Tagasi    

Valeri Suija

GALERII KUNSTNIKU ELUS.
Kunstniku koostöö galeriiga põhineb usaldusel.
Ma olen küll väga tänulik sellele ajale, mil tunnen Tiia Karelsoni ja E-Kunstisalongi.
Igal kunstnikul peab olema vähemalt üks galerii, kus teda tuntakse, esindatakse, müüakse. Siis asjad toimivad. Mujal maailmas küsitakse kunstnikult esimese asjana, et millised galeriid sind müüvad. Selle järgi asetub kunstnik paika kunstiturul.

Ühel päeval 1997. aastal, helistas Tiia ja tegi ettepaneku, et me võiksime teha portreepäevi nende galeriis. Sealt alates töötasime koos kuni mu Ameerikasse kolimiseni, 7 aastat, korra kuus ja 6-7 portreed päevas, rekord oli 10. Enriko Talvistu käis ühel sellisel päeval kohal ja kommenteeris, et meil Tartu Kunstikoolis oleks sinusugust õpetajat vaja, käelised oskused hakkavad ära kaduma.
Valminud portreed jõudsid kokkuvõtvale näitusele Vanemuise Kontserdimaja kohvikus.
Ühel aastalõpul korraldas Tiia Karelson koos Tartu Inner Wheel klubiga “Kodutute jõululõuna”, kus loosisime välja ühe portreteeritava. Tiia tuletas mulle meelde, kui liisk oli langenud, läks Aapo oma modelli juurde ja püüdis ettevaatlikult teemat arendada, et praegu toimus loosimine ja kas te oleksite valmis mulle poseerima portree jaoks, mille peale Valeri küsis: “Mis tehnikas töö tuleb?” Kui Valeri Suija portree valmis sain, valisin rahva hulgast veel ühe modelli, kelleks osutus Ülev Rattur. Need kaks portreed on täna siin ka näha.

Iga kord kui Tiia juurest “portreepäevalt” tulin, näitasin emale, Laine Pukile, Tartu Lastekunstikooli legendaarsele pedagoogile, fotosid, just valminud piltidest. E-Kunstisalongist alates olen väga tihti oma tööprotsessi erinevaid astmeid pildistanud. Analüüsisime piltide staadiumeid, arutlesime portreekunsti olemuse ja tuleviku üle. Elasin läbi nagu üht intensiivset treeningu perioodi, kus polnud aega isegi hirmu tunda, et kas tuleb sarnane või ei tule, portree lihtsalt pidi saama sarnane, sul pole kuskile pugeda ja kaitsta end kontseptsiooniga, et see ei ole küll sarnane, aga selline on minu nägemus. Tõele au andes olin juba Kunstiinstituudi ajal üle kooli joonistaja, aga see, kui sa istud tellija ette, kes soovib endast portreed, on täiesti uus olukord, sa kas kaotad ennast või otsustad end üles ehitada. Kes pole elus teinud tellitud portreed, võib arvata, et kõik portreed tulevad tellija nägu, et “kes maksab, see tellib muusika”. See paistab ainult kõrvalt nii ja sedagi väga oskamatule silmale. Ükski kunstnik, ma loodan, ei taha ennast kaotada, et tellijale meeldida. On kaks teed. Esimene tee – sa kas muudad ennast turu järgi, ostja järgi, ajastu järgi ja lõpuks kaotad kõik need mille järgi sa end muutsid, iseennast kaasaarvatult. Või teine tee – sa muudad publikut selles suunas, kuhu sina kunstnikuna teda viia tahad. Loomulikult see viimane variant, ütleb iga kunstnik. Aga teekond ei ole kerge!

Portreeseanssi alustades oled sa nagu näitleja laval, oma rollis ja viid selle lõpuni ilma teksti kaotamata, ilma näitekunsti kaotamata ja siis harva, vahel harva, saad sa pihta ka suurele kunstile. Realistlik portree ongi üks kõige raskemaid žanre, kui seisev aktifiguur välja arvata. Portree peab olema sarnane, meisterlikult teostatud ja kõnelema ajastust, kus kunstnik ja modell kokku said. Lisaväärtusena otsitakse portreedes ka üldinimlikkust, et kui sa ka ei tunne portreteeritavat, siis sa tahaksid seda inimest tunda. Leian, et see koostöö on olnud üks mu tuntuse ja taseme alustalasid. Ilma Tiia Karelsonita, ei tea kas ma oleks leidnud endas nii palju jõudu ja vastutustunnet sellises koguses tööd teha, harjutada, treenida.
Kunstnikuna sa leiad kellegi, kellele toetuda, kes sind reklaamib ja selle kõige juures sulle ka tööd pakub. Kunstniku koostöö galeriiga põhineb usaldusel. Mõlemad pooled saavad teineteisele kindlad olla. Kunstnik on kindel, et teda täie lugupidamisega esitletakse ja galerii saab kindel olla, et kunstnik tagab kvaliteedi. Kunstnik ja galerist koos aga loovad kunsti tarbijale kindlustunde, et teosed väärivad investeeringut. Täna kõlavad need sõnad suurelt ja uhkelt ja oleksid ehk kõlanud ka siis 90-ndatel, aga täna, ka veel täna, kannab see vilja. Inimesed tulevad tagasi. Tulevad Tiia Karelsonilt küsima, et kes võiks teha portree inimesest, kellel on tulemas suur juubel. Ja tulevad tagasi minu, kunstniku juurde, et te tegite 20 aastat tagasi E-Kunstisalongis meie pere liikmetest portreid, kas teeksite ka täna.

Aapo Pukk
November 2016

 

TARTU KUNSTIMAJA
PRESSITEADE
E-Kunstisalongi 20. tegevusaastat tähistav näitus „Kulda väärt kunst“

Tartu Kunstimaja suures saalis avatakse 13. jaanuaril E-Kunstisalongi 20. tegevusaastat tähistav näitus „Kulda väärt kunst“.
Näitus jääb avatuks 5. veebruarini.
Igal pühapäeval kell 13 toimub näitust tutvustav ringkäik.

Eksponeeritakse galerii kahe kümnendi pikkuse ajaloo jooksul oksjonitel ja näitustel esinenud kunstiklassikat: maalid, graafika ja skulptuur 19. sajandist kuni tänapäevani.

Ligi 100 eksponeeritud teost 70-lt kunstnikult annab vaatajale võimaluse näha eesti kunstiajaloo varjatumat osa, kuna teosed kuuluvad erakogudesse. Kõik valitud taiesed on eri aegadel E-Kunstisalongi näitustel avalikkuse ette toodud, kuid käesolev väljapanek on need parimatest parimad kokku koondanud, et teha pidulik kummardus kõigile kunstnikele ja kunstikogujatele.

Näitusega kaasneb samanimeline trükis, mis on tagasivaade E-Kunstisalongi ajaloole. Lugejal on võimalus heita pilk galerii igapäevasele tööle, oksjonite korraldamisele, näituste koostamisele ning kunstikogumisele läbi ühe kunstisalongi loo. Ühelt poolt galerii tegevust dokumenteeriv raamat on teisalt lugu kunstist, kuna ühtki kunstisalongi ei eksisteeriks ilma kunstiteosteta. Koostajad on välja valinud sadakond galeriist läbi käinud meeldejäävamat taiest eesti kunstnikelt, mis on raamatus reprodutseeritud koos tutvustava tekstiga. Põneva lisandina on ära toodud galeriiga lähedalt seotud kunstnike ja kunstiteadlaste mälestused, meenutused ja arvamused.

Info:
Tiia Karelson
50 64 555
E-Kunstisalong
Tehase 16, Tartu
e-kunstisalong.ee
info@e-kunstisalong.ee