Tagasi    


Saabun Kunstiakadeemiasse poolteist tundi varem, nagu tavaliselt. Mitte, et ma seda kooli niipalju armastaks või et mul ei ole kuskil mujal olla, vaid viin poja kella kaheksaks kooli ja siis jääb vaba aega. Kui ma ei peaks poissi kooli viima, ka siis eelistaksin vähemalt tund aega varem kohal olla. Seda luksust saavad vist ilmselt lubada endale vaid lepingulised õppejõud, kes annavad kogu õppeaasta jooksul ainult kuua-ajase kursuse. Jah, tiheda, kolm tööpäeva nädalas, neist üks on õpilaste iseseisev töö.

Panen oma asjad valmis pigistan värvid paletile, valan välja tärpentini ja Dammar-laki, panen papi molbertile ja lae tuled põlema. Õpetajate toast lampide toomise jätan küll juba õpilastele. Teen aknad lahti.

 

Saabub õpilane A.R, kes tuli teisest grupist minu juurde üle. Hakkab end molbertiga mu kõrvale sättima, siis mõtleb veidi, tõstab molberti uuesti maast lahti ja sätib end ruumi teise otsa minema, meie pilgud kohtuvad: “Ma ikka mõtlesin, et lähen teist eemale, muidu ma hakkan ehk liiga…!”

Mina: “Mis liiga?”

A.R: “Liiga teid kopeerima!”

Nagu teada, ma maalin ka ise alati ja igas tunnis sama meetodit ja tehnikat kaasa.

“Kui ma oleksin sina ja kui mul oleks selline õpetaja nagu mina, siis ma kõnniks selle õpetaja kannul ja sätiks alati end tema kõrvale ja püüaks teda igal võimalikul puhul kopeerida, kui sa seda niimoodi nimetad, sest juba kuu aja pärast on meie aine läbi ja võibolla me ei kohtu mitte kunagi või alles aastate pärast. Kui ma oleksin sina, siis ma võtaksin selliseid õpetajaid paar tükki oma ellu, läheksin nendega lõpuni ja alles seejärel, kui see õpiperiood on läbi hakkaksin tegelema mõtetega, et keda ma kopeerin või on minus endas midagi tärganud!”, seletan, mida asjast arvan.

Selle jutu peale kolis A.R mu kõrvale tagasi.

Pool tundi oli veel alguseni aega.

Mina: “Täna teeme midagi hoopis uut!”

A.R: “Päris uut või?”

Mina: “Jah, värvid on küll samad, traditsiooniline Sargenti portree valik, aga kasutusele tuleb Dammar-lakk ja hoopis teistsugune metoodika! Ma loodan, et kellelgi selg ära ei murdu või mul endal, sest tegemist on kange materjaliga.”

A.R: “Põnev, seda on mul vaja! Kui kaua te olete EKAs õpetanud?”

Mina: “Viis aastat. Aga sina, sa olid ju kooli juba vahepeal lõpetanud?”

A.R: “Ei ole, ma õppisin sisearhitektuuri, aga mulle seal ei meeldinud ja ma tulin vabadesse kunstidesse üle, siis ma saan edasi tasuta õppida!”

Mina: “Ma astusin ka alguses arhitektuuri, kui Kunstiinstituuti tulin 80-ndal. Olid teatud põhjused, miks ma kirjandust ja ajalugu ei saanud õppida ja neid eksameid kartsin, kuigi ise tahtsin loomulikult graafikasse kohe sisse astuda. Olin valmis füüsika ja matemaatika teoreemid ja eksamipiletid pähe tuupima, et kooli sisse saada. Joonistamine ja maalimine olid mul loomulikult viied ja tase kõrge, füüsikas ja matemaatikas veeti kolmedega mind sisse, kuna nähti loominguliste ainete ühtlaselt kõrgeid hindeid. Küsiti kohe, et miks sa graafikasse ei lähe. Kui esimene aasta läbi sai, siis muutus matemaatika koha pealt asi ikka nii hulluks, et palusin graafikasse üle minekut. Võeti vastu, aastat vahele ei jäänud, teise kursuse jooksul tegin graafika esimese aasta tööd ja eksamid järgi, kolmandal kursusel sain juba kõrgendatud stipendiumi, kõik olid viied!”

Modell Sergei tuli kohale ja aitas meil õpetajate toast lambid klassi tuua. Ta ei pea seda tegema, aga tunni alguseni oli vaid kümme minutit aega.

Õpilased hakkasid saabuma.

Räägin kõva häälega kogu grupile: “Täna teeme midagi hoopis uut. Mul oli küll plaanis teiega teha muljemeetodit, aga vahepeal kohtusin Venemaa number üks impressionistiga Bato Dugarzhapoviga, muide kelle näitus on praegu avatud Keila-Joa Lossis kuni 11. novembrini, ja vestlustest temaga tahan teieni tuua kõige uuema realistliku impressionismi. Värvi valik on sama, Sargenti klassikaline palett. Lisaks tuleb veel üks topsik paletile, ühte valame puhastatud tärpentini ja teise Dammar-Laki ja tärpentini segu, lakki läheb sinna segusse umbes viiendik! Saan aru, et täna teil seda teist topsi ei ole. Tehke nii, et kolmapäevaks oleks olemas, täna saate laenata minu käest! Lisaks vajate te Titaan-valget, kolmapäevaks muretsege seda endale või ostke minu käest, täna saate siit (võtsin kaasa CHARVIN profivärvi suure purgi). Te vajate samuti laia pintslit, kolmapäevaks on teil see olemas, täna laenan teile oma poest kaasa võetud pintslid, kõik te saate need siit, nad on kilesse pakitud, kasutage, peske puhtaks ja tooge mulle tunni lõpus tagasi või ostke mu käest ära, kui täna raha ei ole, siis makske kui saate raha.”

“Kui palju seda uut lakki sinna sisse peab panema?”, kostub ruumist.

Mina: “Üks viiendik tärpentini mõõdust!”

Õpilane J.L: “Kas see on see sama lakk, millega me pärast kruntimist pidime katma?”

Mina: “Mis mõttes sama?”

J.L: “Noh see sama, mis varem on käigus olnud?”

Mina: “Sa mõtled retuššlakki?”

J.L: “Jah!”

Mina: “Ei ole sama, see on Dammar-lakk! Sellega maalib pool maailma ja sügavast kunstiajaloost alates. See on tänane tehnika! Paneme nimetatud asjad palun kiiresti valmis ja siis koguneme minu juurde!”

Tunni algusest on kümme minutit möödas, muutun kannatamatuks, õpilastel on ees värvide järjestuse nimekiri, pigistatakse värve paletile.

 

Esimene tulija A.R. ja magistrant T.M. on juba minu juurde tulnud. Võtan kätte oma suure Londonist ostetud poolemeetrise läbimõõduga paleti, kastan laia pintsli segusse, siis valgesse värvi, taganen molberti juurest kahe meetri peale, näen, et rohkem rahvast ei ole, aga hakkan ikkagi rääkima: “Miks on värvid paletil?”

Vaatan samal ajal küsivalt otsa kahele tudengile ja enne kui nad vastatagi jõuavad: “Värvid on kunstnikel tavaliselt tabureti peal molberti juures, meie nimetame taburetti väikeseks, aga tegelikult on see nelja jalaga laud taburet, mille peal meil tavaliselt on värvid ja mille alumisel riiulil on meil igasugu varu asjad. Siis on maailmas olemas veel uus leiutis – paralleel palett, mis pannakse täpselt teose kõrvale ja tema pind on paralleelne pildi pinnaga, sellega on omad plussid ja miinused. Ta on küll õige valguse käes, sama valguse nurga all, nagu piltki, aga värvid kuivavad sinna plastikkorpuse pesadesse ära ja pealegi on ta liiga väike. Kui te jätate paleti taburetile, siis te lahutate end pildist ja paletist ja te jääte üksi. Kõige klassikalisem on aga, kui palett on kunstnikuga ruumis kaasas. Miks? (vaatan õpilastele otsa, kuna vastust ei tule või mul ei ole aega seda oodata, siis jätkan) Kogu värvi valik ja segamine toimub eelkõige kunstniku peas ja kui ta liigub ruumis koos paletiga, siis on nad mõlemad ühtedes valgustingimustes, lisaks on palett ka paralleelne maapinnaga ehk siis vastupidi sellele, kuidas on pilt. See annab värvisegule laiema kokkuvõtte, ta korjaks nagu ruumi erinevatest valgustingimustest ja erinevate nurkade all paletilt paistvast üldise ja sobiva oma pildi jaoks!”

Näen, et enamus grupist ikka veel pigistab värve palettidele. On esmaspäeva hommik.

Mina: “Jätke nüüd kõik oma tegevused ja tulge palun minu juurde, sest ma tahan tunniga edasi minna ja te saate pärast seda kõike jätkata!”

Rahvas hakkab tulema.

Õpilane J.L: “Noh hakake rääkima!”

Mina: “Kuidas palun?”

J.L: “Noh rääkige ära, mis teil oli rääkida!” Vaatan talle otsa. Seal ei ole karvavõrdki irooniat, inimene räägibki selliselt.

Mina: “Sa ju solvad mind praegu, et rääkige oma asjad ära mis teil oli. Ma ei näe siin mingisugust aupaklikust ega lugupidamist!”

J.L.: “Ei, ma ei taha kedagi solvata, ma ütlesin lihtsalt, et teie rääkige oma asjad ära, mis teil oli ja siis ma lähen tagasi oma asju tegema, mis mul pooleli jäid.” Vaatan talle vaikides otsa ja püüan teda mõista.

“Ma tean, eneseväjendus ei ole minu kõige tugevam külg!”, ütleb J.L.

Ohkan mittekuuldavalt ja lähen oma molberti juurde tagasi, vaatan õpilaste suunas, näen valmisolekut. Korraks meenub mu oma kooliaeg samas asutuses, olen viiendal kursusel, õpetajaks on Silvi Liiva. Väga hea õpetaja, aga ükskord juhtub alljärgnev. Teeme aktijoonistust, söega, suurt joonistust, umbes 90cm kõrged lehed. Olin heas nimekirjas. Pildid olid poole peal. Korraga seisab Silvi Liiva mu selja taga, tuleb ligi, võtab pliiatsi mu käest ja teeb paar triipu paberile. Vaatab mulle otsa ja annab pliiatsi tagasi. Olin noor, uhke, andekas ja võibolla ka ülbe ning küsisin: “Kas nüüd kirjutame mõlemad sellelele pildile alla?” Õpetaja Liiva vihastus: “Pukk, ma ei tule enam kunagi teie juurde!”

Paari tunniga asi lahtus. Pean siiani teda oma parimaks Instituudi-aegseks õpetajaks ja tema mind üheks oma parimaks õpilaseks, ma loodan.

Mina: “Alustame modelli vaatlemisest, jätame selle värvilise valguse meelde, mis meieni voogab. Kunstnikud teevad tihti vea sellega, et alustavad lõpptulemuse värvide ülestähendamisest ja unustavad ära kõige olulisema – alguse mulje!” Vaatan gruppi, mind kuulatakse.

Jätkan: “Alustada tuleb soojast üldise atmosfääri meeldejätmisest!”

J.L.: “Me alustame siis täna heledustest?”

Mina: “Jah, me alustame heledustest!”

Jätkan: “Vaadake praegu minu modelli Heljut, vaadake ja jätke meelde, siis pange silmad kinni ja püüdke teda sisemiste silmadega ette kujustada. (vaatasin õpilastele otsa) Ma pean muidugi ütlema, et see on praegu üks suur katsetus ja see mida ma rääkima hakkan töötab nende peal, kellel on lastekunstikooli haridus ja sellele lisaks kunstikooli haridus ning vähemalt paar aastat iseseisvat tööd, siis saab sellel asjal olla siin tulevikku. Aga ma jätkan lootuses. Te kujutate endale seda valgust ette, mis modelli suunast vastu voolab. Sellel valgusel on värv ja helendus, see määrab pildi atmosfääri, see on pildi muljetoon ja see on erinev kõikidel piltidel, see toon on peen, mitte labane, see on mahamurtud, mitte otse sissetoodud. See on praegu Venemaa esiimpressionisti Bato Dugarzhapovi põhimõte. Lisaks on sellel helendusel, mis teie sees värvilist iseloomu võtab, on tal ka kuju, see on valguse kujund, see on selle hetke, modelli pildi olemuse kujund, rolli kujund. Nii nagu Stanislavski vene näitekunsti isa on sisse toonud mõiste rollijoonis, nii ka siin, sest me läheme üht inimest tabama, keda meie pildil ei ole veel olemas. Stanislavski toob sisse mõiste, “astun tema susside sisse” (näitan maas olevaid nähtamatuid susse ja astun sinna sisse). Need on modell Helju sussid, seal susside sees olles, tema valguse sees olles suudan ma temaga kaasa minna ja teda uuesti esile manada. Kas ma olen arusaadav? See siin on maalikunsti püha alus, see on maalimine! Kas teil on küsimusi selle mõstmise kohta, ma võin mõne koha veelkord üle rääkida!”

Õpilane M.Õ.: “Ega ainult see pole maalimine!”

Olen ehmatanud ja mõtlen, et kui keegi oleks küsinud midagi teemakohast aga asjatut, oleks see ikkagi ajaraiskamine. Jõudsin silme eest läbi lasta kümned kursused mu erakoolis, kus õppida tahtjad (mitte maksumaksja raha eest) võtavad tänulikult vastu igat õpetussõna.

Mina: “Mida sa silmas pead?” Samas tajun, et läheb jamaks. Oleme maali osakonna teisel kursusel ja rääkijaks on magistrant, kes palus, et kas ta saaks osa võtta mu portreemaali kursusest.

M.Õ.: “Maalimise mõiste on väga lai!”

Mina: “Kas ma pean ennast kaitsma hakkama oma kursusel?” Tunnen kuidas mu hääl hakkab värisema. “Kas sa pead silmas seda, et disaini teaduskonnas tullakse hommikul kella 8-ks kooli, istutakse arvuti taha ja lahkutakse õhtul kl 8 ja päev läbi maalitakse?”

Õpilane M.Õ. pööritab silmi, punastab kergelt: “Hoopis mina tajun, et mind rünnatakse! Ma pean silmas seda, et maali mõiste ei ole nii kitsas!”

Järelikult minu mõiste on kitsas ja sinu maailm on avaram, mõtlen.

M.Õ: “Mis on teie arvates maal?”

Punastan, võtan prillid eest ja näen, et meie tund ei liigu edasi, meie maalid kõik seisavad, ükski proportsioon ega värv ei lähe selle diskussiooniga paremaks. Vaatan suurt puidust paletti oma käes ja pintslit teises käes ja poolelijäänud demonstratsiooni: “See, mida ma praegu teen, ongi maal!”

Õpilane J. L., kes on muidu ka pikem ja organiseeritum, kui teised, tuleb vahele: “Siin on tegemist sõnade erineva käsitlusega. Meil tuleb kõigepealt sõnade tähenduses kokku leppida!”

Mina: “Te ju teadsite selle kursuse sisu enne siia tulekut. See on “Traditsiooniline kaasaegne portree! See ütleb ju kõik, et tegemist on klassikalise maaliga!”

Teine magistrant T.M sekkub vestlusse: “William de Kooning ei ole siis teie arvates maalija?”

(hiljem tuleb välja, et olin vale kunstnikku mäletanud, aga sellest kõigest veidi hiljem). Hetk pausi ja püüan asjatult ette näha kuhu see vestlus võiks tüürida: “On muidugi ja väga hea seejuures, aga ta on saanud ka hea hariduse, ma usun, et on, ega ma ei tea. Kuid tavaliselt kõik uue sünnitajad on ise saanud väga hea klassikalise hariduse. Te peaksite õnnelikud olema, et ma olen siin ja teid õpetan. Õppejõud J.T. nägi aastaid vaeva, et mind siia majja saada ja ma olen nüüd kohal, ma annan teile kõik, mida ma tean, aga ärge raisake meie maalimise aega.” Praegu neid sõnu kirjutades, näivad need tugevate sõnadena, tegelikkuses aga tundsin end kaunis ebamugavalt.

Hakkan edasi maalima, teen seda vaikides, kuulen sosistamist. Seda pole mu tunnis veel toimunud, mõtlen, kõik on siiani olnud aus ja avalik.

Jätkan: “Läheme edasi, värvitoonid tekkivad pildi pinnal, mitte paletil, pintsel on pikk, pildi pinnale ilmub see vaid mulje-silmaga!”

Ütlen, et demo on läbi ja üliõpilased lähevad oma molbertite juurde, et pildiga alustada.

Teema alles hakkab minuni jõudma. Küsin mõttes eneselt, et miks sa Aapo arvad, et liberaalses postmodernistlikus õppeasutuses saab klassikaliste traditsioonide tagasi tulemine kerge olema. Meenuvad ühe õppejõu sõnad, et juhtkonnas käib praegu raske ajude ragistamine, et kas minna tõesti Euroopa direktiive pidi, nagu sarnastes disaini koolides tehakse ja hävitatakse traditsioonid või tuua ikkagi tagasi vanad akadeemilised alustalad. Meenub, et kuulsin, kui eelmine vabade kunstide dekaan A.T. ametisse tuli, siis oli ta oma esimesel tööpäeval kolleegidele öelnud, et siin majas me baasõpetusest enam ei räägi. Võibolla see polnudki nii halb plaan, kui ei oleks seganud üks väike asjaolu, et kunstikoolid ja lastekunstikoolid on alati EKA poole alt ülesse vaadanud ja võtnud kõike puhta kullana või vähemalt peatänavana. Kui nüüd lastekunstikoolid ja kunstikoolid hakkasid ka happeningitama, siis lõpuks ei jäänud enam ühtegi paika, kus tegelikult alustalasid oleks saama pidanud.

Ütlen üle ruumi: “Tükk aega maaliosakonnas enam ei maalitud ja alles 2010. aasta paiku hakati jällegi tunnis maalima!”

T.M.: “No nii hull see asi nüüd ka ei ole, alati on maalitud!

Mina: “Sellest ajast pärineb see kuulus stseen, kui maalitunnid otsustati tagasi tuua, et üliõpilane küsib õppejõududelt, et mis te teete nalja või, et me hakkame nüüd päris füüsiliselt kohe päriselt siinsamas maalima või!”

M.Õ.: “See ei ole võimalik, et üldse ei maalitud!?”

Mina: “Kodus maaliti, väljaspool maja maaliti võibolla, aga tunnis juhendajaga koos ei maalitud! Te olete selles koolis heal ajal ja ehk läheb veel paremaks!

T.M. :”Avatud Akadeemias on  alati maalitud!”

Tollest ajast pärineb lugu, kui Kunstiinstituudi üks üliõpilane oli esitanud õppetööks kirjelduse, mis sisaldas täpset kellaaega ja päikese nurka ja kohta, et see teos nö üle anda. Kes veel mäletab EKA vana maja aulat ja selle kõrval olevat Ametiühingute maja. Jutt käis ametiühingu maja triibulisele reljeefsele seinale langevast päikesevalgusest. Õppejõud kogunesidki kindal kellaajal kindlasse kohta ja vaatasid seda. See vaatamine oligi teos. Kui ma oleks ise olnud siis õppejõud ja olles läbi tulnud sovjetlikutest piirangutest, oleks see mullegi mõjunud värske tuulepuhanguna ja rõõmugi valmistanud, aga ma poleks iialgi lasknud sellel teosel tulla kujutava maalikunsti asemele, vaid selle kõrvale. Kus see viga siis käima võis minna, kas alates rektorist J.K. kes oli esimene mittekunstnik. Kooli ajalukku olevat sissekirjutatud, et kooli juht peab olema kujutav tegevkunstnik. Kõige pikemat aega olnud Jaan Vares oli skulptor ja asi õnnestus. Ta oli uhke rektor, kellel töökojad ei olnud alati meeles, aga kui asjad hakkasid halvaks minema, siis tegi ta järjekordse Lenini büsti ja tuli töökotta, et sinna alus valmis tehtaks. Kuju saadeti Moskvasse ja siis oli tükil ajal kooli hea käekäik kindlustatud.

Kõik maalivad muljetooni, Stanislavskit ja Batot ja Aapo Pukki. Kõnnin mööda ruumi ja räägin mälestusi, mis mul meelest ei taha minna:

Mälestus 1:

“20 aastat tagasi mu oma kodus Nõmmel viin läbi kursust. Poolakt pliiatsis. Grupis on ka üks tütarlaps O.P., kes soovib end ettevalmistada EKAsse astumiseks, tol ajal võis koolil veel üks eelmistest nimedest olla. Õpilane teeb tüüpilise vea – paberi serv tuleb vastu, selle asemel, et kätt paberi formaadist välja joonistada teeb ta hoopis käe lühemaks. Ütlen talle, et see käsi on lühike, see pole õppetööna küll hea, kõik peab mahtuma piiride sisse, mida sa oled plaaninud teha, aga joonista käsi pildist välja minema. Õpilane O.P. mõtleb veidi, keerab end minu suunas ja ütleb: “Võib-olla ma tahtsingi lühikest kätt teha!” Olen hämmingus. Aastaid hiljem mõistan, et postmodernism astus siis esimest korda mu ateljee uksest sisse.

Mälestus 2:

“Viis aastat tagasi, kui esimesi kordi EKAs tunde andsin, see oli veel Kannikese poe kõrval Peda ühika majas. Meil on töökas grupp, teeme portreed ja on juba mitmes õppepäev, õpilased väsivad ja teadmatus saab neid kätte, kuigi ketran ühe juurest teiseni pidevalt, teen sama meetodit ka ise ja kordagi tunnist ei lahku. Ometi jõuab üks õpilane minust ette, ta pildile ilmuvad korraga rohelised juuksed, modellil selliseid ei ole, ja vaatab mulle võidukalt otsa, tema väsimus on hetkeks pühitud. Lähen pildi juurde ja ütlen, muide ma õpetan kogu gruppi kõvahäälselt üle ruumi ka siis kui ma ainult ühega räägin ja see on olukord kus see kõvahäälsus end kõige rohkem õigustas: “Mitte selles tunnis, ma võiksin seda õpetada, aga see on teine meetod (pärast seda toongi kooli uue metoodika – üledoseeritud põhivärvide meetodi), aga me ei saa erinevaid lähenemisi omavahel lihtsalt teadmatusest segamini ajada, vähemalt mitte ühe meetodi sees!” Ka teised õpilased kuulavad huviga. “Kui ma praegu laseks need rohelised juuksed läbi, siis ei läheks minutitki ja järgmiselt pildilt vaataks vastu sinine nina!” Sain aru, et olen liiga uus või liiga vana või liiga teistmoodi selle kooli jaoks, aga mulle pakkus ja pakub see kõik pinget. Samas grupis toimus veel teinegi vahejuhtum. Kes on kordki mu tunnis olnud, teab kuidas ma õpetan, kaunis teistmoodi, kui seda tavaliselt tehakse, vehin kätega, tõstan häält, kasutan dramaatilisi näiteid, teen kõik selleks, et õpilaseni jõuda, ma ei tee seda ainult õpilaste pärast, ma olengi selline. Mu oma töö on samas ruumis ja sama kaugele viidud, kui õpilaste oma, tihtipeale on see loomulikult peajagu üle õpilaste omast, aga viimastel aastatel on mõne õpilase töö mõnes staadiumis mu silmis parem, kui minu oma. Aga tagasi sinna Kannikese poe kõrvale. Vaheajal tuleb üks tütarlaps, minu grupi üliõpilane minu nähes mu töö ette, vehib minu moodi kätega ja hakkab seletama tehes mind järele, tehes järele hääletooni ja impulsiivsust, tehes seda naljaga pooleks, aga ometi ta teeb seda: “Võtke siit veidike vähemaks, seda ei saa selliseks jätta, otsmikku tuleb veidi tõsta ja kolmurga põhimõttel peame värvikompat tasakaalus hoidma, see plekk siin on ülearune”. See tekst vist ei olnud ikkagi metoodiline ja sisukas vaid rohkem maneeri matkiv. Ma ei mäleta kas ma reageerisin, aga üldiselt sellistes olukordades ütlen, et õpetaja töö ei ole kritiseeritav ja selle koha peale paneme punkti. Sest kui ma selle läbi laseksin, siis näeb järgmine stseen välja selliselt, et istume põrandal, laseme õllekest ringi käia, lasen oma töö üle irvitada ja lõpuks ütleb keegi, et tead jorss, ma täna kooli ei tule, keeruta ise seal hindamisel mu eest midagi välja, ütle, et see ongi mu töö, et ma magan kodus.

Mälestus 3:

“Paar aastat tagasi oli mu kursusel siinsamas koolis D.K. nimeline õpilane, ta oli kursuse parim realistlik maalija ja samas mõnusalt mitte liiga realistlik, ta oli läbi aastate üks parimaid tegijaid, kes mu kursustelt on läbi käinud. Siis saab kursuse aeg läbi, hindamine saab läbi ja kõik ununeb. Ühel päeval näen kevadnäitusel selle sama õpilase suurt kahemeetri kõrgust tööd, võibolla oli see suuremgi, pildi peal on pruuni tuubi seest pigistatud joon mis joonistab ühe hingetõmbega kontuuri karikatuursest inimfiguurist, kellel on peas karu mask ja tal on ka noku ja noku seest tuleb pissimise punktiirjoon. Siis mul tekkib küsimus, et miks nii andekas poiss teeb selliseid asju, kus ta enam silma ei paista?”

T.M. : “See oli tema valik!”

Ei tea kas ongi tema valik, kui realistlikku kujutavat metoodilist portree ja figuuri maalimist on ainult kuu aega kõikide nende õpiaastate jooksul. Siis see ei ole ainult tema valik. Praegu on üks teine väga andekas õpilane teel lõpetamise poole, hoian tal silma peal, aga millegipärast on mul tunne, et tema lõputöö ei ole küll tema ande vääriline. Kui kooli lõputööks saab ühel päeval olema realistlike figuuride või portreede seeria, siis ma tunnistan, et üliõpilastele on hakanud valikud tekkima.

Toon siinkohal ära selle andeka pissivat karu maaliva tudengi õppetöö minu grupis, see on tehtud mõned aastad tagasi. Tahtsin selle töö lisada kooli Metoodilisse Fondi, mulle öeldi, et koolil ei ole enam sellist fondi. Omal ajal oli see kõva sõna, kui hindamiskomisjon läbi ruumide käis, kus õppetööd seintel rippusid, kõik ootasid põnevusega, kas mõni töö pääses MetFondi, see oli veel olulisem, kui hinne. Pildi nurka tehti kaks tähte – M.F. millele tõmmati ring ümber. Tõin aastaid tagasi oma MetFondi tööd koolist ära, kuna need olid joonistuskateedri neljanda korruse ülemises kapis rullis ja katus hakkas vihma läbi laskma. Täna, neil aastatel, kui D.K. õppis ja mu tunnis kaks head tööd tegi ja MetFondi pole olemas, nägin neid töid veel kuid hiljem suvalises ruumis põrandal vedelemas, siis küsisin D.K. käest, et mis ta plaanib nende töödega edasi teha, ütles ta, et tal ei ole mingit huvi neid säilitada või koju viia, siis palusin kas võin need oma ateljeesse viia. Tal oli ükskõik. Tõin nad oma juurde, hoian neid siin tuulevarjus, kuni ajad paremaks lähevad. Õpilase D.K. õppetöö:

See pissiv karu kahvatub muidugi antud autori värske selle-aastase töö kõrval, video nimega “Territorial Pissing” (Youtube). Enam ei teagi, kas see on bakalaureuse-, magistri- või doktoritöö või koolijärgne iseseisev töö.

 

Tuleme minu tänasesse tundi tagasi:

See on minu DEMO.

*

Tuleb vaheaeg ja ma palun, et toodaks mu juurde kodused tööd. Hakkame neid koos analüüsima. Esimeseks on S.S., tal on tehtud sõbrannast portree, punapäine tüdruk. Vaatan seda pilti ja ütlen: “Kui me nüüd laseksime siin maali erialal, (kus peaks olema kõige rohkem maali, see on maali püha paik, kus maalid sünnivad, kus Eesti maali kõrghariduse teosed sünnivad- mõtlen hiljem) asjal ära lammutuda, muudaksime kõik reeglid küsitavaks, siis me ei saaks enam neid töid analüüsida. Muidugi saaksime, aga see oleks õpetajate suva, kuidas nad seda teevad ja vähe on neid, kes selle ära oskavad seletada, miks kompa on vildakas, miks seda valget plekki siin nurgas olla ei tohiks. Sest kui me laseksime liberaalsuse traditsioone hävitaval vaimul seda teha, siis ei ole enam mida õpetada, õpilased sõltuksid õppejõudude meeleoludest, püüaksid neile meele järele olla ja lõpuni seda ei suuda kunagi, sest postmodernistlikud õppejõud on lõpuks ka ainult inimesed oma nõrkustega. Võibaolla nad on isegi rohkem inimesed, kui traditsioonilisest koolist kinnipidavad õppejõud.

Selle peale ütles magistrant T.M.: “Ja siis me peame kannatama, kui õpetaja on tujust ära, siis talle meie tööd ka ei meeldi!”

Mina: “Täpselt! See on üks suur põhjus, miks meil peavad olema reeglid! Ja maal on maal ja ei ole nii, et “kõik on kunst””.

Pöördun magistrandi T. M poole: “Ära nüüd solvu, aga ma pean sulle midagi üles tunnistama!”

T.M. vaatab mulle kahtlevalt otsa: “Ei solvu!”

Jätkan: “Kevadise hindamise ajal lugesin ajalehe pressiteatest, et meie ülikoolis on juhtunud kurioosum, et meil on verega maalitud lõputöö! Ma olin sellest niivõrd šokeeritud, et tegin valmis artikli, miks ma ei taha enam õpetada Eesti Kunstiakadeemias, aga õnneks otsustasin siiski minna seda tööd oma ihusilmaga vaatama!”

T.M.: “Ma ei olnud üldse rahul, kuidas see pressiteade oli tehtud, see polnud enam minu töö!”

Mina: “Ma vaatasin neid õnnetuid väikseid vereplekke…!”

Teine magistrant M.Õ.: “Ma olin pealtnägija, ausalt, tal tuli ninast verd ja sealt see idee tuligi!”

Mina: “…Ja otsustasin, et asi ei ole seda väärt, et kogu õpetamine kaalule panna!”

T.M: “See oli ainult üks töö!”

Seda oli viis tööd, mõtlesin. Aga tänapäeval võidakse ju ükskõik kui palju pilte üheks tööks nimetada, mõtlesin.

Mina: “Aga ma ju ei teadnud seda, lugesin pressiteadet ja panin kaalukausile oma õpetamise selles koolis ja teisele poole kaalukausile sinu verega tehtud tööd (või maalid, nagu sa tahaksid öelda, mõtlesin). Mulle meenus tartlane Nadežda Tšernobai, keda kümme aastat kriitikud kiitsid taevani pärast seda kui ta hakkas verega maalima. Ajalehes küsisid arvustajad, et ei tea mis veri see külla oli, kas see või see või see. Me teame, et tema viimane näitus oli pealkirjaga “Altar”, kus olid taas alasti kehad ja põlesid küünlad. Nadeždat ei ole enam. Kolm päeva enne enesetappu oli ta minu realistliku portree kursusel Tartu Kunstikoolis, ta oli õpilase rollis. Kui ma kiitsin ta pilti, siis ütles ta mulle meie viimases dialoogis: “Mul jooksevad kõrvad juba sitavett sellest kiitusest!” Olin ehamatanud ja selgitasin, et mul on tõsi taga, et see käib klassikalise õpetuse juurde, et sarnasus, õige ülesehitus ja usutav värv tulemuses väärib tunnustust, siis saab edasi minna ja saab ka neid asju rääkida, mis ei ole nii head. Ta sai vast aru, kui hakkas selgitama: “Ma olen lihtsalt iga päev selliste inimeste keskel, kus öeldakse ainult halvasti ja see on normiks”.

T.M. :”Meil oli õppetööks friikshow, et me astuksime oma mugavustsoonist välja, et me teeks kõike seda, mida me ka ise ei usu. Kord oli teemaks isegi pornograafia. Miks see nii peab olema?”

 

Palusin õpilastel koduseid töid analüüsida.

Lõug on terav, ütles üks, nina on murdunud, ütles teine, kael on pikk, ütles kolmas.

Vaatasin pildi autorile otsa ja küsisin: “Endal on tal punased püksid jalas ja ütleb, et tööl on liiga terav lõug, endal tal on terav lõug, kas selliselt mõtlesid praegu oma kaasõpilasi kuulates?”

S.S.: “Ei mõelnud, tal on õigus!”

Tõusin püsti, võtsin pildi kätte ja läksin viie meetri peale, keerasin pilti ümber oma telje 360 kraadi korduvalt ja siis tagasi ja küsisin: “Kas te näete üht kohta, mis ka keereldes silma torkab. See on koht, mis ei ole sugugi nägu, see on kukla tagune kitsasse alasse vajutatud suur kontrast tumepruunide juuste ja valge tausta vahel. Miks see koht silma paistab? Sest seal kohtuvad pindalaliselt kõige suuremad hele ja tume pind. See tuli autoril välja juhuslikult nii, tahtmatult nii, ta ei teinud seda teadlikult. Aga ta ei juhigi oma teadlikkust, kuna seda ei ole talle etapp etapi kaupa keegi õpetanud. Aga praegu me õpime seda. Ja nägu on ka liiga roosa!”

Pildi autor õpilane S.S.: “Tal ongi roosa nägu!”

Mina: “No mitte nii roosa!”

S.S.: “Päris ausalt, teist nii roosa näonahaga inimest mina ei ole näinud!”

Panen oma käe selle roosa näo peale: “Vaata see on nahavärv. Te ei saa ühtegi portreed tehtud, kui te sellele Alizarin Crimsonile ei pane hulka, Viridiani ja musta, värv tuleb maha murda, peenendada. Teie aga teete vastupidi, te näidate mulle värvi, millest see näo roosa on segatud, te näitate mulle algtooni. Jah, lõug on terav ja nina on murdunud ja kael on silmatorkav. See kõik tuleb kompa suurte reeglite vastu eksmisest!”

Järgmine pilt on õpilase K.K. oma.

   

Ütlen, et olen ta habemikust, mille ta kodus tegi, vaimustuses. Ütlen talle, et ta üllatab mind. Mõtlen, et esimesel tunnil olin ta peaaegu maha kandnud ja mõelnud, et ma ei jõua mitte kunagi temani. Aga ta on ilmselt ilma kunstihariduseta, tubli ja mitte allaandja. Ma imestan, kust ta võtab sellise hulljulguse. Terve grupi peale tuleb selliseid ainult üks, võibolla isegi mitme grupi peale. Kuulsin maja pealt, et õppejõud J.E. oli talle hindamise ajal väga halvasti öelnud, et ta ei peaks selles koolis olema. Ja kui ma tema esimesi pilte mu tunnis nägin, siis mõtlesin sama. Aga see tüdruk suutis isegi midagi sellist teha, et temaga hakatakse arvestama. Siin on nüüd see imelik koht, kus ma pean au andma liberaalsele postmodernistlikule (see on ka ainuke koht) traditsioone hävitavale kunstiharidus süsteemile. See tüdruk ei oleks esmapilgul iialgi minu kooli sisse saanud, aga siia majja ta sai sisse ja nüüd kohtudes minusuguse traditsioone jutlustava õppejõuga on tulemus suurepärane. Olen seda varasematel aastatel ka kogenud. Aga see on kõigest üks õpilane. Kui palju teisi nö sama andetuid loksub üle kausi serva maha ja ainult selle ühe pärast on süsteem meil selline!

Ütlen: “Meie poolt vaadates parem õlg on liiga silmatorkav heleduse pärast, mis tema peal on. Kas tuleks heledust vähemaks võtta või veel kirjumaks teha. Vasak õlg on ka halb, tehniliselt otsitud ja määramatu tooniga. Vasak ülemine nurk taustal võiks rahulikum olla. Aga nägu on hea, olen väga rahul!”

Teine kodune töö vihase profiiliga on mu meelest väga hea, võiks rääkida küpsest kunstnikust, aga ei saa!

Me ei saa alustada lõpust, analüüsida halba tulemust, me peaksime analüüsimist kasutama siis, kui see tüdruk natüürmorti tegi palju aastaid tagasi, mida ta tegelikult ei teinud ja sellepärast ei ole meil ka ühist keelt. Inimlikult ma loomulikult otsin, kuidas nendest tükkidest võimalikult kujutava kunsti moodi asi kokku panna. Aga see pole ju hariduse eesmärk.

Hariduse eesmärk on selekteerida välja vastava ala parimate annete omajad ja anda neile kõik teadmised, mis vähegi võimalik on, need teadmised saabuvad selle noore inimese ellu õiges järjekorras ja esimese astmega tuleb alustada nii vara kui võimalik.

Õhtul kodus leian Kooningi elust üles sellise pildi.

Willem de Kooning maalib selle pildi 44-aastasena 69 aastat tagasi. Ma olen viie aasta jooksul EKA olemust ja unistusi ja probleeme mõistma õppinud ja julgen väita, et kui näiteks seda pilti poleks veel loodud ja täna keegi õpilastest teeks selle pildi Eesti Kunstiakadeemias, siis ma olen enam kui kindel, et enamus õppejõudusid tahaks Eesti maalikunsti näha just sellisena ja veel aastal 2017. Ma ei ütle, et see halb oleks, see 69-aastane “hilinemine” ja ajaloo kordus, vaid ütlen, et halb on, kui me ei mõista kust see kokkuvõte selle pildi näol tuleb. Me ei saa alustada tagant poolt. Me ei saa alustada tulemusest, vaid eelduste loomisest, et tulemuseni jõuda. Kui palju ma näen EKAs seda, et vaata siin raamatus on selle ja selle kunstniku teosed, ta on väga hea, proovige maalida nii nagu tema, näe sul ikka ei tulnud välja.

 

Meil on teine vaheaeg. Tunni pärast tuleb sama ruumi teise otsa J.E. grupp, õpilased juba saabuvad, tunnen neid eelmisest aastast. Teretan ja küsin kuidas läheb, küsin, et nad näitaksid mulle oma töid, näitavad ja kurdavad, J.E. toob kohale ikka ja jälle selle sama paksu Maria ja ütleb, et maal peab tulema lesbilisest armastusest, et mulle käib see täiesti vastu, aga ma pean seda tegema. Annan nõu nagu igale teisele teise õppejõu õpilasele, et kuula väga täpselt õpetaja ülesannet, kui see on mõistetamatu või vastumeelt, siis mõtle asi veel keerulisemaks, tee sellele teemale veel üks sõlm peale, tee endale ülesandeks teha õpetaja soovitut, aga samal ajal veel rohkem vii läbi iseenesele seatud ülesanne ja püüa erineda teistest grupiliikmetest nii palju kui vähegi võimalik.

 

Hiljem kodus otsin välja Willem de Kooningi varase töö, kui ta oli 17-aastane, kui ta õppis neli aastat klassikat. ÕPPIS NELI AASTAT KLASSIKAT! 12-aastaselt põgeneb ta kodust oma terroriseeriva ema küüsist, et asuda õppima nelja aastasele klaasikalise joonistuse ja maali õppele Rotterdami Kujutava Kunsti Koolis.

JÄRELDUS:

Mõtlesin, et sain vähemalt teada, et murdsime selgrood mõlemad, nii mina, kui õpilased. Bato oli liiga kange kraam. Vabadust ei saa liiga vara kätte anda.

Allpool tunni tulemused