Tagasi    

Eesti sõjavägede ülemjuhataja kindral Johan Laidoner (1884-1953)


Seitsmes koht (esitatud oli üle maailma 1,083 tööd kokku)

Ameerika Portreekunsti Ühingu konkursil, mis oli korraldatud ainult oma liikmetele (Members Only Competition).

psoa_logo-copy

Portrait Society of America

Member’s Only Competition Winners

Dear Aapo,

Thank you for your participation in the Members Only Competition.  This is our 11th year sponsoring this event and it is encouraging and inspiring to see a showcase of such excellent portrait, figurative and easel work being created by our members around the world.  This year we received the highest number of entries ever in the Members Only Competition, 1,083, making the selection process very challenging.

We are pleased to tell you that your work was awarded a placement in the Members Only Competition as noted below. The top winning works will be featured in the International Artist Magazine and our quarterly The Art of the Portrait Journal. In addition we will be posting the winning entries on our Facebook page, blog and website.

We appreciate you taking your time to enter the Members Only Competition and supporting our programs. The complete list of winners will be posted on our website, blog and Facebook page by December 9.

Congratulations and thank you again for your continued support and involvement with the Portrait Society.

Winning Entry Title: General Johan Laidoner (1884-1953), 46×33.5″, Oil on canvas

Winning Entry Placements:  7th Place

Winning Entry Category:  Commissioned Portrait

Regards,

Christine

 

P.S. We have a new rubric for awards this year, in each category there will be 1st through 10th placements and then a select group of Finalists.


“Tundmatusse hämarusse” [Johan Laidoneri märkmed Vladimiri vanglas 26. septembril 1944]. Elu Pilt 1993 nr 6, lk 23.

“Miks mina ei põgenenud Eestist 1940. a. suvel? Sakslased pakkusid seda. (Wiley käis Riiast passidega, inglased hoiatasid). Põgeneb see, kes kardab vastutust oma tegevuse eest, tunneb häbi oma tegevuse eest või kardab füüsiliselt oma elu eest. Mina olen iseseisva Eesti riigi tegelane. Riiklik iseseisvus on iga kultuuriliselt arenenud rahva suurim ideaal, ilusaim paleus. Et Eesti sai iseseisvaks riigiks, jõudis selle suurima rahvusliku ideaalini, selles on ka teiste kõrval vaikne osa minu teeneid. Suur osa minu elutööst oli pühendatud Eesti riigile ja selle oma töö eest ei karda mina vastutust ei ajaloo, ei inimeste ees — ei häbene oma tegevuse eest. Tegelik Eesti riigi iseseisvus kestis ca 21 ja pool aastat. Ajaloo seisukohalt on see väga lühike aeg, aga olen kindel, et eesti rahva ajaloos ja rahva mälestuses see periood jääb kõige ilusamaks ajaks kogu tema elus ka sel juhul, kui eesti rahvas tulevikus jälle kord tagasi võidab oma riikliku iseseisvuse. 19. juunil 1940. aastal tolleaegne Eesti Vabariigi Valitsus oma otsusega (mulle esitati vastav dokument peaminister Varese, siseminister Unti ja riigisekretär Terrase allkirjadega), ilma mulle süüdistust esitamata, saatis minu välja Eestist Venemaale. 28. juunil 1941. a. Pensas mind vangistati NKVD võimude poolt ja mulle esitati süüdistus § 58 ja veel mingisuguse p. alusel (seda punkti uurija nimetas — ,,istoritsheskii”). Mind nimetati ,,bezpodannõi” — tähendab, et Eesti valitsus oli minust lahti ütelnud ja SSSR ka ei tunnistanud oma kodanikuks. Mind süüdistati kaastegevuses Eesti riigi loomisel, sõjajuhtimises SSSR vastu, mässukatse mahasurumises 1924. a. iseseisvas Eesti riigis — tähendab minu suhtes SSSR-i võimud ei tunnistanud 2. II. 1920. a. lepingut, aga selle juures täiel määral tunnistasid minu teeneid iseseisva riigi loomisel ja tema kaitsmises. Minu tegevus iseseisva riigi loomisel, Vabadussõja juhtimisel ja kommunistlise mässukatse mahasurumisel — kogu minu tegevus Eesti Vabariigis oli täiesti avalik, kõigile teada ja selle eest mina mingit vastutust ei karda, kuhugile ei tahtnud ja ka praegu neljandal vangistusaastal ei taha põgeneda. Ja füüsiliselt oma elu pärast pole mina kogu oma eluajal väga kartlik olnud, ja surma ei karda ka nüüd rasketes vangistusoludes oma kuuekümne esimesel eluaastal. Valus ainult see, et minu tegevuse eest kannatab täitsa süütult minu armas sõber ja truu elukaaslane — minu abikaasa. Tema on samuti vangistatud nagu minagi, ainult selle eest, et on minu naine. Aga olen kindel, et minu abikaasa peab õigeks minu elutegevust ja surma tema ka ei karda. Kõige vägevam vaim aitab, hoiab, kaitseb teda.” Aamen. J. L. 26/IX 1944.

Niisugune on minu curriculum vitae lõpp. Olen ilma kodumaata, mind ei taha Eesti, ei taha Vene. Pensas NKVD ülemus ütles, et olen täielikult NKVD võimuses ja jään vangi surmani. Vaatamata sellele olen tuleviku suhtes täiesti rahulik ja oma isamaa suhtes kordan — veidi muudetult inglise luuletaja sõnu: “Estonia, with all thy faults I love thee stiil”. J. L.

Inimesed surevad — rahvad ei kao, rahvas elab edasi.

(Kirjutatud Kirovi vanglas)