Tagasi    

Kõnelev vanamees


teine versioon

CERTIFICATE OF MERIT

ASOPA – American Society of Portrait Artists.

Portrait Art Festival 2002, New York, NY.

THE CONTEMPORARY PORTRAIT.

   Kohtusin oma modelliga aatriumis, mu tööde ülevaatenäitusel Tallinna vanalinnas, Harju tänava alguses, rahva seas kutsutud Ameerika ärikeskuses. Olin sel päeval näituse juures ja korraga näen üht põnevat habemikku mu pilte hoolikalt uurimas. Väikest kasvu, kiirete liigutustega, habe suitsust kollakas-pruuniks tõmbunud. Teen juttu ja kutsun ta ülejärgmiseks päevaks tagasi, poseerima portreemaali jaoks. Lapselikult säravad silmad reageerivad igale mu lausele.

See hommik, kui ta saabus, olin nukras meeleolus, kuna mind polnud vastu võetud Kunstnike Liitu. Olin segaduses ja otsisin mingit tõestust enese seest. Mu pea oli täis küsimusi: kuidas on õige maalida, milline tehniline lähenemine on sobilik, milline objekt on parim, kui suur peab olema portree töö peal jne. Miks mind vastu ei võetud? Põhjenduseks toodi, et liiga realistlik, võiks rohkem abstraktsionismi teha, tal on niigi kõik olemas, milleks talle kunstnike liitu enam vaja on.

Mulle endale meeldis see kirg, mis mu sees süttis. Tõestus seisis mu ees ja ootas portreteerimist! Samast modellist sündis sel päeval neli pilti, kõik pastellis, ühesuurused, aga erineva tehnilise käsitlusega. Tõnu Lumet oli enne pensionile minekut olnud suure masinatehase direktor. Ta poseeris mulle terve päeva, kaheksa tundi järjest ja läks. Midagi oli läinud liikuma – sama päeva õhtul toksisin interneti otsingumootorisse sõnad: kaasaegne kunst, klassikaline kunst, portreekunst. Tulemuseks sain Ameerika Portreekunstiühingu, mis on asutatud just aasta eest. Loen ühingu tutvustust ja põhikirja. Sain aru, et postmodernism oli eneselegi aru andmata ja kutsumata külalisena laastanud klassikalised kunstiõppeasutused. Oli loodetud, et akadeemilised põhimõtted suudavad iseenesest püsima jääda. Ei suutnud! Nende eest oli vaja samuti seista, arendada, õpetada. Saatsin oma tööde näidised Ameerikasse ja astusin sellesse uude ühingusse.

  1. aastal saan auhinna ühe Tõnu Lumeti portree eest ja mul tuleb rääkida rahvustelevisioonis. Tahan ka oma modellile seda uudist teatada, aga olen unustanud ta telefoninumbri võtta. Näitan portreed Eesti Televisioonis, et kui keegi teda tunneb, siis andku teada. Samal õhtul helistati mulle koju -“Su kõnelev vanamees elab Mustamäel”.

Kümme aastat hiljem, vahetult enne Tõnu surma, on ta viimaseks sooviks, et abikaasast saaks tehtud samas tehnikas ja samas formaadis portree. Elvi Lumeti portree saab teoks nende Mustamäe korteris. Elvi on norra keele tõlk. Tõnu on samal ajal kõrval toas voodis, jalad on amputeeritud. Tumesinise teki all paistab väike ülakeha. Ühes käes on suitsupakk ja teises, värisevas kõhnas lillakas-pruunis käes on tossav sigaret. Habe on endiselt õieli, tema elav pea jutustab vahetpidamata, säravad silmad on veelgi suuremad. Tõnu on õnnelik, nagu alati.

  1. aastal täitub 20 aastat Ameerika Portreekunsti Ühingu asutamisest.

 

2012_elvi-lumet