Tagasi    

Peapiiskop Alfred Tooming (1907 – 1977)


Toompea piiskopimaja piiskoppide galerii

Alfred Tooming (1907 – 1977) introdutseeriti Toomkirikus EELK peapiiskopiks 9. juunil 1968. aastal. Peapiiskop Toomingu ajal püüdsid vaimulikud tegutseda nõnda, et võimud sellest väga häiritud ei oleks ning võimalikult vähe kirikut ja selle tegevust märkaks. Tegemist oli okupatsiooniperioodi „pimedaima“ ajaga, mil oluline oli püsimajäämine ja tegevuse säilitamine. Peapiiskop Alfred Tooming on ise selle aja kirikuelu hinnanud sõnadega: Kümme aastat tööd kiriku juhtimisel on süvendanud veendumust, et kirik ei ela sellest, mis tal on, ega sure seetõttu, kui tal mõnda vajalikku ei ole, vaid ta elab Jumala armust. Tema arm on meid seni kandnud ja hoidnud…“. Peapiiskop Alfred Tooming suri 5. oktoobril 1977. aastal koduteel.

 

Kuna 2002. aastal möödus peapiiskop Alfred Toomingu valimisest kiriku ülemkarjaseks 35 aastat ning tema surmast 25 aastat, otsustas kirikukogu asuda kirikujuhtide mälestust jäädvustama piiskoppide galerii loomisega. Peapiiskop Alfred Toomingu portree oli esimene, mille konsistoorium kunstnik Aapo Pukilt tellis. Küllap oli see omamoodi risk mõlemale poolele, nii kirikuvalitsusele kui ka kunstnikule, sest peapiiskop Alfred Toomingut mäletas sel ajal suur osa eesti tegevvaimulikest isiklikult. Paljud olid peapiiskop Toomingu poolt ordineeritud. Kas noor kunstnik suudab saavutada seda, mida loodetakse?

 

Aapo Pukil õnnestus üllatada kõiki kahtlejaid ja tuua 15. oktoobril 2002 vaatajate ette peapiiskop Alfred Tooming sellisena nagu teda mäletatakse – rahuliku, tasakaaluka, alalhoidliku, hooliva ja südamlikuna. Oluline abi oli oma isa maalile elutruuduse ja „hinge“ andmisel peapiiskopi pojal Tõnu Toomingul. Maali tume taust ei jäta kellelegi kahtlust – seda värvi oli aeg, mil Tooming kirikut juhtis. Peapiiskopi rinnal särab aga pisut üleloomulikult suurena peapiiskopi rist tunnistusena valguse võidust pimeduse aegade ja surma üle. Peapiiskop Alfred Tooming kuulutas oma sõnade ja eluga:  Jah, sõna ristist on narrus neile, kes hukkuvad, aga meile, kes päästetakse, on see Jumala vägi! (1Kr 1:18)

 

Tekst: Urmas Viilma (alates novembrist 2014 EELK Peapiiskop)