Tagasi    

Mr. Lawrence McCue


Ameerika Portreekunsti Ühingu küsimused kunstnikule

psoa_logo-copy

Can you  tell us some information about the subject and inspiration for your  Portrait?

Kui ma Lawrence’it esimest korda nägin, siis oli selge, et ühel päeval ma portreteerin teda. Ma ei teadnud veel, millal ja kuidas, aga selline soov mul oli. Ma ütleksin tema kohta, et ta ei jäta sind ükskõikseks. Vahepeal oli ta haige ja tema välimus muutus kõvasti. Ta ei tulnud enam kirikusse kitarri mängima. Kui ma kord teda keset haigust nägin, oli ta tundmatuseni muutunud – ratastoolis, kõhn ja jõuetu. Mul oli nii kahju, nii tema enda kui ka selle pärast, et me ei jõudnud portree maalimiseni. Kuid ühel päeval tuli ta taas nagu päike meie kirikusse. Ja iga pühapäev nägi aina parem välja. Kuni kord tõusis ratastoolist ja oli nagu ennegi. Ütlesin siis talle, missugune soov mul on. Ja see soov hakkas aina paisuma ja seekord mitte ainult minus. Mõne aja pärast lausus Lawrence mulle, et tal oleks tõesti hea meel, kui teda portreteeritakse.

Mis mind tema juures võlus? Küllap see värelus tema mineviku ja oleviku vahel. See, kes ta oli olnud, ja teadmine, kuidas ta praegu iga oma päeva veedab. Värvitud pea, riietus, ehted – seda kõike oma loomulikus ilus. See on huvitav loomulikkus, inimene tahab loomuomaselt olla parem ja veel parem. Mäletan noorpõlvest üht head tuttavat, kes ütles, et miks me peaksime pingutama ja ennast muutma, et olla paremad. Miks me peaksime püüdma meeldida teistele – las teised võtavad meid sellisena, nagu me oleme. Kui see ja teine armastab mind ka siis, kui olen pesemata peaga ja unise näoga, siis armastab ta mind tõeliselt. Niiviisi edasi liialdades jõuame muidugi ummikusse – laseme juuksed ja küüned maani kasvada, oleme loomulikud ja ilusad. Naised, ärge värvige ega meikige end, olge loomulikud! Või kujutleme Lawrence’it veel 60–70-sena jätkavat samas vaimus ja siis juba mitte ainult teiste, vaid lõpuks ka iseenda pärast.

What were  your earliest aspirations? Have you always been interested in art?

Olen alati olnud kunstnik. Nii et kui mulle räägitakse kultuurist ja kunstist kui puutumatust elevandiluust lossist, siis ma ei mõista neid inimesi. Ma ei ela väljaspool seda lossi. Elan selle sees, kultuuri kuningriigis, kuigi mitte alati lossis. Vahel mulle lausa meeldib olla kuningriigi kaugemates kolgastes, et ennast ja meid kõiki tundma õppida. Küll on siis hea retkelt tagasi jõuda ja lossis näitus üles panna.

Where did  you first get your art training?

Oma esimesed kunstitunnid sain emakodus. Kui täpsem olla, siis võin öelda, et ma olen sündinud kunstikoolis. Mu ema töötas sünnilinna kunstikoolis õpetajana. Meil polnud tollal muud elupaika ning ema sai koos minuga elada õpetajate toas. Hiljem kasvades tundsin seda kooli kui oma kodu. Siiani on akvarellikarbi lõhn mu lapsepõlve lõhn. Kord seisin kevadise hindamise ajal suures klassis, kus kunstijüngrite koolitööd olid põrandal ja ootasid hindamist. Olin nii väike, et mäletamist mööda rääkisin veel vähevõitu. Siis tuli üks meesõpetaja ja küsis, et kuidas muli on. Ja päris seda korduvalt. Mulje oli mulle täitsa võõras sõna ja ma ei osanud talle midagi kosta. Jooksin õpetajate tuppa ema juurde ja sosistasin talle, et see mees tahab teada, et kuidas muli on. See oli ilmselt mu esimene kunstitund.

How would  you describe your style?

Kui vaataks asju niimoodi, et tühi lõuend on absoluutne täius ja sinna pole vaja midagi lisada. Siis aga otsustaks, et tühi lõuend on täielik vale ja iga pintslitõmbega sellele ma vähendan seda valet. Lõpuks tuleks ära tunda see hetk, kus vale ja õige on tasakaalus ning midagi ei tohiks enam lisada. Vahel tunnen, et mul ei ole ühtset stiili. Kunagi olen endale öelnud, et iga uus objekt ütleb mulle sõnadeta, mis stiilis peaks teda kujutama. Siis jälle tunnen, et see pole õige. Kui vaatan teiste kunstnike töid ja näen, et seal vilguvad ja värelevad mitmed stiilid, siis see häirib mind. Ma pean ebaküpsuseks. Aga enda puhul ma ei tea. Ma ei saa vist iialgi päriselt teada, millisena ma välja paistan. On kummaline, et kord meeldis mulle väga Lautrec ja püüdsin maalida nagu tema – aga välja tuli ikka minu moodi. Siis püüdsin maalida nagu Sargent, tulemust hinnates ei ole see ometi Sargent. Ema on mulle ikka öelnud kui hea õpetaja kunagi, et lase lahti kõikidest teistest kunstnikest ja tee nii, nagu ainult sina seda teeksid, ilma stiilile mõtlemata. Vahel mõtisklen, et tahaksin vallata stiili, mida võiks nimetada „tee nii vähe kui võimalik ja nii palju kui vaja“. Sest kui tahad midagi veel lisada, pead lõpuks ikkagi taanduma ja tõdema – tee nii vähe kui võimalik ja nii palju kui vaja, et saavutada värskus ja vahetu kogemus. Sa võid lisakonstruktsioone juurde mõelda ning telliskividest ja mördist vaheseinu lisada, kuid esmamulje määrab kogu portree olemuse, sest see mulje on ka see, mis jääb portreest viimasena meelde. Ehk esmamulje on ka järelmulje.

What have  been among the most challenging experiences for you as an artist?

Kõige rohkem meeldib mulle kohtuda uue inimesega, alustada uut maali. See on mu kõige suurem proovilepanek. Sõna otseses mõttes kutsutakse sind kohtumisele uuele mentaalsele, just seda inimest kirjeldavale tasandile. Kas tajud teda, kas mõistad teda? Ja kui, siis millisena, milline on sinu, portreekunstniku, just sinu pilt temast, uuest portreteeritavast?

What  historical artists have influenced you the most?

Ma ei oskagi enam öelda. Vahel tean päris täpselt, aga siis hakkan kahtlema ja unustan nad. Tunnen, et nii üheselt lihtsustatud pilti ei saakski nagu olla. Aiman, et kuskil on veel keegi, keda alles hakkan avastama. Pean seda vaesuseks, kui peaksin ainult ühtedest nimedest kinni hoidma. Andrew Wyethi tõsidus, Sargenti osavus, Lautreci kummaline kannatus, van Goghi ausus jne. Midagi head läheb alati mu hinge, kui kohtun kunstnikuga, kes on nii hea, et ma ei suuda tema peale isegi kade olla. Nii hea, et see tõe kohalejõudmine teeb õnnelikuks ja leplikuks maailmaga.

Twenty  years from now, where do you think you will be with your work?

Kahekümne aasta pärast? See läheb kiiresti. Soovin, et ma kinni ei jookseks, ei tarduks. Siis saan ehk veel sama palju aastaid juurde, et oma teadasaamisi täiendada. Et ma ei ütleks endale, et nüüd tean kõike. Et ma ei saaks nii targaks, et ei julgeks enam eksida. Sest just eksimine annab meile kunstis oma näo. Eksimine rikastab kunsti pilti tervikuna. Tahaks muidugi rääkida targast eksimisest, et ei kipuks kõike pildil ära parandama.

Other than  likeness, what are the specific qualities that you strive to create in a  portrait that is also a good painting?

Soovin, et mu portreed poleks vaid ühe hingetõmbega loetavad. Või et nende juurde uuesti tagasi tulles võiks sealt ikka veel midagi leida. Mina olen ainult kanal. Kõik mu sees on allutatud ühele pintslitõmbele. Iga pintslitõmme on kui esimene ja viimane. Nagu peaks katsetama, et sa ei kuule, mida su modell räägib, ja sa püüad kogu infot vaid silmade abil kätte saada. Teisalt sa ei saa rääkida, et kirjeldada oma modelli, sul on ainult käsi ja pintsel. Teisisõnu, kui sul saab otsa oskus oma modelli sõnadega kirjeldada, tõused sa ainult maalimise kõrgustesse. Kui tabad end ateljees, et sa ei vestle enam, vaid midagi olulist kipub lõuendile. Vaikus võtab maad ja pilt muutub elavaks.

 

Vastused: Aapo Pukk

Küsis: Ameerika Portreekunsti Ühing