Tagasi    

Kooritüdruk, Anne-Mari


2-koht Ameerika Portreekunsti Ühingu korraldatud võistlusel “Mitte tellimustööde kategoorias”. Võistlusele esitati 760 tööd.

psoa_logo-copy

Kim Azzarito (Ameerika Portreekunsti Ühing) küsimused “Kooritüdruku” portreemaali auhinna puhul:

Kes on modell sinu portreemaalil?

Kümneaastane kooritüdruk Anne-Mari, seljas valge talaar. Oleviste kirik Tallinnas Eestis, mida esimest korda mainitakse ajaloos 1260 aastal. Nende samade võlvide vahel nägin Anne-Marit laulmas, teiste laste hulgas väikeses kooris ühe plaadi esitlusel. Rahvas oli kirikus ja mina läksin kooriliikmeid pildistama, jõudsin “ta” ette ja hämmastusin. Esimene kohtumine oma modelliga ongi kõige tähtsam. Kui siis miski köidab, siis seda tunnet ja meeleolu tuleks hilisemas tööprotsessis taga ajada. Mind vaimustas eelkõige see, et ta ei teinud minust väljagi, ei tahtnud olla keegi teine, ei olnud teadlik et teda pildistatakse. Punase peaga, väljakujunenud karakteriga näojooned, ajatu nägu. Maalitud kaasajal, aga ta võiks pärit olla ka muudest aegadest. Hiljem sain tema kohta rohkem teada, et tal on väga palju huvialasid: kunstiring, ballett, klaver, laulmine, flööt ja kõige selle juures on tal kõik tema kolm esimest kooliaastat olnud ainult kõige paremad hinded.

Milline on see protseduur, mida sa jälgid maalimise käigus?

Selle maali maailm on minu jaoks nendeks kolmeks nädalaks terve mu maailm. Mul on alustuseks mitme erineva mõõduga lõuendid, et juba paiga peal otsustada. Aluskrundi teen eelnevalt kodus valmis, keskmist halli tooni. Kuna ma pildistasin maalimise protsessis erinevaid maali valmimise staadiumeid, siis on huvitav jälgida pildi sündi ajaskaalal.

ESIMENE kohtumine on 13. novembril 2011 kell 7pm näen teda esimest korda läbi kaamera objektiivi. Toimub heliplaadi esitlus.

TEINE kohtumine on 18. november 2011 me saame samas kirikus kokku ja ma pildistan teda 1,5 tundi. Kirik on külm, väljas on -20C ehk -4F. Ruumis sees 11C ehk 11,8F. Vajame puhureid nii modellile kui mulle. Tüdruku valge talaari all on paks kampsun.

KOLMAS kohtumine on 23. novembril 2011, seekord virtuaalselt. Analüüsin oma kodus tehtud fotosid. Püüan vastata küsimustele, kui suur peaks olema maal, kui palju me näeme Anne-Marit tulevasel maalil, milline peaks olema taust, peapööre, keha asend, valgus. Lõpuks jääb lauale kolm võrdset ja erinevat kandidaati. Sunnin end, et ma ei teeks lõplikku otsust ainult fotode põhjal.

NELJAS kohtumine 25. novembril alustame maalimisega. Asetan Anne-Mari kantsli ja kiriku saali vahele seisma poodiumi peale. Mul on kaasas terve valgusepark, lambid modelli peal, maali peal, paleti peal, kiriku tuled põlevad. Ise maalin ka seistes, pidevalt edasi-tagasi käies, et pilti õieti hinnata. Terve kirik on jälle meie päralt, oleme saanud kõikideks maalimise aegadeks terve tühja kiriku oma käsutusse. Olen meelega unustanud kõik fotod, poseerimine algab uuesti, nüüd ma juba tunnen teda. Maalime 2,5 tundi. Aluseks on halli krundiga kaetud lõuend. Ehitan korralikult ülesse, ei kiirusta, Anne-Mari on kannatlik.

VIIES kohtumine on juba järgmisel päeval, et saaks sama soojaga jätkatud, lisaks sellele on hea ka selles etapis jätkata märja lõuendiga. Maalime jälle 2,5 tundi.

KUUES kohtumine on nädal hiljem 2. detsembril 2011. Maalime 3 tundi. Pilt on valmis. Mõtlen, et võiks ju veel kohtuda, et äkki on midagi veel puudu. Olen väsinud ja tänulik modellile. Kogemus aga ütleb, et siis ongi maal valmis, kui päris lõpust jääb veel midagi puudu, aga füüsiliselt pole niipalju jõudu, et seda läbi viia. Tunnen end peaaegu õnnelikuna.

 

Kus oled end treeninud kunstnikuna?

Täna võin juba öelda, et suurima treeningu olen saanud elult eneselt. Treening ei saa olla ainult käe ja silma koostöö harjutamine. Et pilt õnnestuks, selles saan tänada kõiki inimesi, kes on mind mu eluteel kujundanud. Ja need ei ole ainult kunstnikud ja mitte ainult nö positiivsed autoriteedid. Nii et oma kunstniku silma ja südame olen saanud tänavalt, inimestega kohtudes, neid ära tundes, neid mõistes. Loomulikult on baasiks olnud Kunstiakadeemia, hiljem täiustusid tehnilised oskused uurides portretiste kunstiajaloos või vaadeldes tänaste kolleegide meetodeid.

 

Kõikidel selle aasta võidu piltidel on sarnasusele lisaks veel erinevaid kvaliteedi tunnuseid. Kas see on sulle oluline minna kaugemale lihtsalt sarnasest portreest ja kas sa näed seda oma töö puhul?

Kui miski mu pildis on sellist mis ulatub kaugemale või sügavamale kui “tavaline portree”, siis on see tingitud selle tüdruku enese isiksuse omadustest. Loomulikult liituvad sinna juurde ta juured, vanemad, kodune kasvatus, maailma nägemine ja kohtumine kunstnikuga (muide ta on ka ise noor kunstnik ja näitas mulle oma töidki). Leian, et tema, mu kooritüdruk, Anne-Mari on “süüdi ” selles, et selles portreemaalis võib olla midagi enamat kui sarnanseks püütud maalida portree.

 

Kas selle töö puhul oli tegemist ka mingisuguse konkreetse eesmärgiga või sõnumiga?

Sõnum või idee oli selles, nagu mulle näis, et olin leidnud kellegi, kes on omamoodi ajatu, kummaliselt klassikaliste väärtuste aus kandja ja ometi elab tõeselt praeguses ajas. Mulle meeldis see, et siin ei olnud midagi lavastatud – kirik ongi vana, koorilaulja riided ongi sellised, tal ongi sellised juuksed ja tal ongi selline nägu. Mina saan olla selle tunnistajaks ja ma ei tee mingeid takistusi, et vaatajad saaks seda sama kogeda.