Tagasi    

Peapiiskop emeeritus Kuno Pajula (1924-2012)


Toompea piiskopimaja piiskoppide galerii.

11. juunil 1987 valis EELK kirikukogu Kuno Pajula EELK peapiiskopiks. Peapiiskopi ametisse õnnistas Pajula 15. novembril 1987 Soome Kiriku peapiiskop John Vikström. Selles ametis teenis ta seitse aastat kuni siirdumiseni emerituuri seoses vanusepiiri täitumisega 1994. 11. märts 2003 avati Konsistooriumi saalis Peapiiskop Kuno Pajula portreemaal.

Kuno Pajula (1924) valis EELK peapiiskopiks 11. juunil 1987 kogunenud erakorraline Kirikukogu. Tema ametisseseadmine toimus Tallinna Piiskoplikus Toomkirikus 15. novembril 1987. Peapiiskop Pajula ametiaeg sattus kokku peagi järgnenud pöördeliste sündmustega Eestimaal, mis keerasid teise lehekülje ka kiriku elus ja tegevuses: laulev revolutsioon, Berliini müüri langemine, Eesti Vabariigi taasiseseisvumine, Nõukogude Liidu lagunemine, piiride avanemine, kiriku rõhumise lõppemine ning sellega kaasnenud kiriku populaarsuse tõus ühes „mammutristimiste“ ja „-leeridega“. Alustati jõulujumalateenistuste ülekannetega televisioonis. Välismaalt saabusid esimesed saadetised värskelttrükitud Piiblitega, koostöös eksiilkirikuga ilmus trükist Kiriku Laulu- ja Palveraamat. Tegutsemist alustasid erinevad kiriklikud asutused ja organisatsioonid, taasilmumist alustas ajaleht Eesti Kirik. President Lennart Meri andis ametisseastumise päeval oma presidenditõotuse Tallinna Piiskoplikus Toomkirikus. EELK võis taas tegutseda Eesti vaba rahvakirikuna nagu see 1917. aastal oli rajatud.

 

Vaevalt oskas Kuno Pajula isegi kõike seda ette näha ja oodata. Seni oma müüride vahele unustusse surutud kirik, sattus avaliku tähelepanu alla ja kaasati Eesti ühiskonna ja sadade tuhandete eestlaste igapäevaellu kõige aktiivsemal moel. Peapiiskop Pajula tuli kiriku juhtimisega ja ka avaliku elu tegelase rolliga suurepäraselt toime. Oma loomult rõõmsameelse ja väga hea suhtlejana, samas lihtsa ning väljapeetud olemusega, esindas peapiiskop Pajula kirikut parimal mõeldaval viisil. Ta oli väärikas, sirgeseljaline ja oma seisukohtades konkreetne, rõhutades ühiskonna poolt taasavastatud kristlikke väärtuste päevakajalisust läbi ajaloo. Peapiiskop Kuno Pajula siirdus pärast 70-aastaseks saamist emerituuri ja on aktiivselt jätkanud vaimulikuna oma kiriku teenimist ja esindamist. Tema 7-aasta pikkune ametiaeg peapiiskopina on nagu hele sähvatus, olles üks värvikamaid ja samas pöördelisemaid perioode EELK lähiajaloos. Erinevalt oma varasematest eelkäijatest, sai peapiiskop Pajula tunda kirikule osaks saavat positiivset ja tunnustavat tähelepanu. Need aastad on olnud EELK jaoks tema tegutsemisaja kõige aktiivsemad.

 

Kunstnik Aapo Puki jaoks oli Kuno Pajula esimene peapiiskop, kes poseeris oma portree jaoks isiklikult. Küllap tegi see maalimise raskemaks, sest lõuendile tuli panna inimene kogu tema olemuse, iseloomu ja peapiiskopliku ametiga. Peapiiskop Pajula ise on tunnistanud, et kunstnik tuli oma ülesandega väga hästi toime. Eriliselt on peapiiskop hinnanud kunstnik Aapo Pukiga koosveedetud tunde, mil peapiiskop poseeris ja kunstnik maalis. Samal ajal arutleti küsimusi, mis seotud ilmas elamise ja inimeseks olemisega.

 

Peapiiskop Kuno Pajula vaatab maalilt vastu sellisena, nagu kõik teda tunnevad. Sirge selja ning hea rühiga väärikas ülemkarjane, kelle näos peegeldub rahulolu ja rõõm, kuid pilgus on kübeke väsimust. Kuigi maal valmis üheksa aastat pärast Kuno Pajula peapiiskopi ametist pensionile jäämist, vaatab sellelt vastu vaimulik, kes oleks olnud suuteline ülemkarjase vastutust kandma ka veel maali valmimise ajal. Vastupidiselt ühe oma eelkäija Alfred Toominga portree taustale, mis illustreerib sünget aega, mil peapiiskop Tooming kirikut juhtima pidi, seisab peapiiskop Kuno Pajula valguse ja helguse keskel. Taasiseseisvus, kiriku vabanemine rõhumise alt ja inimeste rõõmus virgumine okupatsiooniaja kammitsaist ja lummusest tuleb esile ka sellel maalil. Lootusega vaadatakse uude ja helgesse tulevikku. Peapiiskopi kohal seinal on seinalühter, mille valgus sumbub üldises kirkuses ja helguses. Kogu seda aega iseloomustab lootus uue ajastu algusest. Peapiiskop Pajula seisab selle lootuse keskel kogu oma vaoshoituse ja elukogemusega. Tema olemusest õhkub tasakaalukust ja ettevaatlikkust, justkui meelde tuletades – iga pidu saab kord otsa ja algab tavapärane raske töö.

Urmas Viilma (alates novembrist 2014 EELK Peapiiskop)