Tagasi    

Matti Milius (1945-2015), jalg üle põlve


FIRST HONOR AWARD, PSOA 2007 – Ameerika Portreekunsti Ühingu auhind rahvusvahelisel portreevõistlusel portreekunsti konverentsil Washington, DC , 2007.

International Artist ajakirja küsimused:

  1. Kes on modell su auhinna saanud pildil?

See on Matti Milius, kunstikoguja Eestist. Kuulsaim ta enda sõnul tema kogus on Ilja Kabakov. Alguse sai kõik 7 klassis, kui ühe tema sõbra ema hakkas talle kinkima originaal ex-libriseid heade hinnete eest koolis reaalainetes. Aktiivse kogumisega alustas ta 1968 aastal. Kogumise põhimõte on kinkimine. Ta läheb kunstniku juurde kes talle meeldib ja palub kingitust. Tänaseks on ta kogu saanud nii kuulsaks, et talle tahetakse kinkida. Ta on legend mitte ainult oma kodulinnas vaid ka üle Eesti. Ta oli paras pähkel Nõukogude Liidu ajal võimudele. Ta tahaks justkui defileerida, et kunstis ei ole piiranguid. Kunst annab vabaduse. Ta on valmis oma isiku ohverdama, et tõmmata tähelepanu kunstile. Näiteks otsustas ta ükskord kunsti nimel minna alasti ujuma avalikus kohas 1632 aastal asutatud Tartu Ülikooli raamatukogu ees olevatesse basseinidesse. Miilits, tollane nõukogude politsei viis ta sealt loomulikult minema. Ta oli õnnelik. Ta on nagu suur laps. Emotsionaalne, spontaanne. Ta võib hakata lapse moodi jalgu trampima ja haleda kõva häälega kaeblema, kui ta mingit pilti ei saa, mida ta väga tahab. Ta on vingerpusse täis. Mulle meeldib tema otsekohesus. Ta on lõputult siiras ja aus. Ta ei oota sult kindlat käitumismudelit ja ta ise on ettearvamatu ja see kõik annab sullegi vabaduse luua. Ta on tänuväärne materjal igale kunstnikule. Loomulikult on ta palunud ka seda portreed endale kingituseks, kuid ma ei ole selle kinkimisega kiirustanud.

  1. Kuidas tekkis portree idee?

See oli kunstikoguja enese soov saada portreteeritud. Et see võiks olla paraadportree. Ma olin teda aastaid varem portreteerinud pastellis. Nüüd ta lubas käia juuksuril. Tavaliselt ta lipsu ei kanna. Selle portree puhuks lubas ta lipsu ette panna ja kingad jalga panna ja sokid jalga panna.

Mõni inimene võib arvata, et Matti on veidrik. Ta on lihtsalt teistmoodi. Kogu tema olemus ütleb, et inimesed ei pea olema ühtemoodi. Pildil võiks olla veel üks pealkiri: ”Matti Milius, teistmoodi inimene”. Seda välja öeldes saan aru portreekunsti suurfoorumil peaksin ütlema, et: ”veel üks teistmoodi inimene”.

Selline mässav vabadus vaatas tema seest mulle vastu.

Kuidas seda talitseda? Kuidas maalida meest, kes armastab modernismi. Ta võis tahta minus näha realistlikult täpse portree tegijat stiilis ”realismi selgroog on murtud, nüüd aga vaatame sellele järelehüüuga läbi modernistliku võtme”. Või ei oodanud ta midagi. See mis välja tuli, on minu kõige loomulikum mina. Minu vaba käsitlus ja mu kogu arusaamine kunstist. Ma olen loonud sellest pildist palju vallatumaid impressionistlikke ja palju täpsemaid realistlikke maale, aga siin on mõlemad pooled justkui tasakaalus.

Võtsin ennast kokku. See ei olnud tavaline protsess. Mul ei olnud aega. Iga hetk maaliga pidi olema see õige. Ma pidin täpselt teadma, mida ma teen. Mu ees seisis ülesanne, et kuidas improviseerida vabaduse kõige kõrgemal astmel ja samas kuidas kontrollida seda protsessi kõige täpsema metoodika alusel. Milline on see metoodika? Liikuda tumedustelt heleduste suunas; kõige heledamad kohad jäta magustoiduks; pintslilöök võib olla maaliline ja joonistav; otsi kõikjalt sama tooni enne kui tuled uue värviga lõuendile; maali kogu pilti korraga; hea tervik võib oma muljes juba sisaldada detaile, aga hea detail ei pruugi anda õiget tervikut; must ei ole värv, see tuleb kokku segada; ära korda ennast maali jooksul; iga löök võib jõuda finaali; iga staadium peab olema otsekui viimane; portreteeritav on alati tähtsam kui su pilt; portreteeritav jätkab oma elu pärast su pildi valmimist; ära maali poseerimise vaheaegadel; ära kuula kedagi, kes sattub su poolikut pilti kommenteerima; lõpeta enne, kui ka teised aru saavad, et läksid liiga kaugele; Ja kõige lõpuks: ”Ära mõtle liiga palju, kui maalid!” Leppisime kokkusaamise aja kokku ja mul oli nädal aega end ette valmistada. Lõuendi suuruse valisin sellise, et suudan vabalt teda täispikkuses sellel käsitleda. Ma soovisin, et portreteeritava taust oleks lihtne, aga samas täis kunsti. Mu ees seisis küsimus, et kuidas luua kunstiteos kunstist. Otsustasin fooniks lasta langeda lihtsal kruntimata lõuendil. Mulle tundus, et selline on ka Matti iseloom: katmata, tahumata, rabe, natuke kortsus, aga siiski klassikaliselt vaadeldav. Panin ta istuma mu maalikunstnikust isa toolile. Isa oli surnud just aasta tagasi. Matti ja mu isa said hästi läbi. Kõrval on mu isa Aleksander Suumanni lauake, millel kohvitass.

Taust sai lõhutud, ideid täis, ainult reaalsusest ammutatud. See pilt ei sisalda fantaasiaid. Selles pildis ei ole ükski tõmme tehtud peast. Kompositsioon valmis ilma alla joonistamata, ainult emotsioonist, mis hiljem võttis järk-järgult realistlikuma kuju. Maalimine ise võttis aega 3-4 tundi ühel päeval ja teist sama palju teisel päeval.

Maali saatus on olnud huvitav. 2005 aastal 28 aprill – 16. mai oli pilt väljas Londonis Inglise Kuningliku Portreekunsti Ühingu aastanäitusel. Pilt valiti 800 portreemaali hulgast sellele näitusele Mall galeriis. Olin siis juba väga õnnelik, et väikese Eesti kaks meest saavad end näidata nii väärtuslikul portree näitusel.

  1. Kas oled alati tahtnud kunstnikuks saada?

Ma olen saanud julgustust oma vanematelt ja oma pere liikmetelt alati ja kogu elu. See on mulle väga tähtis olnud. Kunstnik ei saa olla üksi. Me ema on leidnud mulle alati ja igas olukorras toetava loogilise lause. Pere toetus on klassikalises kunstnikuna eksisteerimise mõttes kõige vajalikum. Sest see on armastus-toetus ilma tingimusteta. Ema Laine Pukk on olnud algusest peale mu juures. Ei saa olla suurimat toetavat kunsti lähedust, kui olla sündinud kunstnike lapsena. Esimene sünnitusmaja järgne kodu oli Kunstikooli õpetajate tuba. Kogu lapsepõlve ja nooruse olid maalimis-ja joonistamisvahendid ema poolt alati laua nurga peale valmis pandud. Sellest sai nii nakatav kogemus, et mu suureks saades ahvatlesin emagi rohkem maalima kasutades sama ”töövahendid on alati valmis” nippi. Mu abikaasa Helge on mulle alati olnud toeks. Ta mõistab, et kunst on püha ja ülejäänud pereelu teenib seda. Me mõistame, et me ei ole inimestena täiuslikud, aga kunsti austamine ja kunstile ruumi võitmine teeb meid omamoodi täiuslikuks. Portreekunst viib mind kokku paljude inimestega, iseloomudega, saatustega. Need kõik saavad ka minu  elu osaks. Kuid kui pilt saab valmis ja raamitud ja esimene vaataja on seda näinud, pean olema valmis selle lehekülje sulgema. Pere aitab mind selles.

  1. Milline oli sinu õpingutee?

Neli aastat lastekunstikooli kolm korda nädalas koos kunstiajalooga ja skulptuuriga. Neli tundi korraga. Ema oli sama kooli õpetaja ja õpetamine nagu poleks katkenud kunagi. Suvepraktika looduses. Iseseisvad kodused joonistamised iga päev ja alati. Ema viis mind näitustele. Kõikidele näitustele. Tagasiteel arutasime nähtu üle.

Kuus aastat kunstiakadeemiat graafika erialal. Viis aastat kuus päeva nädalas inimese joonistamine iga päev kell 8.15. Pärast lõunat inimese maalimine. Siis kompositsioon, tarbegraafika.

Kuus aastat ajakirja peakunstnik ja plakatite kujundaja, raamatukaante kujundaja. Kaks aastat oma teleshow, kus maalisin Eesti tuntud inimesi ja samal ajal intervjueerisin neid. Mitmeid aastaid juhtisin erinevates raadiokanalites kultuuri, kunsti ja religiooniga seotud saateid. Olen aastaid tegelenud õpetamisega põhiliselt populariseerides portreekunsti. Eriti edukalt on läinud tavakoolide kunstiõpetajate õpetamise programmid.

Kuusteist aastat aktiivselt portreekunstnik. Põhimõtteks on iga päev maalida. Kui tellimusi ei ole, siis käin loodust maalimas. Koguaeg ootab mingi maal ees.

Loen oma treeninguks korralikku realistlikku joonistuskooli, värviõpetust, kompositsiooniõpetust ja muuseumite külastust, igapäevast maalimist ja loomupärast empaatiavõimet tahta inimesi mõista, hinnata inimesi nende erinevuses. ”Ära kasuta fotot maalimise aluseks või kui sa teisiti ei saa, siis püüa end vähemalt fotost vabaks maalida”, ütles alati ema. Mäletan mu lapsepõlves ja nooruses oli justkui häbi asi foto pealt maalida. See ei olnud enam õige kunst. Armastan vene kõhklematut ausust, Prantsuse emotsiooni, Skandinaavia kargust. Mind võluvad Henri De Toulouse Lautrec, Anders Zorn, Ivan N. Kramskoi, John Singer Sargent, Rembrandt Harmenszoon van Rijn jt.

  1. Mis on olnud su kunstialane suurim saavutus?

Seda tänast pilti peangi oma suurimaks saavutuseks kunstis. Kuna see on leidnud juba kaks korda tunnustust. Londonis näitusel ja nüüd siin.

  1. Millised on olnud raskused su kunstniku teel?

Olen 44 aastane kunstnik, kes on sündinud Põhja-Euroopas, Eesti Vabariigis. Hariduse olen saanud nõukogude Eestis. Kui Eesti sai vabaks ja iseseisvaks riigiks, siis algas ka mu karjäär kunstnikuna. Olen kogu elu armastanud portreekunsti. Aktiivselt hakkasin portreega tegelema 16 aastat tagasi ja enam ei saanud pidama. Tundsin, et portreekunst on kõige täiuslikum kunstiväljendus vorm. Selles koonduvad kokku kunsti ajaline kohalolu, kunstniku isiklik suhe objekti, elatava elu jumalikud proportsioonid/ mõõtmed, senised teadmised ja praktiline kogemus. Ei saa olla täiuslikumat sümbioosi. Hea portree puhul ei saa ühtegi ohja neist lõdvaks lasta.

Ma olen end kunstnikuna alati kindlalt tundnud. See kunstnik, kes ma oma sügavas olemuses olen, on olnud minus rahul ja õnnelik. Kui raskused on tekkinud, siis vaid sellest, et ei ole end täielikult ja lõpuni usaldanud või olen arvanud, et keegi teine teab minust rohkem mu enese kohta.

Kui Eesti sai vabaks, siis sai vabaks ka Eesti kunst. Tänaseks on see vabaduse aste saavutanud modernismi ja postmodernismi kõrgeima astme. Realistlikul portreekunstil ei ole täna Eesti Vabariigi ametlikus kunstis väga palju ruumi. Kaheksa aastat tagasi ei teadnud ma mida edasi teha, kas liikuda modernismi suunas, selles suunas nagu ametlik kunst eeldab, et sa läheks või katsuda leida uusi väljakutseid klassikalises portreekunstis. Mind ei võetud vastu Eesti Kunstnike Liitu (liiga realistlik, vähe kunsti, tee midagi abstraktset , pildid ei pane mõtlema jne).  Läksin nukrana koju ja lõin internetti sisse sõnad: klassikaline kunst, portreekunst, realistlik kunst. Vastuseks sain Portrait Society of America kodulehe. Sealt vaatasid mulle vastu ka portreevõistlused. Olin leidnud eesmärgi. Tänaseks olen leidnud meie organisatsiooni poolt tunnustust oma töödele: Certificate of Recognition 2000 (Portfolio), Honors Award 2001, award of merit 2002, certificate of excellence 2006. Lisaks sellele olen olnud kahel aastal esindatud Inglise Kuningliku Portreekunsti Ühingu aastanäitusel 2004 ja 2005. Honorable Mention 2003 ARC. Certificate of Merit 2002 ASOPA. Pean neid saavutusi ka väikese Eesti peaaegu olematu portreekunsti saavutusteks.

Praegu elame koos abikaasa Helgega Californias imekaunis Palos Verdes Estates´s ja Eestis käime paar kuud aastas.

2006


Aapo Pukk valiti maailma portreekunstnike esiviisikusse

Washingtonis, Ameerika Portreekunsti Ühingu korraldatud ülemaailmsel Portreekunsti konverentsil 2007, pälvis kunstnik Aapo Pukk auhinna First Honor Award, jõudes kunstikoguja Matti Miliuse portreega 700 osavõtja ja 1300 töö hulgast esiviisikusse.

Aapo Pukki sõnul on First Honor Award kõrgeim autasu, mis Eesti kunstnikule seni omistatud. Oma edu peab maailmanimega portretist ka Eesti kunsti saavutuseks.

žürii liikme, 5 USA presidenti portreteerinud Raymond Everett Kinstleri sõnul oli Aapo Pukki maal tema esimene valik. Ka portreekunstnike ning tunnustatud pedagoogide John de La Vega ja Jason Bouldin´i hinnangul oli Pukki maal konkursi parim.

Elutöö kuldmedal anti legendaarsele Harvey Dinnerstein´ile, Kujutava kunsti hariduse autasu läks Jacob Collinsile.

Pressi huvi Eesti kunstniku ning tema poolt portreteeritud isiku vastu oli suur ning Aapo Pukk andis Ameerika kunstiväljaannetele rea intervjuusid, millest tutvustas ennast, oma sünnimaad ning kunstikogujat Matti Miliust.

Californias Palos Verdes Estates, kus Aapo Pukk praegu elab, on kunstniku suurvõit esiuudiseks kohalikes väljaannetes.

Aapo Puki töid on varem tunnustatud Certificate of Recognition 2000 (Portfolio), Honors Award 2001, Award of Merit 2002, Certificate of Merit 2002 ASOPA, Honorable Mention 2003 ARC, Certificate of Excellence 2006, Best Portfolio Winner 2007. Pukk on osalenud Inglise Kuningliku Portreekunsti Ühingu aastanäitusel 2004 ja 2005.

SLÕL Online, 15. mai 2007