Tagasi    


FOTO 1:

VÄRVID.

See oli tänane palett. Tundub esmapilgul täiesti süsteemitu, aga ta ei ole seda. Otsustasin läbi teha ühe valiku – need on värvid, mida kasutatakse maalide reprode pildistamisel. Sellised toonid on värvikaardil kunstiteose kõrval, kui seda tipp-kvaliteetselt pildistatakse ja see värvitabel pannakse ka modelli kõrvale, kui pildistamise seanssi alustatakse. Leidsin CHARVIN õlivärvide tabelist kõige lähedasemad toonid ja siin nad on. Kui olin nad välja pigistanud paletile, hakkasin isegi natule kahetsema, nägin, et mul pole ultramariini, oksiid rohelist, Alizarin Crimsonit, oranži, New-Indigot jpt värve, mida ma automaatselt olin looduses kasutama õppinud. Siis aga tegin südame kõvaks ja läksin selle valikuga mere äärde. Ega ma rumal ei ole, panin seljakotti kaasa ka kõik need värvid, mis varasemalt armsaks on saanud. Näis, mis saab! Aga otsustasin, et võtan maalimise ajal lisa ainult äärmisel juhul, siis kui tõepoolest pilt nende järele karjuma hakkab. Mulle meeldib süsteemsus, milline on tänane mäng uue süsteemse piirangu sees!?


FOTO 2:

ALUSJOONISTUS.

Pilt on püsti või pikali? Püsti või pikali? Püsti, otsustasin ära!

Kuidas ma alustan oma looduse vaate pildile toomist?

Kas Sa Luuseri märki tead? Googelda, kui ei meenu. Ma ei oska paremat võrdlust hetkel tuua. Pöial  ja nimetissõrm moodustavad õhus täisnurga ehk L tähe. Teen seda mõlema käega. Mu ees on kaks L-tähte, vasak käsi teeb õigetpidi L-tähte ja parem käsi teeb valepidi L-tähte. Loodan, et olen lugejale arusaadav.

Nüüd teen järgnevat:

Vasaku käe L jääb selliseks nagu ta on, nimetissõrm on suunatud taevasse ja pöial on maapinnaga paralleelne, nimetissõrme ja pöidla vahel on täisnurk, 90 kraadi, nimetissõrm on täpselt risti silmapiiriga ja pöial on paralleelne silmapiiriga – vasaku käega on nüüd asjad selged.

Parema käe tagurpidi L on samuti selliselt, et nimetissõrm on risti silmapiiriga ja pöial paralleelne maapinnaga.

Hoian selliselt mõlemat kätt õhus pöidlad koos enda ja oma objekti vahel. Pöidlad jäävad otstest kokku ja nüüd pööran paremat kätt 90 kraadi vasakule ja asetan parema käe sõrmed vasaku käe sõrmede peale. Kaks L-tähte üksteise peal moodustavad nüüd ruudu, millest saan läbi vaadata. Varsti avastad, kuidas saad pildi proportsioone muuta, pilti piklikumaks teha ja ruudumaks teha. Siis avastad, kuidas kompale rohkem detaile peale tuua ja tagasi jälle peale “zoomida” – kord lähendades käte-raami oma näole ja siis jälle kaugendan seda. Nutikamad lugejad on juba aru saanud, et kodust kaasa võetud papist raam teeks sama töö ära, et näpud on ju veidi kõverad. Samuti teeksid selle töö ära ka kaks pliiatsit, mis sul taskus kaasas on. Mul aga kumbagi tavaliselt kaasas pole. Papiraami probleem on see, et kas kõrguse ja laiuse suhe langeb täpselt kokku su lõuendi mõõtudega. Jah, maailmas on olemas ka reguleeritavaid plastikraame. Olen näinud oma reisidel mitmeid kunstnikke, kellel see nutikas raam olemas on, millegipärast ei ole nad ise suuremad tegijad. See kipub ikka nii olema, et ande ja töökuse puuduse saab kompenseerida vidinate juurde muretsemisega. Aga tegelikul ei saa annet mitte millegagi kompenseerida. Pealegi mulle meeldivad mu enda “kõverad” näpud, mis mu päevale formaadi annavad.

See papp või lõuend, mis mul kaasas on, selle kõrguse ja laiuse suhe tuleb mul L-tähtede vahele tekitada.

Peale seda saan pildi sisemise kompositsiooniga tegeleda. Leian ülesse oma objekti peal oleva raamistuse keskpunkti ning märgin selle ära oma pildi peal. See punkt jagab mu töö neljaks. Edasi leian oma objektil iga neljandiku seest keskpunkti ja kannan need üle oma pildile. Need on väga tähtsad punktid. Pärast seda on mul juba üpris kerge edasi liikuda. Praegusel fotol on näha, kuidas iga neljandiku sees on mingi element. See muidugi ei tähenda seda, et iga neljandiku keskpunktis täpselt mingi detail peaks asuma, ei, vaid seda, et need neljandike keskpunktid suhestuvad nendele kõige lähemal asuvate oluliset detailidega-objektidega.


FOTO 3:

KÕIK ELEMENDID ON PAIGAS.

Seda nimetatakse kompositsiooni funktsionaalseks läbi joonistamiseks. Kõik olulised elemendid suhestuvad üksteistega ja leiavad endale kindla koha. Sellele järgneb hele-tumeduse kompositsiooni läbi mõtestamine. Kui see oleks pikaajaline töö, siis võiks siinkohal ajada söe laiali ja moodustada selliselt tumedaid pindu, mis omavahel suheldes peavad olema pildi terviku suhtes tasakaalus. Praegu ma teen seda peas ja mõne joonega parandan funktsionaalset kompat, kui vaja on. Maalija üldiselt ei peakski funktsionaalset läbijoonistamist vajama, aga viimastel aegadel olen otsustanud seda siiski teha. Oma õpilaste pealt näen vahel üht sellist viga, et ilusa maalilise hele-tumeduse kompa peale arendatakse kena pilt, aga töö lõpu osas, kui väsitakse ja siht silme eest kaduma kipub minema, siis minnakse tagasi funktsionaalse kujutamise juurde – ühesõnaga maalilise üldistatud varju sisse näiteks, hakatakse tegema objektidele kindlaid piirjooni. See pole veel kõige hullem, aga kui seda tehakse väsinud silmaga ja suvalise värviga, siis on asi halb. Nii, et funtsionaalsus kõigepealt, fakt ennekõike, täpsed piirjooned aluseks ja alles selle peale hele-tumeduse üldistus. Jah, proff liigub töö käigus faktidele järjest lähemale, aga tal istub kuklas koguaeg üldistuse tunne. Olles kõike seda praegu kirjeldanud, võiksin rääkida ka kuidas täpselt vastupidi saab ja miks see hea on.

Aga läheme edasi!


FOTO 4:

ESIMESED VÄRVID.

Nüüd saab näha, kas olen teinud õige valiku neid värve kaasa võttes ja reprondust usaldades.

Paneb imestama, kui lihtsalt on värv saavutatav. Teen seda kõike muidugi silmi kissitades, läbi ripsmete vaadates. Kohati isegi segan värve udukil silmadega, et mitte loodusest tulevat infot ära rikkuda.

 


FOTO 5:

PIIRATUD INFORMATSIOONIGA KUJUTAMINE.

Liigun taeva pealt vee peale ja sealt valgustatud kivide peale. Teen endaga kogu aeg tööd, et ma ei hakkaks mitte midagi muud usaldama, kui kauget muljet. Võiksin seda meetodit nimetada isegi PIIRATUD INFORMATSIOONIGA KUJUTAMINE. Kuna ripsmed on koos, infot minuni ei jõua, mu aju teeb tööd, et selle vähese udususe käest kätte saada info, millistest algvärvidest see segu võiks koosneda. Üllatav küll, mida vähem on infot, seda kindlamalt ja kiiremalt suudan ma otsustada nende paari värvi üle, millest segu koosneb.

Mulle meenub üks eelmise õppeaasta Eesti Kunstiakadeemia Erasmuse programmi tudeng, kes kiitis mu metoodikaid taevani, aga mitte see pole tähtis vaid see, mida ta kursuse lõppedes ütles: “Kartsin, et meetodid kitsendavad mu vabadust kujutada, aga tegelikul tuli välja vastupidi – need piirangud teevad mind kummalisel kombel vabamaks, mul on kergem kujutada!”


FOTO 6:

ASI LÄHEB KONTROLLI ALT VÄLJA VÕI…

Iga pildiga tuleb vähemalt kaks korda ette seda, et asi läheb kontrolli alt välja. Või tesisõnu öeldes – esimene hoog saab otsa ja nüüd tuleb otsustada, mida edasi ette võtta, millised on need uued mõjurid, tegurid, katalüsaatorid, mis oleks vajalikud pildi arengus. Ega seda ei saagi välja mõelda, pildil tuleb lasta kõnelda. Ja siin on kaks head asja, tavaliselt kolm: udukil silm, peegel ja distants. Udukil silma ma juba kasutan, järelikult tõusen püsti ja eemaldun, vaatan peeglist, aeg lõunatada ja enne kui võileivaga ühele poole saan, tean juba, kuidas edasi.


FOTO 7:

DISTANTSILT!

Jah, siin on alles see, mille pärast ma alustasin – olen rahul.


FOTO 8:

PEEGEL.

Peeglist sain teada, milline on see järgmine oluline suur toon, mis võiks oma soolo etteaste teha ja see on mõjus kogu etendusele. Saab näha, mida mu uus värvide valik selle peale ütleb. Kummaliselt hea rikkaliku pruuni sain neilt kätte. Mu paletil on väga erinevad puhtad toonid ja valik on selline, et nende abil peaks saama kõiki toone kätte, kui nad juba trükitööstuse jaoks laboratoorselt välja töötatud on.

Meenub üks tõde –

MIDA VÄHEM ON VÄRVE, SEDA ERINEVAMAID TOONE SA KOKKU SEGAD, SA EI KORDA ENNAST!

Esiplaanile lähemale jõudes läheb see seepiale sarnane pruun hoopis soojemaks. Mulje, mulje, mulje – pean endale kogu aeg meelde tuletama. Aapo, ära tee silmi lahti!


FOTO 9:

SPURT!

Nüüd läks sisse viimane käik! Selle esiplaani sinise leidsin peeglist. Jumal tänatud, mis oleks see pilt ilma temata.


FOTO 10:

VALMIS, EI OLE VALMIS!

See on nüüd “valmis ei ole valmis” staadium. Kõik on olemas, aga kui midagi on puudu, siis mis see on. Teen pausi. Päike on muutunud, väga pikaks ei saa vahet lasta minna, et ma samas meeleolus asja lõpule viiksin. Peegel! Puudu on puud, vasakpoolne suur kivi ja esiplaani kivide toon. Edasi!


FOTO 11:

PILDISTAMINE!

Päike läks puude taha ja senine pildistamise asend enam ei kõlba – fotod tulevad liiga sinised välja. Viin pildi päikese kätte ja pildistan erinevate nurkade alt. Olen avastanud, et

Esimene foto maalist peab tehtama vahetult pärast valmimist täpselt pildi sündimise koha peal, samas valguses!


FOTO 12:

PALETT.

Pildile kulus enamvähem täpselt kaks tundi. Mitte, et see aeg ja tormamine või aja venitamine tähtis oleks, vaid lihtsalt fakt – pildile kulus kaks tundi.