Tagasi    

Ohver. Vaikelu


Kiri ohvri juurde.

Ma kohtasin sind, ma olin sinuga juba tuttav umbes kuu või kaks. Võibolla aga juba varem, palju varem. Kui ma oma maja ehitasin, siiani ehitan, siis tõstsin maapinda maja ümber. Vesi ei hakanud enam õuest ära voolama. Pärast vihma jäi see kauaks sinna. Üks lomp võis jääda nädalaks, maapind ei võtnud seda vett vastu. Ja sulle see meeldis, sa käisid seal joomas. Kord märkasin sind ja mõtlesin, et tulid korraks, olid ära eksinud ja said juhuslikult juua.  Sa oled ju metstuvi, suur ja ilus, värviline uhke nii teistmoodi kui linnatuvi.   Ma vaatasin sind peaaegu iga päev kui sa tulid vett jooma. Millegipärast jäin ma sind alati vaatama, pikalt. Sa andsid tunnistust sellest, et ma ei elagi suure linna külje all, sa andsid tunnistust sellest, et mets on lähedal.   Midagi jäi alati veel vaatamata, ütlemata, mõtlemata, kui ma sind nägin. Sa olid samas kaitsetu maapinna peal suur sinakas hall nagu romantilise kunstiteose kuu.   Mulle hakkas tunduma, et sa kuulud mu aia ja kadumatu lombi juurde. Küllap oli see lomp, mille pärast sa käisid. Lendamas ma sind palju ei näinud. Kui ma sind nägin, olid sa juba kohal.   Siis oli üks selline aeg, kus ma ennast kehvasti tundsin, mitte ainult tervise pärast, rohkem selle pärast et ma olin kogu maailmast aru saanud, mida maailm mõtleb. Et  kui ma märkasingi midagi mis muutmist tahtis, siis pühendasin mõneks ajaks end sellele, kuni jõudsin ummikuse, sain aru miks asjad nii käivad ja et mitte kellelegi liiga teha, seda asja enam edasi ei uurinud. Aga jõud oli läinud. Maailm, mu elu, inimesed mu ümber mu ajas mu maailmas olid mulle selgeks saanud. Või siis kui oligi veel mõni idee, mida tahtsin edasi viia, siis jõudsin mõttetuseni. Ka hüüded Jumala poole olid sama nõrgad kui ma isegi.   Võtsin ennast kätte ja otsustasin ära lõpetada ühe väikese tüdruku portree. See oli juba väga kauaks mu kätte jäänud. See oli tänutäheks kellelegi, kes mu veel avaldamata luulekogu üle vaatas. Tema see keegi palus siis et teeksin tema hea sõbra tütrest pildi. Alustasin aga lõpuni ei jõudnud. Kuni tänaseni.   Joonistan pastellides seda väikest Kailinit ja korraga kuulen tuhmi tugevat laia pehmet lööki vastu akent. Ja siis näen kuidas metstuvi lendab mu ateljee aknast mööda, jääb istuma tänavavalgustuse posti jämedal traadil. See ei ole minu tuvi, mõtlen. Vaatan teda, ta on väiksem. Ta on rahutu ehmatanud vaatab ikka tagasi sinna suure löögi suunas. Algul arvasin, et tal oli midagi noka vahel aga nii suur see ei saanud olla.   Mis hääl see siis oli, nagu oleks suur raske padi visatud vastu akent ja padja nööbid klõbisesid lisaks.   Väike metstuvi traadil on vähem rahutu, kuid on ikka veel arusaamatuses. Lõpuks tõmbab ta end kössi. Lähen ateljee küljeakna juurde, kust see ebamäärane heli tuli, tõstan tühja lõuendi akna eest ära, mille ma õhtutundideks sinna olin pannud, et iga mööduja ei jääks sisse vaatama. Ja näen aknal valget kujutist, mis oleks nagu eeterkeha, linnu teise maailma lahkumise kujutis. See on nii ilus, nii viimse detailini olemas, peensusteni lõpuni viimistletud, aga ometi jälg surmast, lahkumisest. See on tuvi keha jälg minu ateljee aknal, metstuvi rasvaste sulgede jäetud jälg.   Ta tõttas mulle appi. Meenub Taaveti templisse toodud ohvrid tuvide näol – kas see on võimalik. Tegelikult võib ju mõelda palju lihtsamalt, et tuvi kes oli siin harjunud joomas käima, vaatas ateljee suurtesse akendesse…   Ah, mulle meenub veel üks teinegi mõttemäng, et võib-olla keegi esivanematest käib mind vaatamas, kaitsmas selle tuvi läbi. Korraga isegi ütlesin poolkuuldavalt; “Isa!” kui teda paar päeva varem joomas nägin väike pea kummargil vee poole.   …vaatab ateljee akendesse ja aastaaeg kellaaeg päikese pilvede ja taeva äng mängib seekord sellist mängu, et metstuvi läheb segadusse, kaotab orientiiri ja näeb vaba taevast mu akendes.   Jälg oli aknal ja maas ta oli, minu metstuvi. Ei hinganud, surm. Vaatasin ta väiksemat kasvu kaaslast, kes oli juba unustanud, et nad lendasid kahekesi. Väike metstuvi kes oli äsja kaaslase kaotanud. Ma ei teadnud et nad kahekesi olid olnud. Tuvi traadil vaatas nagu kana keerates pead üht ja teistpidi. Akna juures siin all enam tegevust ei toimunud. Alles jäänud tuvi traadil vaatas nüüd üles kus väga kõrgel sinises taevas lendasid kolm musta lindu.   Mõtlesin, et mu ail pole veel aeda ümber ja see tuvi seal maas pea juures väike vereloik, ta jääb kohalikele kassidele.   Kui täiuslik pilt aknal, nagu valgest suitsust kujutis.     *   Järgmisel päeva õhtul viin akna taha suure maali kolmjala, joonistuslaua ja asetan üle selle musta riide, et pildistada valget kujutist aknal. Tulen siis tuppa panen fotoaparaadi jalale ja näen ennast akna peegelduses. Midagi peaks muutma. Lähen õue. Tõstan ja liigutan kolmjalga, maalimise molbertit, kuidas seda kujutist küll aknal pildistada. Nii moodne, nii efektne… surma jälg, metstuvi aknal…   Aga tema keha? Vaatan maha ja esimest korda selle 24 tunni jooksul julgen teda lähemalt vaadata. Meenuvad keskaegsed ülipeenelt nokitsetud maalid linnutopistest, pintslilööki peitvad ehtsust ületavad ruumilised natüürmordid ajast kui fotot polnud veel olemas.   Ei, ei , ei aga mis on minu seos? Kummikindad käes mõni hetk hiljem toon ta tuppa. Ikka minu metstuvi. Nii ilus nii püha, nii vastuvõtav… surm. Kui uhke ta on kui pidulik, kui haavamatu. Ta on nüüd end minule andud end mulle üle andnud, end ohvriks toonud, …et ma tööle hakkaksin. Hakkan teda maalimiseks ette valmstma. Mis tehnika?, Pastell, õli, pastell, pastell.   Kõik on olemas, valgus, kriidid, pastellipaber, roosakas hall, kus ta nüüd oligi. Siin. Poolteist tundi otsin talle asendit. Ei teda ma ei muuda, tema on ikka endine. Tiivad koos, jalad kronksus keha ligi, üks küüs tiiba, mantlihõlma hoidmas nagu intellektuaal õhtul oma jahedas kodus midagi õlgadel veidi soojuse rohkem läheduse tunde pärast. Surm ei ole veel selles kehas. Silm on hetkeks kinni läinud. Sinakas hall metstuvi, Valge alussule tutt kulmukohal. Pea uhkelt kuklas.   Ka saab nii olla, et ta tõi end ohvriks, et see mis mul oli rasket, ta võttis enda surmaga kaasa? Puhastas mind. Mõtlen.   Kuulen juba sündimata pildi vaatajat kõnelemas minuga: “Ta oleks võinud surnud olla, ikka rohkem surma moodi olla. Lamada.”   … Kolmainus, kui teeks kolm erinevat poosi vaatenurka temast. Püha vaim tuvi näol laskus…   Panin pastellpaberi lauale klepsuga kinni, laua molbertile. Pean püsti seistes tegema. Teen elusuuruse või veidi suurema? Ma pean lamava tuvi kuidagi enda ette püsti saama. Ma ei pane temast traati läbi, naela läbi. See ei oleks mina, kui ma seda teeksin. Topiseid ju tehakse. Ei midagi muud peab selleks olema. Nöör ümber ja kinnitama vertikaalsele alusele. Ei. Lõuendi pean tooma taustaks see on soe rikas murtud toon. Pealkirjaks “Metstuvi lõuendil”. Pastelljoonistus pealkirjaga “metstuvi lõuendil”. Ei , liiga palju tembutamist edvistamist keeruliseks ajamist, mis ajas vastu ei pea. Lihtsamaks lihtsamaks.   Näen aknalaual murtud kujuga kivi, mille tõin kunagi kakskümmend aastat tagasi Kreekast. Kivist padi pea alla ja kustukumm sabasulgede vahele, et ta ei libiseks laualt maha, laud on kaldu. Hakkan maalima. Joonistama pastellidega, Rembrandti pastellidega, prantsuse Canson pastellipaberile. Sauel oma uues ateljees. Valgus on ideaalne. Kailini pilt sai enne metstuvi sisselendamist valmis ja nüüd pani tuvi mind kõigest üle saama ja ma hakkasin jälle tööle. Mis tööle, ma hakkasin tegutsema, parimat tegema, mida ma oskan. Ma liigun, ma loon. Sinakas halliga kujutis ja proportsioonid, tumesinise ja tumehalliga varjud joonte ja viirutustega. Sügavused ja paigad kus toon on selge ja detaili esmapilgul näha ei ole, ajan näpuga laiali. Tausta peab ka läbi maalima. Kui palju, kas ta lebab koos varjuga mingil pinnal. Kas see on surma ilusamaks nägemine?   Nii uhke, magusas unes, edasi lendamas koos kaaslasega, läbi ateljee õhuruumi läbi akende, kui vaid saaks.   Tuvi surm ja pildi sünd toimub mu sünnipäeval eelmisel aastal, 3. oktoobril 2013. Teksti tegin nädalaid hiljem ja täna 6. veebruaril 2014 vaatasin lõplikult üle.