele sellele tundus huvitav teostada portree juba ette teades, et see võiks olla tasakaalustatud autoportree.
Vahel käsitletakse autoportree sündi ka kui mingi piiri maha panemise aega. Kas lõppeb teatud periood elus või loomingulises käsitluses või on midagi uut algamas.
Autoportree omab endas selguse otsimise, millegi lõpetamise ja millegi alustamise tähendust.
Autoportree saab sündida kas väga äkki, et näiteks sa oled lihtsalt selleks valmis ja kõik su ümber on selleks valmis ilma erilisi suuri plaane tegemata. Ja pilt sünnib enne, kui mõeldagi jõuad. Või siis pead plaani ja käid ringi nagu kass poegadega, teades, et see on kuskil siin peidus ja varsti leiad ta üles.
See tänane vaadeldav autoportree oli pigem seda teist lähenemist pidi. Aga see otsing polnud valuga otsimine vaid rõõmus üllatumine, avastamine, leidmine.
Juba mitmendat suvist päeva märkasin meie maja ühel aknal seistes head kollakat valgust. Juhuslikult oli aknalaual peegel. Imetlesin koolimaja kollase seina peegeldust toal, minu näol. Siin peab vahet tegema, et ma ei imetlenud enda nägu mitte, vaid valgust ühel näol. See oleks võinud olla üks kõik kes, kes oleks sattunud sellesse valgusesse siis ja seal. Ma oleks ilmselt teda portreteerinud. Nii ma alustasingi. Portreteerisin teda, oma nägu. See saab objektiks, kellekski, kes ei ole mitte sina ise. Julgen isegi väita, et kunstnik kaugeneb endast iga autoportreega. See, mis su sees on, saab avalikuks ja ei ole enam ainult sinu oma. Mina isiklikult näen maalitud autoportree vaatamisel ainult endast võõrandumist. Midagi võõrast või antud ajas ainuomast saab maha pandud, välja toodud, ära uuritud.
Väikest formaati arvestades tahtsin selle pildi maalida väga täpse detailiga. Kuni veresoonteni silma valgel. Tihti on mulle kommenteeritud seda pilt, kui, et sa ei ole ju sellise tõsise „kulm kortsus” näoga. Sa ei ole ju nii pingestatud.
Need kommenteerijad ei ole mind näinud töötades, saan ma ainult vastata. Just selline pinges nägu ja veel hullemgi on mul ees objekti uurides. Sest unustan end. Töö juhib mind.
Päris õige tundus selga jätta ka see valge lihtne ühe nööbiga särk. Nüüd teadsin ka, et taust peab olema ääretult lihtne. Kindlasti hall, värviline hall. Kaua otsisin seda tooni, et see oleks usutavalt oma.
See oli suur rahvusvaheline portreefestival, kuskil paari tuhande inimesega, kus see portree oma auhinna järel käis. Kõik tundsid mind ära, sest olin võitjate hulgas ja sama näolapiga kõndisin ka ringi seminaridel ja muudel üritustel.