Tagasi    

1.Tegutseda risti vastupidi eilsele.

Miks? Eilne meri muutus reaalsuses niipalju, et sain aru, et selle maalimist ei tohi töö teise poolde jätta. Kuna meri mu mereääre piltidel moodustab töö tervikust suhteliselt kaaluka osa ja seega suure mulje osa, siis tuleb selle suure pinna esimene värvi tundmus ka lõuendile saada.

 

2.Otsustasin, et isegi kui ma olen realistliku laadi viljeleja,

siis ometigi, ei tohi loodusele viimane sõna jääda. Mereäärne maastik isegi vaikse ilmaga, nagu täna, muutub ikkagi niipalju, et pole võimalik kokku koguda päeva jooksul tekkinud erinevaid “täiuslikke” hetki. Vaid tuleb valida üks kindel alguse meeleolu, häälestada värvi stardipositsioon selle järgi ja selles kõlas tuleb kogu pilt läbi viia. Isegi, kui loodus muutub, jään ma alguse häälestuse juurde. Vähemalt täna tegin nii.

 

3.Alustasin kogu merepinna muljetoonist

ehk toonist, kus on valgustatud peegelduv meri ja laine alune veidi tumedam osa omavahel kokku segatud – tooniks, mis mulje nad tervikuna mulle jätavad. Pool pildi pinda sai kaetud.

 

4.Isegi kui alul tundunud toon täpselt loodusega hiljem kokku ei klapi,

aga pildi peale sobib, siis ma seda ei muuda. Analüüsides näen, et mere muljetooni sisse sai haaratud ka tahtmatult madala vee läikest läbinähtav liivane põhi ja lähedal olevate kivide valgustatud külgede mahe heledus.

 

5.Enne ma siiski mere värvi käest ei pane,

kui olen sellega värvide erinevaid kooslusastmeid läbimänginud ja rõõmuga leidnud, et see hele lillakas teema saab jätkuda ka kivide valguse küljes.

 

6.Haaran kaasa ka lähedal olevad tumedused.

Aga enne edasi ei lähe, kui ma segatud tooniga täiesti südame põhjani rahule jään. Kui väike kahtluski jääb veel painama, siis seda ma töö protsessi sisse ei kavatse küll kaasa võtta, muudan, muudan, kuni uus toon hakkab elama ja sobima eelnevate toonide kõrvale.

 

7.Tänase pildiga liigun kompositsiooniliselt

kõige suuremaid pindu pidi väiksemate suunas. Seda korraldan aga valguse käes ja alles sealt liigun üle poolvarju päris varjudesse, kus olulist rolli mängivad refleksid. Ülimalt sooja tooniga rannaliiv peegeldab kividest heidetud varjud soojemaks ja kivide küljed rohekamaks.

 

8.Tumedused viimaseks.

Nii vähe kui võimalik. Ja lõpetuseks heledam kivi töö paremas servas ning selle peal helehele laik, pildi kõige valkjam osa.

 

Meeleolu on käes, kaugemale minna pole kuhugi!