Tagasi    


Kui randa saabusin, siis lasin end esimesel üllatusel ära võluda

ja et aega mitte raisata ja oma emotsioone mitte kulutada, siis asusin kohe alla joonistama, et ei tekkiks kiusatust mõnd uut vaadet minna kaema. Loodan, et see aeg on mu elus lõplikult möödas, kus kõndisin kümne ilusa koha vahel, kuni ära väsisin ja polnud must asja maalima. See oli kümme aastat tagasi Suurupis. Pärast seda ringiväntamist nukrutsesin niisama kivi peal. Lõpuks veel süüdistasin ennast kogu allesjäänud loomeenergiaga.

Täna sukeldusin esimesse pilkupüüdvasse vaatesse – nagunii kõike ei jõua ju ära maalida.

Imelik on ka see, et kui vahepeal pausi tegin, et autost värve tuua, siis objektist ja enda töökohast eemaldudes vaatasin korraks tagasi – ja teise nurga alt ja eemalt ei olnud küll aru saada, et mis asi võiks seal üht kunstnikku köita. Tänasin end mõttes, et selle alguse kiire otsuse olin teinud.

 

Viimase kahe maali aluseks on olnud Prantsuse lõuend, mis on kruntimata, aga kaetud jänesenaha liimiga, nii nagu seda ikka kunstiajaloos on tehtud. Pind veidi nakkub ja on ideaalne söega alla joonistamiseks, värvidega peale tulekust rääkimata, ma ei jõua ära tänada. Ma ei tea küll keda, ilmselt iseennast, et selle kapitaalmahutuse tegin ja 10-meetrise rulli ostsin.

1.Söega alla, press-söega.

Alul muidugi kontrollin, et kus oleks looduses mu kompa keskpunkt. Kui lõuend jagada mõttes neljaks, siis saan seda risti samamoodi mõttes üle kanda ka loodusesse – mu ees on neli akent, mis on keskelt koos. See aitab mul paremini organiseerida kogu pinda. Nii, et mitte üks kaader, vaid neli kaadrit.

Kuna mul pliiatsit polnud, siis mõõtmiseks kasutasin pöidla ja nimetissõrme vahelist kauguse muutmise võimalust. Võiks mõelda, et mis seal siis on, kelle see asi on, kui suured need kivid seal looduses olid – teed oma nägemuse. Mulle aga meeldib siiski üle kontrollida ja üllatusi tuleb, näiteks oleksin “oma peaga” ja “nii nagu torust tuleb” stiilis teinud tagumised kivid liiga kõrged. Väike mõõtmine paneb asjad paika ja perspektiivi tunne saab tõesem.

 

2.Värvidega alustan

ikka tumedustest ja samas kõige suuremast tumeduse plekist ja samas kõige dramaatilisemast kohast – sealt, mille pärast ma seda pilti tegema asusin, esimese tumeda kivi kohtumine oma varjuga ja hilisemad värvilahendused  selle ümber. Seal on pildi võti.

 

3.Külmema sinisega

alustan taas esimese suure kivi vasakust servast, kus varju sees on täpselt see sinine. Sama värviga liigun ka eemalduvate pindade peale – järjest  väheneva pindala suunas.

 

4.Kui ka leian uue värvi,

siis alustan ikkagi oma kõige tähtsama objekti – esimese suure kivi pealt. Leidsin varjust väljatuleku lillakas-pruuni. Loomulikult kontrollin, kas seda mujal ka vaja on.

 

5.Minu pildi dramaatika keskpunkt,

nagu juba eelnevalt öeldud, on esimese kivi vasakus servas. Mu järgmine värv saab endale tooni just sealt, lillakas-roosa rannaliiv. Kui see värv juba mul pintslis on, siis hakkasin kartma muutuvat ilma, tulid korraks udused pilved päikese ette, et peaks valguse külgede tuhmid läiked esimestele kividele ära tegema. Üks põhjus veel see, et päike võib pöörduda sellise nurga alla, et ma neid sädelusi enam ei näe. Neid heledaid kivide esikülgi tehes muudan muidugi tooni  ühele ja teisel poole, kord sinakamaks, kord beežimaks. Tahtsin juba pintslit käest panna selle tooniga, kui otsustasin värvilapidakesega korra looduse eest veel läbi käia, ja hästi tegin, sest pildi all servas kivi tahtis täpselt sellist hallikas-lillat saada.

 

6.Siis aga hakkasin sedasama hallikas-lillat

nägema ka töö keskosas ja siis tõmmati mind esimeste lainete heledusi tegema. Lisasin samasse pintslisse juurde Tropical Green nimelist värvi. Enne kui arugi sain, olin juba mere siniseks saanud, kuni silmapiirini välja. Ülesse poole minnes läks sinine intensiivsemaks.

 

7.Vaatasin peegli kaudu oma vaadet

ja see ütles mulle, et tule oma pildi draamapunkti juurde tagasi ja tõlgi seda esiplaani suunas. Nii tegingi valmis tooni, mis sobis ideaalselt liiva jaoks. Iga kord, kui uus toon on pintslis, käin korraks vaatamas ka oma esimest suurt kivi – ja nii ka seekord, ta vajas seda tooni ka.

 

8.Jällegi peegel ja sealt tuli vastuseks:

midagi tumedat, intensiivset. Türkiis-sinine, indigo ja Viridian tulid appi. Lisaks ka Ultramariin. Lisasin tumedaid rõhutusi oma dramaatilisele suurele kivile ja siis sealt eemaldudes ka pildi keskosale kivide teravateks varjudeks. Oluline on see, et draamapunktist eemaldudes ei ole värvipinnad kunagi sama suured, ikka väiksemad.

 

9.Taevas.

Esimest korda võtsin mängu valge ja muidugi titaan valge.

 

10.Viimased tõmbed

teen juba seistes ja eemaldudes. Pole jõudnud mainidagi, et ilma Helge võileibadeta, mahlata, kobartomatiteta esimese pausi ajal ja hapendatud kurkideta ja pähkliseguta, teise pausi ajal, oleks ma väsimusest kokku kukkunud sinnasamasse kivide vahele.

 

Ja lõpp tuleb ikka ootamatult, rohkem ei taha, ei oska, ei saa tundega. Tülpinuna ja tühjana puhkan lõpuks teki peal pikali ja vaatan poeg Aaroni vees käimist, mille peale rõõm ja energia tuleb tasapisi tagasi. Tean, et ma ei tohi uue kriitilise pilguga enam mitte midagi oma töös puutuda. Kogemus ütleb, et kui looduses mu valmis maal paistab enamvähem, siis kodus võin rahule jääda. Ja nii ongi!