Tagasi    

Peapiiskop Jaan Kiivit sen (1906–1971)


Toompea piiskopimaja piiskoppide galerii

Jaan Kiivit sen (1906 – 1971) valiti kiriku ülemkarjaseks 23. oktoobril 1948 erakorralisel Kirikukogul. Samal kirikukogul vastu võetud Eesti NSV Evangeeliumi Luteriusu Kiriku Põhikiri muutis senise piiskopi ametinimetuse peapiiskopi ametinimetuseks. Sellega oli piiskop Hugo Bernhard Rahamägi üks reformiideedest teostunud, kuid mitte sellisena nagu piiskop Rahamägi seda oli näinud. Jaan Kiivit asus peapiiskopi ametisse oludes, kus suurt hulka kogudusi ähvardas sulgemine ja sõjas vintsutatud rahvas elas küüditamishirmus. Kogu kiriklik tegevus toimus usuasjade voliniku range järelvalve all. Peapiiskopi liikumine kogudustes ja praostkondades vajas vastavate võimuorganite eriluba. Samal ajal kasutati peapiiskop Jaan Kiivitit välispropaganda huvides. Välisvisiitidel pidi peapiiskop kinnitama kiriku tegutsemisvabadust ja head koostööd riigivõimuga. Peapiiskopi autoriteet kirikus kasvas ja temast peeti väga lugu. Hoolimata raskustest hakkas kirikuelu elavnema. See ei olnud võimuorganitele meele järgi ning peapiiskop Kiivit sunniti võimude poolt 1967. aastal „omal soovil“ ametist tagasi astuma. Jaan Kiivit sen suri 3. augustil 1971. aastal ja maeti Rahumäe kalmistule.

 

Peapiiskop Jaan Kiivit sen portreemaal valmis kunstnik Aapo Pukil peapiiskopi 100. sünniaastapäevaks 26. veebruaril 2006. Maali esitleti mälestusteenistusel Piiskoplikus Toomkirikus ning see paigutati konsistooriumi saali piiskoppide galeriisse. Galeriis paikneb maal ruumi otsaseinas kahe akna vahel, otsekui aukohal. See on väärikas ja õiglane asukoht, sest periood, mil Jaan Kiivit EELK-d peapiiskopina juhtima pidi, oli kahtlemata keerulisem kui kellelgi teisel samas ametis. Kirik pidi kohanema, oma koha rahva südames säilitama ja selle nimel palju vaeva nägema. See nõudis enesesalgamise, kuid mitte iialgi Kristuse salgamise ohvrit.

 

Kunstnik Aapo Pukk kogus Jaan Kiivitit maalima asudes kokku lisaks fotodele ka palju mälestuskile, mis olid täis armastust ja austust. Nõnda sai fotol jäigalt istuv peapiiskop portreemaalil hoopis teistsuguse olemuse. Jaan Kiivit istub maalil samas asendis kui tema eelkäija Johan Kõpp, kuid peegelpildis. Erinevalt piiskop Kõpust ei ole peapiiskop Kiivit maalil rahutu, vaid enesekindel. Ka tema pilk on suunatud vaatajast mööda, kuid sellest pilgust peegeldub teadmine: Kui Jumal on meie poolt, kes võib olla meie vastu? (Rm 8:31). Peapiiskopi silmist ja suunurkadest on aimata heatahtlikku muiet, mis kinnitab neid, kes kardavad kaotada kannatuste ja raskuste saabudes lootuse. See muie annab ka hinnangu sellele kurjale võimule, kes püüdis teha kõik selleks, et kirikut hävitada. Mis ärritab kuradit enam, kui see, et teda ei võeta tõsiselt!

Urmas Viilma (alates novembrist 2014 EELK Peapiiskop)

Peapiiskop, kes elas oma ajast ees

01.03.2006

 


 

Pühapäeval, 26. veebruaril tähistati Tallinna Jaani kirikus ja Toomkirikus ning küllap paljudes kirikutes veel peapiiskop dr. h. c. mult. Jaan Kiiviti 100. sünniaastapäeva. Jaan Kiivit sündis 27. veebruaril 1906 Viljandimaal Pahuvere vallas.

 

Pidulikul jumalateenistusel Tallinna Jaani kirikus oli nii neid, kes austatud õpetajat ise mäletasid, kui neid, kes teavad teda teiste mälestuste kaudu. Jaan Kiivit (sen) teenis Tallinna Jaani koguduse õpetajana kümme aastat 1948–58. Jumalateenistusel jutlustas emeriitõpetaja dr Toomas Paul, kaasa teenisid assessor Tiit Salumäe, õpetajad dr Arne Hiob ja Jaan Tammsalu ning diakon Eve Kruus.

 

Tiit Salumäe luges ette Jaan Kiiviti 1953. a vana-aasta jutluse. Jaani koguduse õpetaja Tammsalu meenutas kummalist sarnasust kahe peapiiskop Jaani – isa ja poja elutees: mõlemad sündisid veebruaris, mõlemad elasid 65aastaseks ja mõlemad surid augustis.

 

Nagu katus kiriku kohal

Tallinna Toomkirikus mälestati peapiiskop Jaan Kiivit seeniori õhtuse mälestuspalvusega, kus avati ka tema portreemaal. Teenisid peapiiskop Andres Põder, peapiiskop emeeritus Kuno Pajula, piiskop Einar Soone, assessor Tiit Salumäe, praost Gustav Piir, õpetaja Jaan Tammsalu, Usuteaduse Instituudi rektori kt Randar Tasmuth ning Toomkoguduse õpetaja Ivar-Jaak Salumäe. Peapiiskopi mälestust austasid oma kohalolekuga Eesti Kirikute Nõukogu liikmeskirikute juhid, paljud EELK endised ja praegused vaimulikud, sõbrad, tuttavad ja muidugi mitu põlve Jaan Kiiviti perekonda.

 

Peapiiskop Andres Põder meenutas oma tudengipõlve ja kokkupuuteid Kiivitiga, kellel kahtlemata on sõjajärgses kirikuelus oluline koht. Kiivit oli juba kooliajal võimekas paljulugenud õpilane. Ta oli hindamatu intellektuaalse potentsiaaliga, kel suuri teeneid Usuteaduse Instituudi raamatukogu täiendamisel. Ta oli nelja ülikooli – Leipzigi, Praha, Helsingi ja Pariisi – audoktor. Tänane peapiiskop meenutas sooja sõnaga UI seminare kui vaba vaimu foorumeid. Hinnata tuleb Kiiviti oskust raskel ajal, kui oli suure küsimärgi all kiriku tulevik üldse, selle eest seista. «Ta oli nagu katus kiriku kohal. Säästes oma vaimulikke, võttis löögi alati ise vastu – nii arvavad temast paljud tolleaegsed vaimulikud.»

 

Rahvusvaheline haare

«Jaan Kiivit oli suur inimene, kes elas oma ajast ees,» rääkis assessor Tiit Salumäe. Suurem osa inimesi elab oma ajast taga, paljud elavad tänases päevas, kuid Jaan Kiivit elas kindlalt oma ajast palju ees. Üheks näiteks kasvõi 1970ndatel aastatel instituudis korraldatud väga elav vestlusõhtu kirikust aastal 2000. «Eks see oli siis ikka üks arusaamatu ja väga kauge asi, kuid Kiivit mõtles sellele ja ärgitas teisigi mõtlema.»

 

Tiit Salumäe, kes osales hiljuti Kirikute Maailmanõukogu IX assambleel, tuletas meelde Jaan Kiiviti suurt panust rahvusvahelisel areenil. Kiivitist oleks võinud saada Kirikute Maailmanõukogu president, kui ajad oleksid teised olnud. Veel nüüdki oli Kirikute Maailmanõukogu juubelikogumikus üks artikkel ka Jaan Kiivit (sen) sulest.

 

Maal valmis pereliikmete abiga

 

  1. sünniaastapäevaks valmis kunstnik Aapo Pukil peapiiskoppide portreemaalide sarjast Jaan Kiivit seeniori õlimaal. Pidulik avamine oli Toomkirikus mälestusteenistusel.

 

Aapo Pukk, kes ise Jaan Kiivitit näinud ei olnud, sai suurt abi peapiiskopi pereliikmetelt. «Nende mälestustest sai kild-killult see pilt kokku,» ütles kunstnik. Pukk, kes paljusid inimesi portreteerinud, ütles, et portreekunstnik on hea olla, sest pildid on alati kunstnikust suuremad.

 

Kiiviti lähedased on öelnud, et kui Taat tuppa tuli, siis sai tuba teda täis. Kunstniku sooviks on, et ka vastvalminud portreest saaks tuba täis. Pärast palvuse lõppu riputati maal oma alalisele kohale teiste piiskoppide kõrvale konsistooriumi saali, kus see siiski veel korraks ära viiakse – nimelt saab pühapäeval, 5. märtsil Jaan Kiiviti portreed vaada Jaani kiriku Lõunasaalis.