Tagasi    

Valli Lember-Bogatkina


Valli Lember-Bogatkina: Aapo on tabanud mu olemust. Peaasi, et ta prossi peale teeks…

Urmas Vahe

Vabaduse galeriis tehti väikestviisi kunstiajalugu: meie üks tuntumaid portretiste Aapo Pukk oli oma pastelle täis molberti ette palunud Eesti portree-maali elava legendi Valli Lember-Bogatkina, et linnarahva silme all jäädvustada oma kujutlus Eesti kunsti grand old lady’st. 

Galeriis on uudistajaid murdu. On tuntud kunstiinimesi. On asjahuvilisi ja muidu peretuttavaid. Aapo (49) tahab pastellmaalile kulutada tunnikese. Tegelikult on ta juba ette kindel, et nii nobedalt see kõik ka ei käi, ühtki teost ei tehta aja peale.

Kõrval kiibitseb saržimeister Hugo Hiibus. Temal on portretistide kohta hoopis oma arvamus. “Pagana võimas värk! Mina küll nii hästi ei oskaks,” kommenteerib šaržimees esimesi lõuendile ilmunud kontuure.

“Ära ainult mulle kortse maali!”

Miks ta võimas pole – Aapo oskab proportsioonid mõne sekundiga paika panna. Viie joonega on üldkontuur, nina, suu ja silmade vahekord selged.

Valli sätib ikka ja jälle nähtavamale kohale oma prossi, mis rinde all kiigub. “Ära siis prossi unusta!” hüüab ta juba teab mitmes kord.

Aapo aga mõtleb parasjagu alles suu- ja silmanurkadele. Silmamunegi pole veel. Umbes viie minuti pärast ütleb ta, et rahvusvahelise kubismi või Jänes-Jussi mõõtkavas peaks kõik nagu valmis olema. Mis sellest, et paberil on alles ristkülikud ja rombid.

Aapo maalib, vasak käsi kaardus pea kohal nagu epeemeestel. Parajal hetkel annaks see käsi joonistamisele justkui hoogu juurde. Kusagilt ilmub kriipsuke, teisalt valgus ja vari.

Siis tuleb mängu ainult kunstnikele teada olev trikk: Aapo hakkab nii pilti kui ka modelli silmitsema peeglist, ise seljaga nende poole seistes. See pidi pildile andma puhanud pilgu.

“Ära ainult mulle kortse maali!” hüüatab modell hingepõhjast.

Selge. Kokku lepitud.

Veidi aja pärast küsib kunstnik mokaotsast – kuule, Valli, ma ikka paar tükki teen. Muidu on asi väga tuim.

“Tee-tee nii palju kui soovid,” on Valli juba poolenisti alla andnud – ega 90 eluaastat pastellkriidiga ikka olematuks tee.

Kõrval kestab Hiibuse suust ikka veel loeng kunsti irooniast, huumorist ja realismist, iga inimese pildinägemise tahtest ja oskusest. “Asi peaks tulema parem, kui ei sina ega mina pole liiga teadlik, kuidas kõik peab välja tulema. Millise värinaga tunnetan ma praegu kas või joonistuspaberit – kõik mõjub! Mul on ainult hirm, kuidas ma saan paberile Valli kena, siira optimismi.”

“See oli alles ilus poos!” kiidab kunstnik modelli, kes istub muidu rahulikult, aga sätib ennast alatasa.

Poole tunni pärast

Aapo Pukk räägib lakkamatult oma sisekaemustest. Äkki küsib ta Vallilt: jõuad sa ikka veel või teeme vaheaja? “Jõuan, jõuan. Nii kena mehe ees ma jäängi jõudma,” vastab ta krapsakalt. Siin on ilmselt aimata flirdi algust. Aapo keeldub esialgu flirdist otsustavalt – ega ta silmade välgutamisega pääse, ta peab ju millalgi tööd ka näitama.

Mingi hetk lööb maal elama. Siis kui Valli saab pähe silmamunad ja pääseb kuhugi vaatama. Veel õige huulevärv. Pilt särabki. Siis kuulutataksegi ikkagi välja vaheaeg.

“Ära sa, Aapo, prossi unusta!” on modell juba üsna närvis. Sest pilt paistab juba peaaegu valmis, aga prossi pole. “Küll ta tuleb…”

Siis tuleb pikem vaheaeg. Vähemalt Aapo peas on pilt juba valmis.

Modell kibeleb pildi juurde. Jääb pealtnäha ülimalt rahule. “Eks iga kunstnik näeb maailma isemoodi. Ja paneb ta ka isemoodi lõuendile. Aapo näeb mind sellisena. Vahest oleks mina teda hoopis teistmoodi näinud. Seda tunnen küll – Aapo on minu olemust täiesti tabanud. Peaasi, et ta prossi peale teeks…”

Õhtuleht, Urmas Vahe